Temas eksles alati mingi meloodia, mida ta peitis kõikide eest tihedalt kokkupigistatud huulte taha, varjas tuule ja ilma eest, tümpsutas salamisi kord üht, kord teist jalga. Võitles iga noodi eest. Kuid tuul rebis huultelt sõnu. Mühin ronis pealuusse. Täitis teda võõrusega. Rebis rinnakorvist rütmi välja. Sõitis transportöörina hinge. Kihutas rollerina südamesse. Hädist meloodialeeki summutasid taanlaste haukuvad hääled, vägevad sepavasarad, mürisevad mootorid, supermarketite kädin. Lõksud, ummikteed, kollaka ajaloovarjundiga punastest tellistest seinad ahistasid Hanumani hinge. Kuhu ka ei vaata – igal pool on rahvuslikust uhkusest säravad punased tellised. Tihedas reas, nagu valatud, paneb lausa hambad valutama! Tuulised skväärid. Steriliseeritud stilisatsioon klaasitud jaamades, kus piletite asemel jagatakse ehholaaliaid ja voldikuid. Busside, rongide, praamide segaseid sõiduplaane täis voldikud. Igal pool. Et sa ära ei kaoks, teelt ei eksiks, et süüdistaksid iseend, kui midagi...
Selles hoolega siledaks kammitud maailmas oli kõigele mõeldud; sellisel kahel täil nagu meie Hanniega oli praktiliselt võimatu uberikku leida ja peitu pugeda. Kõikjal olid silmad ja kaamerad. Kõigil olid telefonid peos. Isegi erilisel viisil istutatud puud näisid meid jälgivat ja andvat märku kellelegi, kes kindlasti hoidis puudel silma peal. Iga pisiasi oli kavatsuslikult õmmeldud meile arusaamatu elu pannoosse. Kõik pärines samast ääsitulest. Platvormid ja väärikusse pakitud inimesed oma rongi nõudlikus ootuses, kõik see oli hiigellõõrist välja roomanud, paigale tardunud ja asetunud meie ette, kohutades oma terviklikkusega. Eriti hirmsad olid inimesed. Vallutamatud nagu bastionid. Siledad vihmamantlid, timmitud liigutused. Külmad nagu halastamatud rööpad. Prillide läige, hammaste valevus. Korralikult tehtud – nagu postid, mis toetavad tuhmi taevast. Igaühe kontol on teatud teened. Kasulikkust ühiskonnale korrutasid regulaarselt läbitavate kursuste loetelud. Igaühe kohal säras kustumatu spetsialiseerumistäht. Igaüht kaitses nähtamatu loorina mõne võimsa korporatsiooni vägi. Paljudeks aastateks kestma mõeldud olendid. Garantiiaja katsid kindlustuskompaniid. Kõik oli arvesse võetud. Isegi juhus...
InterCityd kihutasid minema. Kandes oma soolikates nende väärtuslikke elusid. Nad vestlesid millestki, lugesid midagi, ei pannud midagi tähele, magasid, vaatasid uneledes meie poole, meist mööda, meist läbi. Meile neis rongides kohta ei olnud. Kontrolörid oleksid meid välja visanud: Hanumanile jalaga tagumikku andes, mind selga nügides. Kontrolöride vormimütsid noogutasid nokatsitega, nende kompostrid mulgustasid ruumi, kilomeetrite viisi terast: tšikk! – værsgo – tšikk! – værsgo...
Me löntsisime edasi; maa alt kasvasid välja tõkkepuud; välgutades tulesid, sõitsid välja mingid autod; ühtelugu sattusid ette lukustatud uksed, väravad, sildid „Ingen adgang”, „Forbudt!” , „Privat”... Hanuman oli kimbatuses. Tema silmis püsis klaasistunud läige. Külm. Tuul. Uudishimulikud taksojuhid. Lipp igal majaõuel. Lipp, mis laperdab nagu narts.
„Nad salvivad siin isegi tuult patriotismiga, et mitte nakatuda reeturlusepisikuga,” plagistas Hanuman hambaid. „Seda ei saa aktsepteerida! Euge, see ajab lihtsalt oksele! Mis maa see sihuke on, man! Mis kuningriik see sihuke on!”
„Puhta südametunnistuse ja puhaste vetsupottide maa, man,” jõmisesin ma läbi une.
Uni võttis üha enam võimust. Me veeresime allamäge, kukkusime kuhugi lehtrisse, lasime end sisse imeda. Õhus oli midagi pahaendelist. Heljusid nägemused. Tatsasid punaste mütsidega päkapikud. Punases vormiriietuses mehed, kah nagu päkapikud, marssisid raskete vaskpillidega, pelutades lendu rasvaseid vareseid. Nad olid amatöörid, kuid marssisid ja puhusid pasunaid tõeliste artistide moega. Tiirutasid platsil nagu üleskeeratult: att! att! Valmistusid mingiteks pidustusteks... Majadele tõmmati girlande. Eidekesed sättisid akendele nukke. Hirmul linnud rippusid taevas nagu praht. Päike kissitas ja viskus jälle poleeritud vasktorudesse. Vitriinid andsid teada allahindlustest. Poisid ja tüdrukud jagasid tänavatel kutseid ja kaarte. Põldudelt kanduv traktori takk-takk-takk süvendas halbu eelaimusi. Keegi pastaka ja paberilehega habemik sebis jalus, tülitas möödakäijaid, palus, et kirjutataks millelegi alla ja annetataks midagigi... Seina najale toetati redel. Kahtlane tüüp võttis telefoni...
Sisenesime jaama. Kadusime rahvasumma. Jälle liiklusskeemid. Märgid, nooled... Järjekordsed bukletid: turismipaigad, muuseumid, ajalugu, raamatukesed tungivate soovitustega: „Kui Te olete Jyllandis käinud, kuid pole külastanud ..., ..., ..., ... ja ..., siis võib täie kindlusega öelda, et Te pole tõelist Taanit näinud.”
„Oh, see on masendav!” oigas Hanuman. „Heh, parem, kui ma poleks Taanit üldse näinudki! Ma oleks ennemini võinud pimedaks jääda, kui et astusin praamilt sellele neetud maale!”
Ma korjasin üles voldiku, mille ta oli käest visanud, lugesin: „... külastada provintsihõngulist gammel kro restorani, sest ainult siin saate maitsta ehedat Taani toitu...” Otse loomulikult saab sealsamas „...külastada Aqualandi, Legolandi, Akvaariumi ja Aarhusi vanalinna; rahvusparki esimeste viikingikuningate kalmega, magnooliate ja orhi­deede aeda... muuseumi muinaslaevadega, millega mindi vallutama Londonit ja Pariisi, avastati Island, Gröönimaa, Ameerika, India ja kogu ülejäänud maailm...” Otse loomulikult „ja kogu ülejäänud maailm”. Vaat niiviisi! Vähemast ei saanud juttugi olla... Ja jälle sõiduplaan: „Rongide abiga saate Te kõiki neid suurepäraseid paiku Taanis külastada.”
„Vaat nii, Euge,” jätkas Hanuman. „Pool tundi praamiga, kõigest pool tundi! Ainult pool tundi... Helsingborgist Helsingørini on pool tundi, mitte rohkem... Sa lähed praamile normaalses riigis ja oled poole tunni pärast kurat teab kus! Masendav, man, masendav!”
Jah, meel oli nii must, et oli tahtmine tuulega kaasa ulguda.

Sõiduplaanid puurisid meil hinge. Algul Hanuman ei julgenud neid puudutada. Siis hakkas tundma vastumeelsust. Kord jäime ühte bussijaama (vist Odense lähedal) toppama. Aega oli lahedasti, me ei teadnud, kuidas seda surnuks lüüa. Istusime ja sülitasime jalge ette, tõmmates kolme viimast suitsu. Juba paljas mõte, et meil on suus keel, millega saame teineteisega rääkida, ajas südame pahaks.
Ta kõmpis posti juurde ja hakkas lihtsalt igavusest sõiduplaani vahtima, kõrvutades seal kirjas olevat sellega, mis toimus peatuses. Arvata võib, et midagi langes kokku... ning juba ta võttiski endale pähe, et suudab nüüd nagu kõik taanlased orienteeruda selle riigi ajas ja ruumis! Uskudes, et ta on selle maailma vaimust osa saanud, uskudes, et ta ei ole nüüd mitte ahv, vaid inimene, sõitis ta mõned peatusevahed. Teel toppis neid buklette oma mappi, kinnitades, et nüüd on sel kõigel mõte ja neid võib tarvis minna; ta läks nii hoogu, et isegi lukk ei tahtnud kinni minna. Kuid kõik see lõppes kurvalt: lõpuks veendus ta mitte niivõrd selles, et sõiduplaanid on kasutud, kuivõrd omaenda võimetuses saada selle riigi korra seadustest sotti, mõistis, et ta ei hakka nendest tabelitest kunagi miskit aru saama; viskas minema ja tõotas, et ei võta neid enam kunagi.
See juhtus mingi väikese linna, mille nimi võis olla Randers või Horsens, vaksali platvormil. Me polnud kolm päeva midagi söönud ja, mis kõige hullem, ei võtnud asja parandamiseks midagi ette. Jäime sellesse linnakesse toppama diileri pärast, kes oli õhuakna kaudu meilt viimase raha ära tõmmanud. Magasime autode kalmistul vanas romus, mis käivitus ja hoidis mõnda aega sooja, kuni sai otsa see lonks bensiini, mille eelmine omanik oli auto äraviimiseks jätnud. Ja kui külm hakkas näpistama, tegime suurde plekkpurki lõkke, põletasime pornoajakirju Hanumani mapist, põletasime pagasiruumidest leitud ajalehti, kuid ikka ei saanud sooja. Kattusime tahmaga, imbusime suitsuhaisust läbi, kuid sooja ei saanud. Tõmbasime ära kogu haši, kuid ei mingit kaifi. Kõhvisime ära kolmsada koni, mille olime välja kraapinud kõikide vähegi värskemate vrakkide tuhatoosidest. Pistsime taamal kasvanud ainsal õunapuul kinni viimse kui pabula. Tikud said meil otsa, kõik tulemasinad andsid otsad, Hanumani liitrine veepudel sai tühjaks; lõpuks kustus lõkketuli meie purgis ja kõngesid viimased söed. Roomasime sooja saamiseks jaama. Teel sinna ropsisin ma tänavale, millel oli ilge nimi – Gavnøvej . Mul keeras kogu sisikonna pahupidi... Hannie ütles, et ma poleks pidanud nii hirmsasti õunu ja konisid ahnitsema. Ja hiljem lisas: „Aga äkki on sul haavand?”
Seda öeldes ei pöördunud ta üldse minu poole, vaid lausus lihtsalt tühjusse, vahtides kuhugi enda ette... Mõte võimalikust haavandist tegi enesetunde õige räbalaks. Kuid ma võtsin end kokku, ajasin ennast püsti ja vedasin kuidagimoodi jaama. Seal jõime kemmergus vett. Hanuman istus sõiduplaaniga kolm tundi potil, püüdes oma härmas ajudega saada taipu, millal ja millise platvormi juurde tuleb Aarhusi rong...

--