Narkomaanid Pätsi ajal
Näiteks fentanüül, millest praegu nii palju räägitakse, oli ka tollal täiesti olemas. Ennekõike kasutati seda umbe läinud reoveetorude puhastamiseks, aga ka kingaviksina oli fentanüül päris hea. Kuid leidus sääraseidki inimesi, kes seda sõid. Tundsin üht tursket saarlast, kes töötas talusulasena. Pühapäeviti pärast sauna võttis ta alati ette ämbritäie fentanüüli ja sõi seda suure puulusikaga nagu kapsasuppi. Raske tööga harjunud mehele ei teinud see midagi ning kui ämber oli tühi ja fentanüül keres, laskis saarlane kõva peeru, mis kajas üle terve Saaremaa ja lehkas millegipärast piparkookide järele. Ise veel hõikas alati: „Häid jöule!” Oli selline hea huumoriga mees.
Tarbiti teisigi aineid. Näiteks leidus inimesi, kes tõmbasid kingapaelu ninna. Ja nii osavalt, et ei pidanud paela enne saapa küljest lahtigi harutama – nad laskusid lihtsalt keset tänavat käpuli, surusid nina vastu saabast ja nuhutasid nii vägevalt, et pael tuli ludinal läbi kõikide aukude ja kadus ninna justkui maduuss. Ühel sellisel kingapaelatarvitajal olla pärast surma pea lõhki lõigatud ja selle seest leiti lõngakera meenutav paelapundar, mida säilitati Tartu ülikooli anatoomikumis. Lähedalt ja kaugelt käidi seda imeasja vaatamas, aga kui tiblad sisse marssisid, siis viidi kingapaelakera ühes teiste rahvuslike aaretega Venemaale Voronežisse ja tagasi pole seda siiamaani saadud.
Mõnuaineks olid ka pesupulgad. Nende tarvitamine oli tegelikult seadusega keelatud, sest pesupulki kiputi nöörilt varastama. Mõistagi oli neid võimalik ka pudupoest osta, aga kus siis narkomaanil see raha! Nemad ikka näppasid. Mäletan ise, kuidas läksin õhtul pesu nöörilt kokku korjama ja sattusin peale ühele kõhetule vennikesele, kes parajasti üht pesupulka lahti kangutas. Mina haarasin tal muidugi kraest ja tõukasin hooviväravast välja.
„Pai peremees, anna üks pesupulk! Hambad sügelevad!” kaebles narkomaan. „Üksainus pesupulgakene, on sul siis sellest kahju?”
Aga kui ma tema palvetele ei reageerinud, siis sai ta kurjaks.
„Ilge värdjas oled, eks sa istu siis oma pesupulkade otsas, ise ei söö ja teistele ei anna!” lõugas ta. „Kõik te olete sellised, neetud väikekodanlased, ja president Päts on kõige suurem siga! Mis see talle maksaks, lennukilt pesupulki külvata, inimesed vajavad pesupulki, aga ei! Kerige kõik p***e!”
Vaieldamatult populaarseim mõnuaine oli aga lehmakook. Selle ümber kogunes narkomaane tavaliselt terve trobikond, umbes nagu jaanilõkke äärde. Istuti, aeti juttu ja ampsati spetsiaalse lusikaga aeg-ajalt tükike lehmakoogist, mispeale tuju läks nii heaks, et hakati laulma ja kukerpalle tegema. Sedasi möllati ja pusserdati kalli kraami juures nii kaua, kuni lehma omanik tuli, hang käes, ja platsi puhtaks lõi.
