RAAMATUKATKEND: Thomas Rydahli "Eremiit"
Puhkusesaare Fuerteventura rannas seisab uhiuus auto. Selle tagaistmel on pappkast, mille sees surnud imik. Mitte keegi ei otsi teda taga. Auto juht on jälgi jätmata kadunud ja läbisõidumõõdikult vaatab vastu absurdne näit.
Fuerteventura ei vaja inetut lahendamata kriminaalasja, mis võiks turistid saare baaridest ja randadest eemale peletada. Kohalik politsei üritab tülikast toimikust pettuse abil vabaneda, ent saarel elav taanlane
Erhard ei suuda asjade sellise käiguga leppida ja otsustab tõe omal käel välja selgitada. Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Ta elab üksildases mägionnis, oma tagasihoidlikku elatist teenib ta taksojuhi ja klaverihäälestajana ning vaba aega sisustab alkoholi ja juturaamatutega. Ta ei oota enam ammu elult midagi. Kui aga elu hakkab temalt äkki riskantseid otsuseid ja leidlikke lahendusi nõudma, võtab Erhard väljakutse vastu – nii enda kui ka teiste üllatuseks. Kui esimene samm on tehtud, ei ole enam tagasiteed.
Surnud lapse lugu raputab Erhardi loiust oleskelust üles, aga kuidas suudab üks vana mees, ajast maha jäänud luuser, kes internetist, mobiiltelefonist ega sotsiaalmeediast midagi ei tea, lahendada mõistatuse, mille niidid ulatuvad Fuerteventurast märksa kaugemale?
--
Väike sõrm
1. jaanuar – 13. jaanuar
4
Algul arvab ta, et see on allakukkunud satelliit, siis aga näeb, et see on auto, kummuli läinud auto.
See on Montero-risu, must Montero nagu Bill Hajil.
Ongi Bill Haji oma.
See on kohast, kus nad teineteisest möödusid, nelja-viiesaja meetri kaugusel, aga kui palju aega on mööda läinud? Tund? Tal on ajataju kadunud. Võib-olla on joodud Rusty Nailid talle siiski pähe hakanud.
Ta lülitab mootori välja. Jätab tuled põlema, et ta autot näeks. Ta kuuleb mere ja oma mersu mootori aeglast hingamist. Tolm langeb maha.
Ta kavatseb raadio sisse lülitada ja dispetšerile teatada, sest see oleks vist kõige mõistlikum, kuid kuuleb mingeid kopsatusi, nagu üritaks keegi märku anda või lahti pääseda. Ta tuleb autost välja. Lausub valjusti Bill Haji nime. Hõikab teda nii, nagu nad oleksid tuttavad. Bill Haji. Nad ei tunne teineteist kuigi hästi. Bill Hajit teavad kõik. Värvikas, väljakannatamatu isiksus. Ei püsi kunagi paigal, on alati kuhugi minemas või kusagilt tulemas. Erhard on teda paar korda sõidutanud. Esimesel korral haiglasse. Ja seejärel tellimise peale: paar sõitu lennujaama ja koju Haji villasse, siit mõne kilomeetri kaugusele. Haji saabus Madridist, kaasas neli-viis kohvrit ja üks noor poiss, kes näis väsinud. Kohvrid olid mõlemal korral samad, aga poiss mitte. Kuulujutud ja Haji elustiil ei läinud Erhardile korda. Sellistesse asjadesse ei ole vaja sekkuda. Senikaua, kui poisid on üle kaheksateistkümne aasta vanad ja neil on vaba valik.
„Bill Haji,” ütleb ta veel korra.
Auto on igast küljest kokku litsutud. See on ilmselt tüki maad veerenud. Montero-risu. Tühipaljas Jaapani papp. Auto taga on pikk klaasikillurada. Sellest loeb ta välja, et auto on teed mööda edasi libisenud. Ta hüüab veel, minnes samal ajal ümber auto ja vaadates sisse avast, mille ees võis olla esiklaas, kuid tegelikult on see vist siiski külgaken. Ta kummardub ja vaatab sisse. Autos ei ole kedagi. Ei Billi ega ühtegi tema poissi. Erhard hingab kergendatult. Kuigi Bill Haji talle ei meeldi, kartis ta vaatepilti, et mees on istme ja rooli vahel sodiks litsutud nagu täissöönud puuk. Auto on tühi, selle uks, üks ustest, on lahti ja ripub ühe hinge küljes. Mees võib olla läinud abi otsima, või on õde, kes alati Bill Haji lähedal viibib, kui meest linna peal või La Marquesinas nähakse, ta ära viinud. Erhard kummardub ja katsub autot. See on ikka veel soe.
Hetkeks kaob pimedus ja auto, taevas avanevad rohelised toonid, helesinised ja lillad laigud, ja need on justkui sajad silmad, mis talle vastu vaatavad.
5
Tema kohal kärgatab pauk. Erhard vaatab auto poole. Katkendliku kadentsina järgneb mitu pauku, sädelevate triipude jada. Ta mõtleb algul, et need on signaalraketid mõnelt laevalt. Siis tuleb talle meelde uusaasta ja ta näeb sadu rakette, mida linnast taeva poole lastakse. Kui tema silmad taas pimedusega harjuvad, näeb ta otse enda ees midagi liikumas.
Selle peal, mis kunagi oli auto summuti, istub koer.
Kaks koera.
Nad vaatavad talle otsa nagu armsad kutsad, kes tahavad jalutama minna. Need on hulkuvad koerad. Keegi ei tea, kust nad pärit on. Võib-olla Corralejost, üheteistkümne kilomeetri kauguselt. Need loomad on ilusad, kui nad seal niimoodi istuvad või kui nad kuuvalgel mööda kaljuserva jooksevad. Päevavalges on nad kõhnad ja rääbakad nagu vanad vaibad. Nad on nuhtluseks kõigile, kes lambaid ja kitsi peavad, ja noormehed lasevad pikapi kastist nende pihta märki, kui neil igav hakkab. Siiski on nende hulk kuidagiviisi suurenenud. Erhard arvab, et eemal pimedas istub neid veel kümme-viisteist tükki. Võib-olla sõitis Bill Haji ühele neist otsa, võib-olla sellepärast tegigi ta avarii. Ühe koera lõugade vahelt tilgub ila. Erhard vaatab tema esikäppade vahele.
Olgugi et suurem osa näost on puudu, tunneb ta Bill Haji jäänused siiski ära. Enam ei ole midagi päästa. Võib-olla oli ta surnud, enne kui koerad ta ette võtsid. Tema kuulsad bakenbardid on nagu jänesenahast kasuka pahupool.
Siis näeb Erhard seda.
6
See vedeleb vasakul pool esiratta taga, pruunis pimeduses. Ta näeb seda vaid sellepärast, et see välgatab põgusalt iga kord, kui tulevärk taevas plahvatab. Algul ei saa Erhard aru, mida ta näeb. Selle helgis on soojust, merevaigu hõõgust. Ta oletab, et see on mingi vasest või kullatud asi, võib-olla päikeseprillide osa või rebenenud juhtmejupp. Korraks arvab ta, et tegu on kuldplommiga, aga näeb siis küünt ja väikesi volte liigese kohal. Ta näeb, et laia sõrmust ümbritseb ihu.
See on Bill Haji kihlasõrmus. Bill Haji neljandas sõrmes. 10 miinus 1.
Ta ei taha ringi minna, vaid küünitab end selle poole, teadmata, kas ta selleni ulatubki, see on teisel pool, temast pooleteist või kahe meetri kaugusel, ta sirutab käe üle autokere põhja, aga koerad tõstavad pilgu oma einelt, üks neist näitab hambaid ja nihutab esikäpad kere alla, valmis hüppama. Erhard võiks küll jõuda sõrme pimedas pihku haarata, kuid koer kargaks talle kätte kinni.
Ta läheb aeglaselt oma auto juurde tagasi ja lülitab kaugtuled sisse. Vilgutab neid paar korda, kuni koerad tõusevad ja ärritatult tema poole vaatavad. Seejärel asetab ta käe rooli keskele ja toetub sellele kogu oma keharaskusega. Auto laseb kuuldavale paar kiledat törtsatust, mis enamiku inimeste arvates Mercedesele ei sobi. Ta hoiab signaalinuppu all, kuni koerad hüppavad teise auto pealt maha, loiult nagu narkomaanid, ja longivad mõne meetri kaugusele pimedusse.
Kaugtulede valgel ruttab ta auto juurde. Nii kähku, kui jalad võtavad. Ta pole mitu kuud, võib-olla mitu aastat jooksnud. Ainult mõni meeter maad, aga tal on tunne, nagu võtaks see liiga kaua aega. Selline tunne, nagu oleksid koerad seda juba märganud ja sööstaksid taas auto poole. Tundub, nagu ei oleks tema jalad usaldusväärsed ega suudaks teda üheainsa õhtu jooksul kohale ja tagasi kanda. Ta ei ulatu nii kaugele auto kohale, kui tahaks. Ta kõõlub kummuli paiskunud Montero ääre peal ja küünitab end sõrmuse poole. Napilt pool meetrit jääb puudu.
Otse tema ees on Bill Haji pea ja näo jäänused, ta vaatab läbi selle punase ja sinise klombi mehe avatud, kuid kustunud silmadesse.
Otsi poiss üles.
See lause kostab nii selgelt läbi ilutulestiku müra ja paneb Erhardi hetkeks uskuma, et see tuleb raadiost, mis ikka veel töötab. Või kurat teab, äkki on mõni nendest koertest rääkima hakanud. Ta vaatab uuesti nendesse silmadesse ja arvab, et see lause tuli pigem silmadest, tumedast sõõrist silma sees, mis tasapisi tardub. Ta on seda häält ennegi kuulnud. See on tuttav hääl. Võib-olla Bill Haji hääl. Võib-olla on see tema enda mõte, mille ta tont teab miks valjusti välja ütles. Ta ei mäletagi, mida ta ütles, mäletab vaid seda, et need sõnad olid paluvad.
Siis näeb ta jälle sõrme, haarab autokere servadest kinni ning tõmbab end üles ja ettepoole. Auto on ikka veel soe. Mitte kõrvetav, vaid leige nagu kalju. Tulevärk vaibub, ranna kohale lastakse viimane saluut, roheline võrk, mis sätendab hõbedaselt. Tekib vaikus. Mitte täielik vaikus. Mootor plõnksub. Ja koerte kaeblikest klähvatustest on saanud läbilõikav kiunumine, küllap vist raevuhoole eelnev hääl. Auto all käib mingi sebimine. Erhard roomab kõhuli edasi, sirutab käe ja haarab sõrme. See on külm. Kare. Ja imeline.
9 pluss 1, mõtleb ta.
7
Erhard jookseb tagasi oma auto juurde, viskub juhiistmele ja tõmbab ukse kinni. Sellest ajast saadik, kui ta selle kummuli auto leidis, on ta tundnud end täiesti kainena, tundnud peaaegu pohmelusevaevusi, aga nüüd tuleb joove näuhti tagasi. Mitte ainult kõikumistunne, vaid ka jaburalt hea tuju, rõõm.
Silmad, keha, meeled tegeleksid justkui nihestunud matemaatikaga. Tema enda üheksa sõrme ja Bill Haji üks sõrm teeb kokku kümme sõrme. Temasse tulvab rõõm, mis täidab kõhu ja koguni riista, justkui tugevdaks tema libiidot teadmine, et tema valduses on uus sõrm. Ta teab, et see on vale, teab, et see on ettekujutus, aga sõrmede kogusumma muudab ta taas niimoodi terviklikuks, nagu ta pole ennast ammu tundnud, olgugi et see sõrm ei ole tema oma. Samamoodi nagu oma sõrmest lahkumine kaheksateist aastat tagasi kujutas endast äratõukamist, teadlikku lahutustehet, toob see sõrm tasakaalu tagasi.
Ta viskab sokid pimedas põrandale ja heidab voodisse, pea sumisemas. Generaatorist on kütus otsa saanud, sest ta unustas selle enne minekut välja lülitada. Homme, ta vaatab seda homme. Väljas on vaikne, aga kui tuul pöördub, hakkab ta urisevate koerte häält tegema.
Kui koerad selle mehe ära söövad, siis ei ole midagi maha matta. Kui midagi matta ei ole, siis ei ole ta surnud. Bill Haji õde, karm mutt, mehelik. Tal tuleb hüvasti jätta tühja kirstuga.
Sõrm käe, Bill Haji käe küljest, mis Erhardi ükskord peatänaval kinni pidas. Tema elukaaslane oli haige. Bill Haji silitas teda kogu tee haiglasse. Kõige selgemalt mäletab Erhard arbuusi meenutavat lõhna ja viiesajaliste punti, millega Bill Haji maksta tahtis. Erhard pidi kioskisse lippama ja raha lahti vahetama. Sõrm. Bill Haji käsi. Bill Haji bakenbardid. Kõige iirlaslikum asi selle mehe juures.
Ta kobab pimeduses ja leiab telefoni. On juhtunud õnnetus. Kiirustage, ütleb ta. See on nagu teate jätmine. Ta ütleb aadressi, püüab oma häält moonutada, et see kõlaks rohkem hispaanlase moodi. Los perros lo ha comido. Koerad on teda söönud. Sellest ei saa mees liini teises otsas päriselt aru.
„Teie nimi, kui tohib küsida, kes räägib?”
Tükk aega valitseb vaikus. Erhard tahab toru ära panna, kuid ei leia pimedas õiget kohta. Libistades kätt mööda krussis juhet, otsib ta harki.
„Halloo,” ütleb mees.
Erhard vajutab plastmassist hargi alla ja katkestab kõne. Nüüd on jälle vapustavalt vaikne. Kuulda on ainult mööda kive kondavat tuult. Uus aasta on end saartel juba sisse seadnud. Erhardil on sõrm padja all nagu õnnemünt.
--
