Pooled vangis, pooled vabad
Näitemängud olid kirja pandud Hemingwayle omases jäämäe stiilis, mis tähendab seda, et olulisim jäeti ütlemata, seda pidi aimama ridade vahelt. Dialoogide tegelased ähkisid ja mökitasid, tegelikult aga kerjasid raha ja muid hüvesid nii Eesti kui ka Vene ärimeestelt. See oli tegelikult väga kurb lugemine.
Ega Savisaarest polegi rohkem midagi kirjutada. Mind on alati häirinud, kui ajakirjandus pühendab liialt lehepinda kriminaalsest maailmast pärit tegelastele, nimetades neid lugupidavalt ristiisadeks, allmaailma autoriteetideks või endisteks linnapeadeks. Milleks sääraseid isikuid reklaamida? Nendega tegelegu politsei, kohtuvõim ja vanglaamet.
See-eest on huvitav jälgida, kuidas saab keedetud supi helpimisega hakkama Jüri Ratas ja tema juhitav nn progressiivne tiib Keskerakonnast. Mis tunne neil on, kui peaaegu iga päev toimetatakse trellide taha mõni endine võitluskaaslane, kellega erakonna suvepäevadel on ühest suurest pajast kartuliputru söödud ja õhtul lõbusalt tantsu vihutud? Peagi võib juhtuda, et Keskerakond jaguneb kaheks: nendeks, kes istuvad kinni, ja nendeks, kes on vabaduses. Kummad on bolševikud ja kummad menševikud ehk kumb fraktsioon on enamuses, seda näitab aeg. Praegu kinnitavad valitsusse kuuluvad Keskerakonna liikmed eesotsas Jüri Ratasega, et nemad ei teadnud mitte millestki mitte midagi. Kui see on tõsi, siis pidas erakonna esimees neid ilmselt liiga lihtsameelseteks ja lollideks, et tõsisesse mängu pühendada. Põhimõtteliselt on see ju võimalik, et keset kurjust ja roppust seisab suurte siniste silmadega inglike, kelle mõtted on ümbritseva lodevuse mõistmiseks liiga süütud. Niimoodi seisis väike Oliver Twist keset Fagini pätikampa ja jäi ikkagi nii puhtaks, nii puhtaks…
On ülimalt kosutav teada, et Keskerakonnas leidub nii õilsaid inimesi, kellele halvad kombed iialgi külge ei hakka ja kes näevad oma kunagisi kaaslasi ja leivaisasid tagantjärelegi kõige paremas valguses. Ka väike hella südamega Oliver Twist käis võllast ootavat Faginit vanglas vaatamas ja pidas ehk kuni lõpuni auväärseks inimeseks.
Üldiselt on muidugi nii, et kui Reformierakond püsis võimul tänu Savisaare olemasolule, siis Ratase valitsus peab omakorda tänama Reformierakonda. Kuna oravatest ollakse nii lõpmata tüdinud, siis pigistatakse praegu paljude Keskerakonna jamade puhul silm üsna kinni ja loodetakse, et ehk ükskord kõik siiski laabub. Ükski solgipang pole ju põhjatu. Tegelikult on see, mis päevavalgele ujub, pehmelt öeldes masendav. Lisagem siia, et juba tuli üks minister välja vahetada. Ja riigikogus piinatakse vaest Mihhail Stalnuhhinit, kes ei taha tegelikult üldse rahanduskomisjoni juhtida, vaid unistab ainult kodusest Narvast.