1977. aastal lõpetasin „peda” ja sama aasta sügisel läksin tööle Tallinna 21. keskkooli. 1981. aastal tulin sak­sa gümnaasiumi, nii et olen siin olnud juba peaaegu 30 aastat. Kas töö on muutunud? See sõltub õpetajast. Mina ütlen, et ei ole. Vähemalt selle koha pealt mitte, mis puudutab kehalise kasvatuse tunde. Varem saime korraldada väl­jaspool tunde igasuguseid võistlusi, nüüd läheb keegi kohe trenni, keegi tõttab kuskile mujale. Koolipäev lõpeb kella nelja paiku, kakskümmend aastat tagasi lõp­pes veel ühe-kahe ajal. Nii et lastel on vaba aega vähem. Teeme oma koolis traditsioonilist kehalist kasvatust, mida õpetati ka 25–30 aastat tagasi: esimesel veerandil on kergejõustik, teisel veerandil võimleme, kolmandal suusatame ja neljandal veerandil tutvume sportmängudega. Meie koolil on ujula, nii et kavas on ka ujumistunnid, samuti orienteerumine.

•• Kuid siiski, kolmkümmend aastat tagasi tuli lapsi kehalise kasvatuse tundides hinnata riiklike normide järgi. Nüüd seda ju enam pole?

Ei saa öelda, et üldse mingit normi pole. Kui hindan lapse arengut, siis millest ma lähtun? Ikka tulemusest. Kui õpilane tuleb viiendas klassis minu tundi, on alguses tema hinne viis. Kui ta läheb pa­re­maks, on hindeks endiselt viis, kui jääb samale tasemele, siis neli. Kui aga kehvemaks, siis võib ka hinne halvem olla. Igal õpilasel on oma norm, mis ei sõltu teisest lapsest.

•• Kuidas teist sai kehalise kasvatuse õpetaja? Kas teid tõm­bas rohkem õpetamise või spordi suunas?

Olin kuni kuuenda klassini kindel, et minust saab matemaatikaõpetaja. Aga kui selgus, et see ei tä­henda ainult arvutamist, vaid peab ka igasuguseid muid asju teadma, muutsin soovi kehalise kasvatuse õpetaja kasuks.

Pelgulinna poisina olin lapsest peale harjunud korraldama igasuguseid omavanuste võistlusi – ka siis, kui ma veel ise koolis ei käinud. Hiljem juhtisin koolis kehakultuuri kollektiivi, viisin läbi kooli sporditööd.

•• Teie käe alt on sirgunud nii mõnigi sportlane, teiste seas korvpallur Gert Kullamäe, käsipallur Riho-Bruno Bramanis, ujuja Martin Liivamägi, iluuisutaja Margus Hernits. Kas on mingi vahe selles, kas õpilane on spordiarmastaja või mitte?

Võib-olla ainult see, et sportlase puhul ma nõuan raudselt, et ta peab kõik asjad ära te­ge­ma – sest kui ma temalt ei nõua, kuidas ma mõnelt teiselt lapselt nõuan? Tegelikult ei tee ma vahet, kas tegemist on spordilapsega või mitte. Kui mõni teeb sporti, ei tähenda, et ta igal alal ühtviisi hästi esineb, korv- ja käsipalluritel võib võimlemisega raskusi olla.

•• Mis lastele kehalise kasvatuse tundides kõige rohkem meeldib? Kas ikka sportmängud?

See on jälle individuaalne.On ka neid, kes paluvad luba minna pallimängimise asemel jooksma, sest neile ei meeldi mängud. Lastele meeldib, kui tunnid on mitmekesised – tehakse palju erinevaid asju, nii ei tüdine ühest tegevusest ära. Öeldakse, et võimlemine ei ole populaarne. Aga meie koolis on lapsed juba vahetunni ajal võimlas võimlemas, nad on maast-madalast sellega harjunud. Võimlemine annab jõudu, koordinatsiooni, osavust. Ning meil toimuvad võimlemisvõistlused, kus nähtu annab pildi sellest, kuhu võib jõuda.

•• Kui palju on Eestis neid koole, kes võimlemisega sel tasemel te­gelevad nagu saksa gümnaasium?

Eesti kohta ei oska öelda, aga Tallinnas on neid kindlasti vähe – vähemalt selliseid, kus harjutatakse kõiki nelja ala: akrobaatikat, rööbaspuid, kangi ja toenghüpet. Tüdrukutel on veel ka poom ja vabaharjutused. Meie võimlemisvõistlusi käivad ka teiste koolide õpetajad vaatamas, paljud neist on öelnud, et tahaksid seda oma koolis proovida.

••Saksa gümnaasium on oma sportlike tulemustega vist üsna esirinnas?

Tallinnas oleme kindlasti siiamaani parimad. Eestis oleme tipus teatud aladel, näiteks korvpallis ja kergejõustikus. Aga oleks naiivne arvata, et see on ainult kehalise kasvatuse õpetaja hea töö. Paljud noored sportlased käivad ju ka oma treeningutes ja meie asi on nad üles leida, neile abi juurde otsida. Nagu Martin Liivamägi ütles – kehaline kasvatus on sportlase jaoks nagu kaks tasuta trenni nädalas. Tihti on nii, et kui keegi arvab, et on oma alal väga kõva tegija, os­kan talle kohe öelda, kas temast tegelikult saab asja või ei. Kõik on su­htumises kinni – kas ta teeb ai­nult oma asja või on nõus kõike tegema.

•• Kui palju saab õpetaja lastes spordiarmastust kasvatada?

Õpetajal on suur roll, lapsele võib sporditegemise teha ikka väga vastikuks. Aga vahel on õudselt meeldiv kokku saada mõne inimesega, kellele oled mingi tõuke andnud. Kohtasin hiljuti suusarajal ühte oma endist õpilast, kes oli koolis tõesti ebasportlik. Tema ütles: õpetaja, vähemalt selle ala ma leidsin enda jaoks.

Aga nii naiivne ma ei ole, et usuks, nagu oleks igasühes spordipisik sees. Kui suudan niigi palju, et laps kooli ajal käib korralikult tundides, siis on hästi. Mine tea, millal tal käib see krõks, et peab ka sporti tegema. Paljudel on nii, et pärast kooli lõppu ei viitsi ennast liigutada, aga kui saavad 30–35-aastaseks ja kõhuke hakkab ette tulema, hakkavad ka sportima.

•• Kas teid päris treeneriamet ei ole tõmmanud?

Ma olingi korvpallitreener. Alustasin sellega kohe 21. koolis, kui sinna õpetajaks läksin, sain tüdrukute grupi. Esimesel aastal olid nad Eestis 17-ndad, kahe-kolme aastaga viisin nad finaali.

Siia kooli tulles oli mul kaks tüdrukute gruppi, nendega olime Eestis teised. Aga siis tekkis olukord, kus tüdrukutega võistlustele minnes pidin tunnid ära jätma. Kui aga lähen tundi, ei saa võistlusele kaasa sõita. Tegin va­liku, andsin tüdrukud ära, jäin õpetajaks. Muidugi oli kahju. Lubasin isegi, et kui suudan nad medalile viia, võtan veel ühe grupi, aga siis sai mulle selgeks, et see pole päris aus. Kahte isandat ei saa teenida. Aga tüdrukutega – nüüd on nad 41-aastased – suhtleme siiamaani.

•• Miks te ikkagi õpetajaameti juurde nii kauaks olete pidama jäänud? Mis teile selle juures meeldib?

Kui näed, et õpilane teeb midagi, mida ta varem pole suutnud... näha seda rõõmu tema silmis, see on minu jaoks pärl. Näiteks näitleja Andres Raag, kes tuli meie kooli õppima – kui ta esimest korda üle hobuse hüppas, oli ta nii kohutavalt rõõmus. Jooksis ringi, käsi püsti, saal rõkkas rõõmust. Selline asi köidab mind.

•• Palju te ise sporti teete?

Kord nädalas mängin korvpalli, sel suvel leidsin enda jaoks rulluisutamise. Varem jooksin, aga rulluisutamine on parem. Suusaveerandil olen kogu aeg suuskadel. Liikumist tuleb kõvasti esimesel ja neljandal veerandil, kui oleme peaaegu kogu aeg õues.

••Lõpetuseks: saite tänavu aas­ta õpetaja tiitli. Mida see teie jaoks tähendab?

Olen tiitli ka kord varem saanud, 1998. aastal. Eks sellist aunimetust on meeldiv saada, aga teisalt paneb see peale ka natuke suurema ko­hus­tuse end kontrollida. Aga muidugi on tunnustust hea kuulda.