Aitäh sulle, vägev Jürka, kõigi nende imeliste hetkede eest!



Aitäh sulle, vägev Jürka, kõigi nende imeliste hetkede eest!
Jüri Jaansoni pikk sportlaskarjäär pakkus nii imelisi medalivõite kui ka valusaid tagasilööke.Rauno Volmar

Eelmisel neljapäeval tippspordist loobumisest teatanud sõudekorüfee Jüri Jaanson (45) kompas oma pika ja kireva karjääri lõpuaastatel pidevalt inimvõimete piire. Ja igiliikur ületas need piirid! Eesti Päevalehe Spordileht palus suure Jürka imetlust väärt isikuomadustele, mis aitasid mitu kümnendit püsida maailma tipus, ja hiilgavale karjäärile tagasi vaadata seitsmel temaga väga lähedalt kokku puutunud inimesel.

Tõnu Endrekson,

meeskonnakaaslane kahe- ja neljapaadis, olümpiahõbe 2008

Esmakordselt puutusin Jüriga lähemalt kokku 2000. aastal, kui sõitsime MK-sarjas koos kahepaadil. See oli siiski põgus kokkupuude, tõsisemalt puutusime kokku alates 2005. aastast, kui istusime neljapaati ja võitsime MM-il pronksi.

Jürilt oli palju õppida – sisuliselt kõike, mida treeningprotsessis vaja läheb. Mina hakkasin tema mõjutusel põhimõtteliselt teistmoodi harjutama. Ta oli enda vastu väga nõudlik ja kaaslaste suhtes samuti. Ta pani kogu neljapaadi meeskonna tipptulemuse nimel ühes rütmis hingama ja maksimaalselt tööle.

Meil oli vahel ka erimeelsusi, aga need ei vääri märkimist, sest igas tööprotsessis esineb erinevaid vaatenurki. Muidu oleks kõik liiga ideaalne.

Jüri kuulmisprobleem mind ei seganud. Kui pidin paadis Jürile midagi ütlema, pöördusin tema poole tuule suuna järgi. Vaatasin, kust tuul puhub, et ta paremini kuuleks. Muul ajal üritasin rahulikult rääkida ja jälgida, et huuled liiguks normaalselt – kui talle otsa vaadata, oskab ta palju lugeda huultelt.

Mis puutub Jüri lahkumisse tippspordist, siis mina veel ei uskunud, et ta läheb ära. Sain alles samal päeval, neljapäeva hommikul paar tundi enne pressikonverentsi teada, et ta teeb sellise avalduse. Ma ei eeldanud, et Jüri punnitab ka Londoni olümpiani välja, aga arvasin, et vähemalt kevadeni teeb ta sporti edasi ning alles seejärel vaatab ja otsustab, mis saab edasi. Loomulikult on kahju, kui selline suurkuju tippspordist loobub!

Peeter Mardna

sõudeliidu ekspresident, juhatuse liige ja endine tippsõudja

Olin kahe võistluse juures, kus Jüri võinuks saada veel parema koha. Barcelona olümpial mõjutas teda kuulmishäire. Stardikäsklus anti nii lipu kui ka püstolilasuga. Jüri ei kuulnud pauku, vaid jälgis lippu. Teised finalistid startisid tunduvalt varem ja said kohe paadikorpuse jagu edumaad. Võib-olla seetõttu läks tal kaduma esimene olümpiamedal.

1995. aasta Tampere maailmameistrivõistlustel, kus olin vanemkohtunik, startis Jüri favoriidina, ta oli sel hooajal võitnud kõik sõidud. Ei hiljem ega varem pole ma näinud nii võimsat vahespurti! Pärast 1000 meetri läbimist oli Jüri viimasel kohal paadikere võrra kõigist maas, kuid järgmise 250 meetriga tõusis liidriks ja juhtis jälitajate ees pooleteise paadi pikkusega. Siis jäi ta jälgima kõrvalrajal põhikonkurenti Vaclav Chalupat ja lasi end natuke lõdvaks.

Ilmselt arvas, et edasine on võidu vormistamine, sest ta oli tookord väga heas vormis. Kuid kuuendalt rajalt spurtis Iztok Cop, kelle tulekut ta ei näinud. Mu meelest kaotas Jüri kulla, mida ta ise küll pole tunnistanud.

Olümpiahõbeda võitmist 38-aastasena ja 42-aastasena võib hinnata kui inimvõimete piiri ületamisest. Eks Pekingis oli Jüril paadis kõige võimsam „mootor” – Tõnu Endrekson. Ühegi teise mehega poleks ta paarisaerulisel kahepaadil medalit saanud.

Tippspordis jätkamine olnuks loodusseaduste eiramine, aga inimene peab neid järgima. Mu ainuke soov on, et saaksime kasutada Jüri kindlameelsust oma ideede kaitsmisel.

Ta oleks ideaalne isik, kes võiks riigikogus seista spordi ja rahva tervise eest.

Anne Freimuth

esimene treener 1981–1983

Jüri ütles minu rühma tuleku alguses: „Tahan tulla liidu meistriks.” See oli ebareaalne soov, mis valmistas mulle kui algajale treenerile palju peavalu. Olin siiralt rõõmus, kui ta sai sõita Viljandist Pärnusse Mihkel Leppiku juurde harjutama. Tänu tohutule sihikindlusele, tahtejõule ja teadlikule suhtumisele treeningutesse jõudis ta paari aastaga Nõukogude Liidu noortemeistriks ja 1987 võitis kulla ka täiskasvanute meistrivõistlustel. Saan Jüriga väga hästi läbi. Käime teineteise sünnipäevadel. Ta peab minust lugu, jään elu lõpuni tema esimeseks treeneriks.

Jüri võitis palju kaalukaid võistlusi, aga olümpiamedalid on kõige tähtsamad. Kõik finaalid on olnud minu jaoks erakordsed sündmused. Istusin teleri ees vaibal ja sõudsin kujutluses kaasa. Seitse minutit ekstaasi, pärast tulid ka pisarad. Usun, et aastad annavad Jüri võidetud medalitele väärtust juurde. Lõpetamine oli õige otsus. Ta on juba nii palju teinud, aeg on ka oma tervisele mõelda.


Thor Nilsen

(Norra) treener 1999–2000

Nägin 1990. aastate lõpul, kui töötasin rahvusvahelise sõudeliidu arengudirektorina, kuidas Jüri võitles iseendaga. Küsisin temalt, kas saan aidata. Sydney olümpiaks sai ta korralikult valmistuda ja kuuenda kohaga tõestas taas enda kuulumist tippu. Paar aastat hiljem koos Igor Grinkoga töötades jõudis Jüri heale soonele, Ateena olümpial oli ta ühepaadil parima tehnikaga sõudja. Sõudemaailm suhtus tema hõbemedalivõitu suure lugupidamisega. Olaf Tufte edestamine oli raske, mu kaasmaalane oli tunduvalt noorem ja kehaliselt tugevam.

Jüri karjäär on ere näide, et tippu pole lühikest teed. Tema trumbid on olnud keskendumisvõime, enese halastamatu piitsutamine ja vaimne tugevus. Tema fantastilist sõitu 1990. aasta Tasmaanias pean siiani üheks MM-ide ajaloo parimaks. Ta on haruldaselt intelligentne: hoolimata kuulmisraskusest oskab hästi suhelda ka vene ja inglise keeles. Kui ta sõuab, ei kuule ta juhiseid, pidasime sidet märguannetega. Temaga oli äärmiselt huvitav töötada.

Tatjana Jaanson

abikaasa ja treener

Iga inimene peab oma põhitegevuse üle ise otsustama. Ma võisin abikaasana kõrvalt midagi soovitada või temaga asjade üle kaasa arutleda, aga otsuse langetamisel oli Jüril loomulikult vaba valik.

Siiamaani polnud meie kooselu tavainimese mõistes standard- või tasakaalus elu. Ja kuna ma loodan jätkata veel treeneritööd, siis esialgu selles vallas kardinaalseid muutusi ka ei tule. Eks tippsport paneb edaspidigi meie elukorralduse paika – kui viimastel aastatel sõitsime koos Jüriga maailma eri paikadesse võistlustele ja treeninglaagritesse, siis nüüd tuleb mul üksinda seal käia.

Jüri loobumisega tippspordist tekib vastupidine olukord sellele, mis oli meie peres aastaid tagasi, kui mina olin lastega kodus ning Jüri pidi üksinda võistlustel ja laagrites käima.

Mis puutub Jüri edasistesse tegemistesse, siis minu arvates on ta väga hea asjaajaja. Ta on süsteemne, talle sobiks näiteks äritegevus. Äri on meie elust juba ka läbi jooksnud – see maja Pärnu rannarajoonis, kus me praegu elame, oli äriprojekt. Kuidas teisiti nimetada kolmekorruselist ja 12 korteriga elumaja?! See maja õnnestus Jüril tippspordiga tegelemise kõrvalt juba mitu aastat tagasi valmis ehitada, muidugi tänu tihedale koostööle oma vennaga.

Mihkel Klementsov

treener 1994–1998

Tugeva isiksusega koos töötamine tõmbab energiast tühjaks ja paneb treeneri paratamatult surve alla. Otsingute aeg 1996. aasta suvel oli nagu halb unenägu. Pärast eelnevat väga edukat hooaega riputasid juba paljud Jürile olümpiamedali kaela, mis tekitas pingeid nii minul kui ka temal endal. Pärast Amsterdami regatti istusime lennujaama hotellis ja arutasime, kas meid mõistetaks, kui jätaksime Atlanta olümpiale minemata? Jüri alistas B-finaalis seitsme minuti piiri, mis oli piisav põhjus, et olümpiale sõita. Aga tema ettevalmistust olid seganud haigused, olime vormi taastamiseks pidanud kiirustades treenima ja vigu teinud. Pinge läks liiga suureks!

Treener ei saa kunagi olla täielikult kindel, et sportlase etteaste õnnestub. Kui teaks, kui lihtne siis oleks! Kui Jüri Ateena olümpial võistles, olin paarsada meetrit enne lõppu veendunud, et ta võidab, aga ilmselt spurtis ta pisut vara. See mõjub muidugi tagantjärele targutamisena.

Medalite võitmisega nii kahepaadil kui ka neljapaadil murdis Jüri barjääre. Enne seda kaheldi, kas ta sobib teistega ühte paati, ka ta ise kõhkles. Kuid teda polnud suuremates paatides proovitud. 2000. aastate keskel oli meil aga tugev rühm mehi, kellega Jüri väga hästi klappis.

Mihkel Leppik

esimene sõudetreener 1983–1992

Osa inimesi soovitasid juba mitu aastat tagasi Jüril aerud nurka panna – selliseid kiibitsejaid on leidunud pidevalt. Mees teeb ise otsuse ja see on tema poolt kindlasti õige otsus, kui ta on selleni jõudnud. Ühelgi kõrvalseisjal polnud mõtet väljendada arvamust, et viska aerud nurka, kui Jüri tundis endas jõudu ja tahtmist jätkata.

Me peame sellega leppima, et Jüri Jaanson pole tippsõudjana igavene. Ta oli legend omal ajal, aga pidi nüüd sellise otsuse tegema. Aktsepteerime tema otsust. Kui oled nii palju aastaid ja nii kõvasti sellist tööd teinud, põled paratamatult mingil määral läbi. Puusadega pole midagi – pannakse metallklõmakas ja kõnnid ikka edasi, aga eriti peab muretsema südame pärast. Kui mootorit enam pole, siis ei ole ju sind ennast kah. Nii edasisele elule mõeldes langetas Jüri kahtlemata õige otsuse, aga muidugi on kahju, et ta lõpetas!

Esimesele edule järgnenud rasketel aegadel nagu Atlanta olümpia hooaeg 1996 polnud ma küll enam Jüri treener, aga natukene ikka suhtlesime. Arvamused, kuidas peaks tegutsema, läksid meil mõnes kohas natukene lahku. Jüri võitles Atlanta-hooajal lihtsalt iseendaga, otsis kogu aeg midagi, mida tal ei õnnestunud leida. Kuna otsingud ei viinud sihile, oligi lõpptulemuseks küsimus, et kas ta ise ka üldse aru sai, mida tahtis leida… (Jaanson kõrvalt: „Otsisin sobivat tasakaalu tipptulemuse saavutamiseks, mida paraku ei leidnud. Kord oli üks, siis jälle mõni teise asi nihkes.”)

Eks meil oli koostöö vältel ka vaidlusi. Toon näite: Jüril libises karjääri alguses ühe aeru otsast käsi pidevalt ära aeru laba poole. Ütlesin, et tõmbame aerule isoleerlindiga ühe rulli ümber ja nii kui tunned, et käsi hakkab sinna vastu minema, tõmbad tagasi ülespoole. Ta vastas: „Kas sa mõtled, et ma olen mõni tita, kes ei suuda ise end kontrollida?” Hiljem, kui Jüri läks üheks hooajaks Igor Grinko juurde USA-sse harjutama, rääkis Grinko talle sama asja. Grinkol lubas Jüri mässida isoleeri ümber oma aeru! Seal võttis ta selle nõuande vastu, mis minu puhul tundus vastuvõetamatu. Teisiti väljendades: külas tundus talle toona rukkileib parem kui kodusai.

Koostöö lõppedes me riidu ei läinud, aga ega väga palju ka ei suhelnud. Pärast MM-tiitli võitmist tekkis Jüril tähehaigus, ta hakkas muudkui midagi otsima, aga ei teadnud ka ise, mida täpselt tahab.

Jüri kuulmisprobleemid meie koostööd ei seganud. Võisin rääkida midagi paarkümmend meetrit eemal kaatris, muidugi aeglaselt, aga ta luges mu huultelt kõik ilusasti välja. Kokkuvõttes tuleb tema ees muidugi müts maha võtta, sest sellist meest annab ikka terve Eesti pinnalt otsida. Kuigi kõige ihaldatum medal, olümpiakuld, jäi Jüril kahjuks saavutamata, saab teda võrrelda Andrus Veerpalu ja teiste selliste suurkujudega – kaks olümpiahõbedat on ka midagi!

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare