AjaPeegel: „Hurra, hurra – Palusalu, murra!”

Nii kaikus eestlaste ergutushüüd Kristjan Palusalule, kui ta murdis oma vastaseid 75 aastat tagasi Berliini olümpiamängudel Deutschlandhalles, kus füürer Adolf Hitler oli pidanud oma rahvale sütitavaid kõnesid.

„Väike, vaevalt miljonilise rahvaarvuga riik Eesti surus siin 60 miljonilise elanikkonnaga end kõikvõimsaks pidava suurriigi Saksmaa enda alla kahele õlale.” Need read pärinevad olümpiaraamatute sarja esimesest teosest „Berliini olümpiamängud 1936”.

Raamatu autoriks oli sportlane, kirjanik ja ajakirjanik Aleksander Antson, kes oli neil mängudel Soome tolle aja ühe suurema päevalehe Uusi-Suomi spordivaatlejaks.

Antson sündis 1899. aastal Pihtla vallas Saaremaal. Nooruses tegelas ta maadluse, poksi,  kergejõustiku ja ka teiste aladega. Hariduse omandas ta Kuressaares, töötas võimlemis- ja eesti keele õpetajana nii kodusaarel kui ka Võrus. Ta oli olümpiasportlane, kes võistles 1924. aastal Pariisis 1500 m eeljooksus koos Paavo Nurmiga.

Pääses koonduslaagrist

1928. aastal osales ta koos Elmar Rähni ja teiste meie kergejõustiklastega NSV Liidu spartakiaadil Moskvas. Ta oli Eesti koolinoorsoo spordiliidu asutaja ja esimees. 1927. aastal oli ta üks Eesti töölisspordi liidu rajajatest ja ühtlasi esimees, kes heideti paari aasta pärast liidust välja. Põhjuseks tõsiasi, et Antson oli mõjutanud Eesti sportlasi võistlema Nõukogude Venemaal. Tema sulest on ilmunud  näiteks näidendid  „Lapsed” (1925), „Kolgata” (1926), „Töölise tütar” (1931). Antson kuulus Eesti kirjanike liitu, kus ta võis kohtuda tulevaste riigikukutajatega.

1940. aastal määrati ta uue spordi keskliidu aseesimeheks ja ajakirja Kehakultuur peatoimetajaks. 1941. aastal ei põgene­nud ta laevaga Leningradi, vaid jäi ootama oma saatust kodumaal. 4. septembril arreteerisid Saksa okupatsioonivõimud Aleksander Antsoni, kolm aastat  viibis ta vanglas trellide taga ja Paldiski maanteel asuvas haiglas. Võib arvata, et haigla päästis ta koonduslaagrist, kust tagasiteed oli vähestel.

Uue võimu tulekul vabanes ta 22. septembril 1944 vanglast ja kohtus armastatud abikaasa Ermioniaga ja tütar Ingridiga. Täpselt aasta pärast hukkus ta autoavariis teel Saaremaale. Õnnetusest tol ajal vaid sosistati. Nõukogude ajal kuulus Berliini olümpiamängude raamat  keelatud kirjanduse hulka, tulevasele jooksusangarile Hubert Pärnakivile ja tema eakaaslastele oli see teos aga piibliks, mis loeti räbalateks. 1936. aasta jõulukuul ilmunud raamat pakub huvitavat lugemist ka tänapäeval.