AjaPeegel: Olümpiahõbedamehele anti armu


 Eesti kõigi aegade parim amatöörpoksija on kindlasti Nikolai Stepulov (20.03.1913 – 2.01.1968), kes võitis 23-aastase kaitseväelasena 1936. aastal Berliini olümpial kergekaalus hõbemedali.

1937. aastal jõudis Stepulov vigastatud käega poksides Euroopa meistrivõistluste finaali, kus leppis hõbedaga. Tema tehnikat nimetati inglise stiilis poksimiseks. Kahjuks sai ta koolis käia vaid kaks talve ja elatist tuli teenida juhutöödel. 1937. aasta sügisel asus Nikolai ametisse majandusministeeriumi käskjalana, kuupalk oli 62 krooni. Hea, kui mõni rikas ärimees tegi lõunasöögi välja või kinkis ülikonna.

1939. aasta sügisel sai Stepulov oma viimase Eesti Vabariigi välispassi. Ta kavatses hakata Euroopas elukutselisena võistlema, kuid kavatsuseks see jäigi. Puhkes Teine maailmasõda, kes teda enam ootaski.

Stepulov oli palunud märkida oma passi ametiks „poksija” ja sünnikohaks „Tallinn”. Ta väitis, et osales maailmasõjas Eesti laskurkorpuses luurajana ja sai haavata. Imelik, et olümpia hõbedameest ei kutsutud sõja ajal Moskvasse õppetreeningkogunemistele, nagu kutsuti teisi tuntud spordimehi. Seejärel jäi Stepulov „moosipurgi” vargusega vahele ja pandi aastaks kinni.

Arhiivis on säilinud mehe armuandmispalve, mille ta kirjutas ühest 1955. aasta sügise  juhtumist alguse saanud sündmuste jada tõttu. Nimelt kukkus ta toona svipsis peaga Kadriorus Leineri tänaval kraavi. Siis võttis luuavarre ot­sast päevinäinud kummeeri­tud mantli. Ta tabati ja tembeldati vargaks.

Tootsi briketitööstuse töölist Stepulovit karistati seitsmeaastase vabadusekaotusega. Armuandmispalve rahuldati alles neli aastat hiljem. Vangilaagrist lahkus ta teise grupi invaliidina. Niisugused seigad iseloomustavad olümpiamedaliga Eesti spordiajaloos auväärse koha saanud mehe elukäiku.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare