Alberto „La Bomba” Tomba: minuta on mäesuusatamine igav!


Alberto „La Bomba” Tomba:  minuta on mäesuusatamine igav!
Calgary olümpiamängude tähe Alberto Tomba nimi on Kanadas endiselt kuum. Tõdeb ta isegi, et tiitlivõistlustel küsitakse senini, millal ta taas võistlema hakkab. Scanpix

Pool tundi mäesuusalegendi Alberto Tomba seltsis on ajakirjanikule kui unistuse täitumine. Talispordi superstaar andis Eesti Päevalehele eksklusiivintervjuu.

Kui asusin üleeile, meeste suur-slaalomi ajal Tomba „La Bomba” mänedžeri Laura Lelli kaudu usutlust paluma, ei antud mulle esiti erilist lootust. Oma hiilgeaegadel end mäesuusatamise messiaks nimetanud Tombal oli selja taga pool päeva teleeksperdina Itaalia Sky TV stuudios – Lelli sõnul oli ta väsinud ja näljane ning pidi kiirustama lõunasöögile. Söömine on itaallastele aga teadupärast püha tegevus.

„Kust sa pärit oled?” uuris Lelli viimaks. „Ah Eestist? Hea küll, kuna Alberto ei ole kunagi Eesti ajalehtedele intervjuusid andnud, siis sa pead selle saama!”

Lelli juhatas mu hoolimata sompus ilmast mustade päikeseprillide taha varjunud Tomba juurde, kes oli mõtetega tõenäoliselt juba lõunalauas ega teadnud äsja sündinud kokkuleppest midagi. 43-aastane staar põrnitses mind esiti külmalt, aga leebus, kui Lelli lausus inglise keeles: „Alberto, ma lubasin talle.”

Sealtpeale hakkas kõik minema libedalt: sõidan Tomba ja Lelli seltsis suusaliftiga mäest alla, jalutame nende autoni. Räägime ja räägime, vahepeal peab Tomba teda ära tundnud fännidele muidugi lehvitama ja naeratama. Kanadalased mäletavad Tombat ju väga hästi – 22 aastat tagasi Calgary olümpial võitis playboy kuulsusega Itaalia südametemurdja nii slaalomi kui ka suurslaalomi.

Sadu ja sadu intervjuusid jaganud Tomba on jutuajamise vältel vahetu ja sõbralik, nagu elukutselisele meedia ihalusobjektile kohane. Ta räägib emotsionaalselt, sest itaallased teisiti ei oskavatki. Palun, Alberto Tomba on meiega!

•• Kuidas sulle kuulus hüüdnimi „La Bomba“ (Pomm — toim) meeldib?

Koos Tombaga kõlab see ju päris hästi, aga Alberto on ikkagi parem.

•• Miks?

Tead, olen juba üle neljakümne aasta vana. Kui olin 20-aastane, olin teistsugune – mängisin ajakirjanikega ja mõned võtsid seda tõsiselt. Kõik inimesed teavad Tomba „La Bombat“, aga mitte tõelist Albertot. Seetõttu tahangi sulle tutvustada Albertot. „La Bomba” on läinud, ta jäi slaalominõlvadele!

•• Kanada on sulle eriline paik – just siin algas „La Bomba“ tähelend, kui võitsid 1988. aastal Calgarys kaks olümpiakulda. Kas kõik vanad mälestused on su sisemuses juba üles ärganud?

Oh muidugi… Calgary olümpia oli küll juba 22 aastat tagasi, aga praegu tunnen, nagu võistelnuks ma seal alles eile. Kõik tuleb taas meelde. Tulin just kaks päeva tagasi Calgaryst, kus ma polnud 22 aastat käinud. Suusatasin toonasel olümpiarajal Nakiskas, mis oli emotsionaalselt väga liigutav! Alustasin slaalomit samast väravast nagu toona – televisioon tegi veel erisaate, kus võrdles mu nüüdset sõitu 22 aasta tagusega. Kõik ju teavad, millega mul õnnestus siis hakkama saada. Just Calgary olümpial nägid inimesed kahtlemata kõige võimsamat „La Bombat“!

Ka Whistleris, kus nüüd jagatakse olümpiamedaleid, on tore üle pika aja tagasi olla: käisin siin esmakordselt 1989. aasta veebruaris MK-etapil. Mäletan, et toona segas siin võistlemist udu ja sõite lükati muudkui edasi. Veetsin siis mitu päeva starti oodates oma koondisekaaslastega lõbusalt aega.

••Itaalia mäesuusatajad pole Vancouveri mängudel võitnud veel ühtki medalit. Miks uut Tombat ei sünni?

Jah, see on kurb. Olen küll püüdnud neile nõu anda, et ei läheks nii nagu kodusel olümpial neli aastat tagasi Torinos, kus jäime medalita, aga siin võib samamoodi juhtuda... Vajaksime nii väga medalit, et koondises tekiks uus hingamine ja et masendustunne asenduks rõõmsameelsusega.

•• Millist nõu neile annad?

Püüan vaimselt toeks olla. Meie koondislased harjutasid Vancouveri mängude eel Nakiskas, kus ma võitsin kaks olümpiakulda – lootsin väga, et see paik ja mu 22 aasta tagused saavutused mõjuvad neile innustavalt. Samas tuleb tõele näkku vaadata: Itaalia koondises pole praegu nii domineerivat kuju, nagu mina olin Calgary olümpia eel. Tulin toona olümpiale, olles eelnevalt võitnud seitse MK-etappi järjest. Olin automaatselt suurfavoriit.

Praeguses koondises on küll rohkem medalivõimelisi sportlasi, kui meil oli 1988. aastal, aga nad ei suuda võimeid realiseerida. Mäesuusatamine pole kahjuks jalgpall, kus võistkonnakaaslased saavad sind aidata, kui vajad abi. See on individuaalala, sa sõltud vaid iseendast ja vahel ka ilmaoludest.

Loe veel

Tean, et võin avaldada meie sportlastele igasuguseid salanippe, kuidas võistelda ja medaleid võita, aga kui nad pole nii head nagu mina omal ajal, siis ei ole neist nippidest kasu. Loodan siiski väga, et Giuliano Razzoli suudab laupäeval slaalomis medali võtta – et temaga ei läheks nii, nagu läks suurslaalomis Massimiliano Blardonega, kes oli pärast avasõidu neljandat kohta teisel laskumisel väga kehv (sai kokkuvõttes 11. koha – toim). Mäesuusatamises võib teise laskumisega väga palju juhtuda, see ala on muutlik nagu ilm.

•• Kumb oli sinusugusele slaalomispetsile raskem, slaalom või suurslaalom?

Slaalom, mis on kohati õnnemäng. Sa võid olla ju tohutult heas vormis, aga kui väravast mööda sõidad, pole midagi teha. Mul aitas slaalomis nii suurt edu saavutada just suurslaalomis võistlemine – kui olin eelnevalt suurslaalomi võitnud, sain slaalomiks hea power’i.

•• Kui tihti sa võistlemist taga igatsed?

Mõnikord ikka. Eriti siis, kui käin vaatamas olümpiamänge või maailmameistrivõistlusi ja pean vastama küsimusele, millal mind jälle rajal näeb. Et ma olevat ju ikka veel nii heas vormis! Aga no mida! Mis võistlemine nüüd minu eas! Jalad ei peaks vastu – need pole ju noore inimese jalad ning mäesuusatamine ei ole ka mootorratta- või vormelisõit.

•• Kas jalad, mis on nii palju vatti saanud, teevad siis vahel valu?

Seda mitte, jalad on püsinud õnneks seniajani tugevad ja terved, aga võistlemine oleks ikkagi liiast. Selles mõttes on mul hästi läinud, et olen küll korduvalt murdnud ribisid ja vaevelnud muude vigastuste küüsis, aga jalad on alati terveks jäänud.

•• Kui sageli veel suusatad?

Nädalakese aastas, rohkem enam ei taha.

•• Miks pole mäesuusatamises enam selliseid supertähti, nagu olid sina või siis Ingemar Stenmark enne ja Hermann Maier pärast sind?

Sellest on tõesti kahju, et MK-sari ei paku enam nii palju pinget nagu varem. Üks põhjus, miks mäesuusatamine mu kõrvaleastumise järel igavaks muutus, on muidugi karismaatiliste tähtede puudumine. Praegu leidub vaid üks mees, kes suudaks seda nii vajalikku rolli täita – ameeriklane Bode Miller.

Ma loodan, et šveitslane Carlo Janka, kes võitis täna (üleeile – toim) suurslaalomi, suudab samuti tõusta fännide südametesse ja teenida nende armastuse. Tal on eeldusi saada supertäheks.

•• Millised eeldused sind supertäheks aitasid?

Üks põhjus, et jõudsin sinna, kuhu ma jõudsin, peitub ehk selles, et kasvasin üles suhteliselt suures linnas, Bolognas. Mul olid tõenäoliselt suuremad ambitsioonid kui neil kuttidel, kes on üles kasvanud ja elanud väikestes mägikülades. Suures linnas tuleb silma paistmiseks ka rohkem vaeva näha – ma nägingi ning see aitas mind hiljem suurtele võitudele ja inimeste südametesse.

•• Kui keeruline on elada, kui kõik sind ikka veel nii-öelda katsuda tahavad?

See pole keeruline, kui oled valmistunud nii elama, et sinu tegemised lähevad kõigile korda. See on tegelikult hämmastavalt tore! Tänan südamest kõiki oma fänne! Olin nende südames ja silmis hea Tomba ka siis, kui ma ei suutnud võita. Fännide armastus on mu suurim kirg ja nauding!

•• Kas su emotsionaalsus on vahel ka kahjuks tulnud?

Mitte kunagi, see on mind alati aidanud. Teisiti ei oskakski ma elada. Ma ei suuda püsida tagaplaanil, sest nagu juba ütlesin: olen tähelepanu armastav linnapoiss.

•• Kas saavutasid kõik, mida ihkasid, või tunned millestki oma karjäärile ja elule tagasi vaadates ka puudust?

Puudust? (Mõtleb pikalt.) Olümpiamängude pronksmedalist! (Naerab laginal.) Ma võitsin olümpiatelt ju vaid kolm kulda ja kaks hõbedat, aga ei ainsatki pronksi. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis tunnen muidugi, et võitsin liiga vähe maailmameistritiitleid – ainult kaks. MM-idel kimbutas mind pidevalt ebaõnn, ühe korra olin näiteks ka haige (1993. aastal Moriokas – toim).

Kui ma millestki veel puudust tunnen, siis see on perekond.... Loomulikult tahaksin lapsi. Kasvasin üles peres, kus pereväärtused olid väga hinnas. Jätkan otsinguid, et leida õige naine, kellega perekonda ehitada.

•• Itaallasega rääkides ei pääse kuidagi mööda jalgpallist. Kes võidab suvel jalgpalli maailmameistri tiitli?

Jalgpall on Itaalias tõesti kõige tähtsam, selle kõrval kahvatun isegi mina (naerab). Kuna Itaalia võitis viimati (2006. aastal – toim), siis pakun, et tänavu kuulub tiitel kas Saksamaale või Brasiiliale.

***

Kui jutuajamine lõpeb, teatab mänedžer Lelli, et mul oli õnne – ma olevat intervjuupalvega välja ilmunud just õigel hetkel ja õiges kohas. Pärast igapäevaseid loendamatuid kohustuslikke kohtumisi ja teleesinemisi ei leidvat Tomba olümpiapäevil pikemateks intervjuudeks tavaliselt aega. Pealegi on Tombal leping Sky TV-ga, mis piirab tema sõnavõtte teistes meediakanalites.

Elav legend

Alberto Tomba

(Itaalia)

•• Sündinud 19.12.1966.

Saavutused:

•• olümpiamängudel – 1988 Calgarys kuld slaalomis ja suur-slaalomis, 1992 Albertville’is kuld suurslaalomis ja hõbe slaalomis, 1994 Lillehammeris hõbe slaalomis;

•• MM-idel – 1987 Crans Montanas pronks suurslaalomis, 1991 Saalbachis neljas slaalomis, 1993 Moriokas haigestus, 1996 Sierra Nevadas kuld slaalomis ja suurslaalomis, 1997 Sestrieres pronks slaalomis;

•• maailmakarikavõistlustel – MK-sarja üldvõitja 1995, suur-slaalomi võitja 1988, 1991, 1992 ja 1995, slaalomi võitja 1988, 1992, 1994 ja 1995, 50 etapivõitu, 28 teist ja 11 kolmandat kohta, võitis hooajal 1994/1995 MK-sarjas 11 etappi järjest.

Naistekütt, näitleja, tulekandja

•• Alberto Tomba on pakkunud oma tegemiste ja ütlemistega väljaspool mäesuusanõlvasid ajakirjandusele pidevalt kõneainet. Meenutagem.

•• Kuigi Tomba on siiani vallaline, on teda kogu aeg saatnud seelikuküti kuulsus, mis sai alguse 1988. aasta Calgary olümpial. Ta teavitas toona, et on armunud iluuisukuninganna Katarina Witti. Ühel kohtumisel Wittiga ulatas Tomba sakslannale enda pildiga plakati, millel seisis itaalia-saksa segakeelne sõnum: „Alla Cara Katerina (sic!), Viele Grüsse! Ciao Alberto Tomba.” („Kallile Katerinale, parimate soovidega! Tšau, Alberto Tomba.”) Lisaks oli Tomba postrile joonistanud südamekese. Wittiga rikka tekstiilitöösturi peres kasvanud Tombal siiski lähedast suhet ei tekkinud.

•• Mõni aasta hiljem hakkas Tomba läbi käima kunagise Miss Itaalia ja modelli Martina Colombariga – nad olid koos mitu aastat, enne kui naine abiellus Itaalia vutitähe Alessandro Costacurtaga.

•• 1992. aasta Albertville’i olüm-pial eel rääkis macho-mehe imagot nautinud Tomba ajakirjanikele: „Tavaliselt olen suutnud lõ-bustada kolme naist hommikul kella viieni, aga nüüd hakkan vanaks jääma. Siin, olümpiakülas suudan kolme naist lõbustada kella kolmeni öösel.”

•• 2000. aastal mängis Tomba Itaalias vändatud action-filmis politseiuurijat, kuid kriitikutelt teenis linateos vaid negatiivseid hinnanguid. Tomba on osalenud arvukates telesõudes ning andnud väärika panuse heategevusse, toetades aktiivselt UNICEF-i.

•• 2006. aasta Torino talimängudel avamisel oli Tomba üks viimaseid tuletõrviku kandjaid – just tema tõi tõrviku staadionile, aga olümpiatule süütamise aust jäeti ta vaatamata meedia spekulatsioonidele siiski ilma. Seda tegi murdmaasuusataja Stefania Belmondo.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare