Analüüs: Prantsusmaal puuduvad hing, süda ja suured staarid
Paljud jalgpalliarmastajad – muidugi need, kes pole prantslased – tundsid neljapäeva õhtul ilmselt pisukest kahjurõõmu-sööstu, kui mehhiklased võitsid alagrupimängus Prantsusmaad 2:0. Üleminekumängudes Iirimaa alistanud prantslased poleks saarerahvast jagu saanud, kui nende ründestaar Thierry Henry poleks ebaausalt käega palli mänginud. Nii et õigupoolest polnud juba valikmängudes keskpärast mängu näidanud Prantsusmaal seekord üldse MM-ile asja. See, et nad nüüd alagrupis haledalt põrunud on, näib üksnes õiglane.
Samal ajal on Prantsusmaa näol tegemist siiski valitseva hõbemedalistiga, viimase kümnendi Euroopa jalgpalli ühe hiiglasega. Mis on prantslastega juhtunud, et nad nüüd niimoodi läbi kukuvad? Kas võib läbikukkumise peapõhjus olla tõesti kivinäoga treeneri Raymond Domenechi saamatuses, nagu Prantsuse vutisõbrad kooris sajatavad?
Osalt kindlasti. Väidetavalt ei austa mängijad juhendajat ning mõne palluri läbisaamine Domenechiga on lausa jäine. Prantsuse ajalehed kirjutavad meeskonna ühe parima palluri, Chelseas mängiva poolkaitsja Florent Malouda lahkhelidest Domenechiga, samuti on treeneri vastu avalikult põlgust üles näidanud Yoann Gourcuff, kes – võib-olla karistuseks suupruukimise ja sõnakuulmatuse eest – jäetigi Mehhiko vastu pingile. Peatreeneri sellist otsust kritiseeris ka prantslaste ebajumal Zinedine Zidane, kes on ennegi Domenechis avalikult kahelnud.
Kuid teisalt – Domenech on ju sama mees, kes viis Prantsusmaa möödunud MM-il finaali. Ei saa ju olla, et juba kuus aastat prantslaste peatreeneri tüüri hoidnud mees on äkitselt minetanud kõik oma oskused. Küsimus polegi aga selles, mida Domenech oma palluritele õpetab, vaid selles, kuidas ta seda teeb. Tuimuses ja külmuses süüdistatud peatreener ei suutvat oma meeskonda süstida kirge ja võidutahet. Just selle puudumist peavad Prantsuse vutianalüütikud oma rahvuskoondise üleeilse põrumise peapõhjuseks.
Zizou tühjad jäljed
Meeskonnas puudub ühtsus. Seda demonstreeris ka pingil istunud Gourcuff, kes pettunult nentis: „Jalgpall on raske, kui ei suudeta koos mängida,” viidates meeskonnatunde puudumisele.
Ja lõppeks võiks osutada veel ühele prantslaste puudusele – neil pole meeskonnas ühtki tõeliselt säravat staari, kes võiks Zidane’i kombel ebajumalana ülejäänud meeskonda edasi vedada. Kas või patuoina Henry – meeskonna kuulsaima palluri ja kõigi aegade tippväravaküti – mängu lülitamine võiks tiimile torke tagumikku anda. Kuid ei. Kui Prantsusmaa tahab kuhugi jõuda, peavad nad kiiremas korras mõtlema, kes suudab astuda suure Zizou jälgedesse.
