Eesti judot tabas pühapäeval löök, mille tagajärgi on kohe raske täiel määral hoomata. Päeval, mil Andres Lutsari üks andekamaid õpilasi Martin Padar võitis järjekordse rahvusvahelise suurturniiri, lahkus Õpetaja igaveseks. Lutsari surmauudist kuuldes tõsinesid näod tuhandetel, ka nendel, kes väljapaistvat noortekasvatajat isiklikult ei tundnudki.
Kuigi tema käe all sai tuule tiibadesse kahekordne olümpiapronks Indrek Pertelson, EM-i medalimees Padar ja väga paljud vähem nimekad, läheb Lutsar Eesti spordi ajalukku eelkõige erakordse noortetreenerina. Iga tema treening oli väike etendus, see oli koht, kus tema anne eredaimal kujul välja lõi.
Andres Lutsar sündis Võrumaal, 1961. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna. Mitmekülgsed võimed ilmnesid juba õpiaastatel. Aastaid ei olnud tal Võrust Viruni vastast sambos, kvalitseeritud meistrina oli ta hinnatud akrobaatikas ja sportliku estraadi žanris. Andres Lutsar pani oma võimed proovile filmikaskadöörina (“Viimne reliikvia”, “Tulivesi”), dramaturgi ja lavastajana Salme Teatris (“Väikevend ja Karlsson katuselt”, “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist”).
45 aasta jooksul õpetas Lutsar sõnas ja teos judot, mille propageerimiseks ta koostas ja täiendas õpikuid “Judo meile” ja“Väike judoõpik”, oli osaline enesekaitset käsitlevate trükiste ja õppefilmide tegemisel. Ajakirjanduses on hulgaliselt ilmunud tema artikleid, lühijutte, spordinalju. Ta oli Eesti ühe tuntuma ja edukama judoklubi Aitado asutaja, vaimne juht ja president.
Kümme aastat tagasi pälvis Andres Lutsar aasta õpetaja tiitli, 2006. aastal riikliku spordipreemia elutöö eest ning Tallinna teenetemärgi, ta oli Eesti spordiseltsi Kalev auliige. 2001. aastal omistati Andres Lutsarile Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk
Värvika, andeka ja mitmetahulise isiksusena jääb Õpetaja kauaks meie südamesse.
Hüvastijätt Andres Lutsariga toimub laupäeval, 6. oktoobril kell 11 Tallinnas Tondi judosaalis, ärasaatmine Metsakalmistul.
Kultuuriministeerium,
Eesti olümpiakomitee,
