Andres Oper: lõppeva aastaga ei saanud kahjuks rahule jääda

 (4)
Andres Oper: lõppeva aastaga ei saanud kahjuks rahule jääda
Kogenud Andres Oper loodab veel mitu aastat Eesti jalgpallikoondisele vajalik mängija olla.Arno Mikkor

Eesti jalgpallikoondise kõigi aegade edukaim väravakütt Andres Oper (32) tunneb kolmekuulise mängupausi järel suurt nälga taas väljakule joosta. Paraku peab ta tegelema klubiotsingutega, enne kui saab taas mängida.

•• Andres, meediast käis läbi uudis, et lükkasid eelmisel nädalal tagasi ühe Mehhiko klubi lepingupakkumise. Kuidas klubiotsingud edenevad?

Midagi enamat pole praegu lisada. Otsingud vaikselt käivad, aga eks jaanuaris muutub jalgpallurite turg elavamaks. Mu agent teeb kogu aeg tööd.

•• Pärast lepingu lõppemist Hiina klubiga Shanghai Shenhua ütlesid, et hakkad vaatama Euroopa poole. On see siis nii?

No ikka.

•• Millised on su eelistused?

Mis siin ikka eelistada, sest iga asi oleneb alati millestki. Pole päris nii, et ma mõnes klubis kindlasti ei taha mängida ja mõnes kindlasti tahan.

•• Milline su tervis pärast septembris alanud viimast vigastuspausi praegu on?

Nii palju olen treeninud, kui üksinda on võimalik – jõusaalis käia ja joosta saan kenasti. Nüüd tahakski juba natukene taas jalgpalli mängida. Palliga olen seni ainult kõksinud, mis pole päris jalgpallitrenn. Õnneks tundub jalg nüüd jälle sedavõrd terve, et suudaksin palliga harjutada.

•• Sul on seda küll raske teha, aga proovi siiski hinnata: millises sportlikus vormis praegu oled?

Vorm on super (naerab)! Ma pole ju pärast 12. septembrit, kui vigastada sain, jalgpalli õieti mänginudki. Korraliku jalgpallivormi saavutamiseks on veel tükk maad minna.

•• Kas sa ei karda, et klubiotsingud võivad seetõttu liiva joosta, kuna pole saanud nii kaua pildil püsida?

No kui kaua see nii kaua siis on? See, et ma pole viimased kolm kuud mänginud, millest tegelikult ainult poolteist kuud olnuks võimalik mängida, ei mõjuta klubiotsinguid. Kui ma püsinuks kogu aeg terve, ei saanuks samuti viimased poolteist kuud kusagil mängida, sest Hiinas lõppes hooaeg juba oktoobris. Minu pildilt ärakadumine on vaid teie tõlgendus asjadest.

•• Nii et Andres Operi nimi püsib jalgpalliringkondades endiselt kõlavana ning sinusugune mees leiab endale tööandja ka ilma ennast tutvustavaid DVD-sid laiali saatmata ja katsetelt katsetele sõitmata?

Nojah, nii see veel õnneks on.

•• Aasta lõpp on igasuguste kokkuvõtete tegemise aeg – kuidas sa 2009. aastaga rahule jäid?

Tänavuste saavutustega jalgpallis loomulikult eriti rahule ei jäänud. Kõigepealt oli kevadel väga raske hooaja lõpp Hollandi klubis Kerkrade Roda, kus jäin tähtsaimatest mängudest vigastuse tõttu kõrvale, ja siis tuli vahele pikk suvepuhkus. Juulis läksin Hiinasse – teistel oli seal juba pool hooaega seljataga ja nad olid seetõttu heas vormis, mina pidin aga alustama nullist. Sisseelamine võttis seal tükk aega.

Septembris tuli siis järgmine tagasilöök. Paljuski tänu meie koondise kihvtile reisile – esmalt rändasime 16 tundi Tallinnast Türki ja sealt samamoodi Hispaaniasse. Mina reisisin seejärel Hispaaniast põhimõtteliselt otse mängule Shanghaisse… Isegi kui ma väga tahtsin mängida – alustasingi mängu! –, siis jalg ütles üles. Keha ei tulnud vaimule järele. Tahtmist oli väga palju, aga kahjuks oli füüsiline koormus tolleks hetkeks liiga suureks kasvanud.

•• Kõik need probleemid on tekitanud olukorra, kus sa viimati lõid ametlikus mängus värava 22. märtsil Roda eest mängides.

Nii see paraku on… Hiinas lõin ainult ühes sõpruskohtumises värava.

•• Kas see Hiina-periood midagi head ka andis?

Ikka andis – rasked ajad muudavad ju tugevamaks. Eks sain ka hulga kogemusi, mida on võimalik edasises elus ära kasutada, kui jään jalgpalli juurde. Lisaks sain paar head sõpra. Kindlasti ei jää ma Hiina-perioodi ainult negatiivselt meenutama.

•• Kui sportlikus mõttes jättis tänavune aasta sul kõvasti soovida, siis isiklikus elus on läinud väga hästi, kui uskuda seltskonnaajakirjandust. Elad vist pruut Merlega Inglismaal?

Jah, isiklikus elus ei ole midagi viga! Elame õnnelikult Manchesteri lähistel, kus Merle töötab.

••  Kuidas sa Eesti koondise tänavuse esinemisega rahule jäid?

Loe veel

Mis siin öelda… Võtsime nii-öelda kohustusliku võidu kodus Armeenia üle ja kuigi võõrsil rööviti meilt võit, olid need neli punkti tegelikult planeeritud punktid. Armeenia planeeris kindlasti samamoodi meilt neid punkte võtta – see oli positiivne, et heitluses Armeeniaga plussi jäime. Positiivne oli ka viimane valikmäng kodus Belgiaga (2:0 – toim).

Kokkuvõttes mängisime nii, nagu pidimegi mängima. Me ei ületanud ennast ega võtnud kelleltki suurelt punkte. Arvestades seda, et mullu sügisel kaotasime võõrsil Belgiale vaid 2:3, ei olekski saanud kodus leppida vähema kui võiduga! Belgia alistamist ei saa ületähtsustada, sest olgem ausad: see mäng ei olnud neile enam tähtis.

•• Kui suurt kurbust mitmest koondisemängust eemalejäämine tekitas?

Brasiilia vastu tahtnuks muidugi väga mängida, aga Hiinas tekkisid kommunikatsiooniprobleemid. Natukene jäi ka koondisekutse hiljaks. Kohtumine Brasiiliaga peeti kolmapäeval ja mina teadsin pikka aega, et Hiinas on juba nädalavahetusel mäng. Pärast tuli välja, et Hiinas nädalavahetusel siiski mängu polnud ja ma saanuksin Eestisse koondist aitama tulla.

•• Kuivõrd Eesti koondise nooremad pallurid sinusugust vanemat mängijat enda kõrvale vajavad?

Kunagi ei saa satsi üles ehitada ainult noorte mängijatega. Nende kõrval peab olema ka nii-öelda vanakesi, kes natukene kontrollivad. Ei tahaks enda ja teiste vanemate mängijate rolli üle tähtsustada, aga nii see elus paraku on. Toon sellise näite: Londoni Arsenal mängis möödunud nädalal Meistrite liigas Pireuse Olympiakosega, aga Arsenali noored ei saanud vastu.

••  Kas sa oled valmis veel mitu aastat koondisele toeks olema?

Absoluutselt! Mul on väga suur tahtmine koondises mängida, see pole kuhugi kadunud. Tänavune aasta suurendas mängunälga – mul pole kunagi ühtki koondisemängu kerge kõrvalt vaadata, kui näen, et suudan meeskonda aidata.

••  Said 2007. aasta suvel koos kompanjonidega enda valdusse Tallinnas Kotka tänaval asuva maatüki, et rajada sinna suurejooneline jalgpallikompleks, kuid projekt jäi paraku teostamata. Miks loovutasite tänavu augustis hoonestusõiguse treeningukeskuse ehitamiseks Eesti jalgpalliliidule?

Kõik on juba ära räägitud ja väga seda teemat enam ei puudutaks. Pole enam midagi lisada…Kui majanduses olid head ajad, nägid kõik, nii mina kui ka mu partnerid, et teeme nüüd asjad valmis. Kui tulid rasked ajad, kadus partneritel huvi ära, et asja edasi arendada.

••  Tähendab, et masu ajal käinuks nii suur investeering, mille kogumahuks pakkusite paar aastat tagasi paarsada miljonit krooni, su partneritel siis üle jõu?

Võib nii öelda. Nad ei olnud nõus oma aega ja tahtmist sinna pühendama, kus polnud näha piisavat kasumlikkust. Nad panustasid nii-öelda kiiremale tulule. Mina seevastu lootsin oma jalgpallikoolile kindlat baasi. Kahjuks läksid minu ja partnerite arusaamad asjast väga konkreetselt lahku ja enam polnud võimalik koos edasi minna. Nii tuligi jalgpalliliidu pakkumine üle vaadata.

•• Kui kahju sul sellest tagantjärele on?

Väga kahju on!

••  Kuidas te plaanisite seda projekti finantseerida?

Mina ja partnerid pidime kõik võrdselt sellesse projekti raha panustama. Kui mina olnuks nõus panustama, siis partnerid kahjuks mitte.

••  Kas sa oled neis inimestes pettunud?

Jah, olen küll.

•• Kas suhtlete veel edasi või sa ei kipu altvedajatega rääkima?

Ühe partneriga ei pea ma tõesti enam vajalikuks suhtlemist jätkata.

•• Oma jalgpallikooli kavatsed ikka edasi arendada?

Loomulikult. Muidugi pole seda kerge juhtida, kui viibid Eestist kogu aeg eemal. On vaja veel kõvasti tööd teha ja senisest kõvasti rohkem aega sinna panna. Praegu on kõigil raske, aga ma ei nuta.

See on mulle seni puhtalt heategevuslik üritus, aga aeg läheb edasi, poisid kasvavad ja muutuvad paremateks mängijateks. Teen juba praegu koostööd agentidega, et saada mõne aasta pärast lapsi välismaa klubidesse. Siis võidaksid kõik: lapsed ja Eesti jalgpall areneksid edasi ning kool hakkaks ka midagi tagasi teenima.

•• Milline on su läbisaamine jalgpallijuhi Aivar Pohlakuga, kes on sind aastate jooksul kritiseerinud nii Keskerakonda astumise kui ka koondisest puudumise pärast?

Ma ei oska seda hästi kommenteerida, see pole mu arvates ajakirjanduse teema.

Kõik on samamoodi, nagu varem. Midagi pole muutunud. Mina pole teda kunagi süüdistanud, Pohlak on aeg-ajalt midagi öelnud. Ta on ju emotsionaalne inimene ja elab vahel ennast liiga palju ajakirjanduses välja, mida ta ei peaks tegema. On võtnud sõna seal, kus tal polnud minu arvates õigust sõna võtta. Ta avaldas oma arvamust, aga see, kuidas asjad tegelikult olid, jäi paraku varju.

•• Kandideerisid nii 2007. aasta riigikogu valimistel kui ka tänavustel kohalike omavalitsuste valmistel. Kui aktiivselt kavatsed edasipidi poliitikas kaasa lüüa?

Ega ma niisama Keskerakonda ei astunud. Poliitika on huvitav, kui sul on asjadest oma arvamused ja sa saad neid esitada. Aktiivselt ma poliitikas muidugi ei osale. Kui elaksin Eestis ja saaksin rohkem valimispropagandat teha, koguksin võib-olla veel rohkem hääli kui mu senine tippsaak 308.

•• Jagad sel aastal meeleldi intervjuusid, mida sa varem pole sageli soovinud teha. Kas oled nüüd ajakirjandusega ära leppinud?

Eks jah. Vahepeal kirjutati minust nii, et imeti sulepeast asju välja. Kohati aeti täitsa rumalat juttu. Loomulikult see vihastas. Nüüd olen aru saanud, et ehk tulebki rohkem suhelda – nii jõuab ka minu sõnum paremini kohale. Kui ma jätan enda seisukoha meedias edasi andmata, saan rohkem kahju kui vaikides. Saan vähemalt midagi vastu öelda, kui on tarvis.

•• Kas on mõeldav, et tuled mõne aasta pärast Eestisse karjääri lõpetama?

Arvan, et suudaksin veel mõned aastad väljaspool Eestit mängida. Ei usu veel nii palju Eesti tasemesse. Eestis on küll juba paar head klubi, aga jalgpall peab siin veel kõvasti arenema. Õnneks liiguvad asjad õiges suunas: Levadia on üllatanud Euroopaski heade tulemustega ja Eesti noortekoondised on hakanud võitma.

•• Miks paljud Eesti jalgpallurid langevad välisklubides varumeesteks?

Välismaal pead veel rohkem töötama kui Eestis. Et seal kanda kinnitada, pead tegema lisatrenne. Mäletan hästi, et kui Mart Poom mängis välismaal ja mina alles Eestis, tegime Poomiga lisatrenne. Niisama ei tule midagi! Pead arvestama, et kui sind on suure raha eest kuhugi sisse ostetud, nõutakse sinult rohem kui kohalikelt. Pead olema teistest üle.

Andres Oper

jalgpallur

Sündinud 7. novembril 1977

Positsioon väljakul: ründaja

Elukaaslane Merle, kuueaastane tütar Emma

Klubid:

1994–99 FC Flora,

1996 Pärnu Tervis (laenul),

1999–2003 AaB Aalborg (Taani),

2003–2005 Moskva Torpedo (Venemaa),

2005–2009 Kerkrade Roda (Holland),

2009 Shanghai Shenhua (Hiina)

Koondisekarjäär: esindanud Eesti koondist 114 kohtumises ja löönud 35 väravat.

Astus septembris 2006 Keskerakonda ja annetas enne 2007. aasta riigikogu valimisi erakonnale 1,5 miljonit krooni.

Hiljem on seda sammu seostatud sellega, et augustis 2007 andis Tallinna linn, mida valitseb Keskerakond, hoonestusõiguse korras Lillekülas asuva neljahektarilise maatüki 50 aastaks Operi jalgpallikooli käsutusse.

Tänavu augustis loovutas osaühing Oper FC Kotka tänava maatüki hoonestusõiguse Eesti jalgpalliliidule.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare