Andres Võsand: hakkan ilmselt elukutseliseks kunstnikuks
Eile hommikul askeldasid Võ-sandid – 1995. aastal Saksa kodakondsuse võtnud Andrese kõrval ka tema sakslannast abikaasa Sabine ja kaheksa-aastane tütar Naemi – usinalt Tallinnas Kadriorus Eduard Vilde muuseumi kastellaanimaja galeriis, kus pakkisid ühiselt lahti perepea värvikirevaid ja suuremõõtmelisi maale. Seega paljastab aastaid innustunult kunstiga tegelenud Andres Võsand lõpuks oma sünnimaal hästi hoitud saladuse ning tuleb Eesti publiku jaoks kunstnikuna „kapist välja”. Tema isiknäitus „Värvireisid” avatakse laupäeval.
•• Andres, kuidas sul õnnestus oma kaksikelu ehk viimased aastad tennise kõrval su aega sisustanud maalimist Eestis nii kaua saladuses hoida?
See oli lihtne, kuna käin Eestis suhteliselt vähe, umbes korra aastas. Olen siin näidanud oma pilte pereliikmetele ja paarile sõbrale, samuti on mu loomingut näinud need sõbrad-tuttavad, kes on käinud mul Stuttgardis külas. Nüüd aga mõtlesin: aeg on nii kaugel, et neid pilte teistelegi Eesti inimestele näidata.
•• Kuidas tekkis selline äratundmine, et lõpuks võiks oma pilte ka Eesti avalikkusele näidata? Või teisisõnu: mis ajendas kunstitöödega kapist välja tulema?
Ajendas tagasiside neilt tuttavatelt inimestelt, kes Stuttgardis kunstiga tegelevad. Kogu tagasiside, mida sain oma näitustelt Saksamaal, oli alati positiivne. Nii tekkis julgus, et võiks seda asja ka Eestis näidata.
Ma ei soovinud oma töid näidata mitte ainult lõbu pärast, vaid ikka kunstiga seotud majas, nagu seda on Eduard Vilde muuseum Kadriorus. Tahaksin, et mind hakatakse selles vallas kohe tõsiselt võtma. Ma ei soovinud teha näitust mõnes tenniseklubis, millega asi võinuks kohe lõppeda. Võtan kunsti väga tõsiselt ja soovin tõsiselt ka ennast näidata!
•• Räägi palun täpsemalt Saksamaalt saadud tagasisidest oma kunstitöödele!
Tagasiside on olnud niivõrd hea, et mul tekkis julgus minna kunstimuuseumi direktorilt Sirje Helmelt nõu küsima, mismoodi tema mu piltide peale vaatab ja mis ma edasi võiks teha. See oli eelmisel aastal. Näis, et mu pildid huvitasid teda ning tema soovitusel saingi võimaluse rääkida Vilde muuseumi kastellaanimaja galerii kuraatori Piret Meosega. Siis otsustasimegi teha tänavu novembris selle näituse.
•• Kui suur osa su töödest on kuni 28. novembrini avatuks jääval näitusel eksponeeritud ehk palju oled üldse maalinud?
Ega mul väga palju töid veel pole, kuna maalimine võtab siiski kaua aega. Väga palju on lihtsalt proovimist. Nüüd, kui näitusele pilte valisin, tahtsin, et nad räägiksid midagi nii üksikuna kui ka kõik koos. Mulle oli selle näituse juures tähtis, et käekiri, mida praegu oma kunstis oman, ka hästi välja tuleks. Et vaataja võiks iga pildi puhul öelda, et see on minu tehtud pilt.
•• Kui lehitsen su näituse kataloogi, tuleb see väga hästi välja – minu arvates oled tabanud kümnesse!
Nagu juba ütlesin, seisnebki näituse üks idee selles, et stiil või käekiri, mida ma esindan, välja tuleks. Käekiri oleks vist õigem väljend, sest stiili, mida viljelen, ma varasemast tegelikult ei tunnegi – leian, et see on suhteliselt uues suunas minek ja mingisse stiilikappi ei saa ma end panna. Kunst peab ju mõjuma uue ja huvitavana.
•• Su väga julge ja rikkaliku värvikasutusega maalid on põhiliselt inspireeritud reisidest troopilistesse paikadesse, kusjuures oskad ühele pildile kokku pookida nii Malaisia paadimehe kui ka Mauritiuse rannavaate. Kes on aga kunstnikest sind inspireerinud või kelle töödega on su loomingul sarnasusi?
Mu eeskujud on Claude Monet, Vincent van Gogh ja Mark Rothko. Tänapäeva kunstnikest ei oska kedagi välja tuua… Troopikareisidel olen suure huviga vaadanud paljude kohalike kunstnike töid, kuid nende piltidel leidub väga palju naiivsust. Mõnes mõttes on nii värvilised pildid nagu noateral käimine – võib küsida, et kas selline pilt muutub labaseks ja kitšiks või ta on kunstiteos. Püüan oma piltidega ikka kunsti suunas minna, sest muidu võiks hakata värve päris nii kokku segama, et peamiseks muutub vaid töö valmimine.
Kui käin reisidel tundide kaupa näiteks troopilises metsas ja klõpsin seal fotosid, siis püüan selle koha tunde endaga kaasa võtta. Ma ei soovi maalida üksnes motiive, vaid tahan ka enda tundeid ja arvamusi mingi konkreetse koha kohta mingil kindlal ajahetkel oma töödes jäädvustada. Maalin justkui iseenda emotsioone.
Kuna võin ühele pildile kokku panna nii Malaisia paadimehe kui ka Mauritiuse rannavaate, siis sarnaneb kunst mulle natukene malemänguga. Olles pildile midagi lisanud, ootan huviga, milline tuleb järgmine käik. Pilt valmib minu silmis aga siis, kui töö on leidnud oma hinge ning kui see sisaldab mu emotsioone ja tundmusi.
•• Kas kõik näitusepildid on inspireeritud reisidest?
Jah, teatud mõttes on kõigil neist tegemist reisimisega. Aga see reisimine on kahemõtteline – ühelt reisimine troopilistesse paikadesse, ent samas ka värvireis. Lugesin ühest raamatust, et värve tegelikult ei eksisteerigi, et värvid pannakse meie peades kokku ja nii iga inimese puhul erinevalt. Mu pildid ei kutsu ainult reisima konkreetsesse kohta, mida on nendel kujutatud – kõige paremal juhul peaks iga inimene mu töid vaadates leidma üles mõne iseenda reisi. Nii nagu mina need enese sees üles leian!
•• Kas sa maalid kodus või reisidel?
Jah, kõige ideaalsem oleks tõesti pilt kusagil troopilises metsas valmis maalida, aga reisidel on seda raske teha, sest enamik mu töödest on suuremõõdulised. Seetõttu pean reisidel leppima skitside ja fotode tegemisega. Kui reisidelt kaasa võetud värvitõmmiste abil siis lõpuks kodus maalimiseks läheb, kolin treeningruumi, kus profitennisistikarjääri ajal enda füüsilise vormi hoidmiseks igasugu harjutusi tegin. Nüüd olen muutnud selle ruumi kunstiateljeeks.
•• Töötad igapäevaselt ka Stuttgardi tenniseklubis TC Weissenhof treenerina. Kui keeruline on sul end jagada kahe kire, tennise ja maalimise vahel?
Kui inimene soovib midagi teha, saab ta palju asju tehtud! Tõmbaksin siin paralleeli ajaga, mil avastasin enda jaoks tennise-mängu – leides 11-aastase Rakvere poisikesena rannast tennisepalli ja olles sellega teinud esimesed paar lööki, tundsin kohe, et tahan seda kindlasti ka edaspidi teha. Peagi tekkisid juba unistused hästi tennist mängida.
Samamoodi on mul ka kunstiga. Kritseldades pliiatsitega kuus aastat tagasi tütre Naemiga lastetoa vaibal mängides valgele paberile kujundeid, astus äkki ligi mu abikaasa Sabine ja nentis üllatusega, et ma oskan joonistada. Seejärel kinkis ta mulle 2004. aasta jõuludeks värvid. Alates hetkest, kui olin teinud värvidega esimesed pintslitõmbed, tundsin nagu kunagi tennisepalli leideski kohe ära, et see on minu asi! Et seda tahan kogu ihu ja hingega edasi teha! Nüüd on juba nii, et väga palju mu vabast ajast kulub maalimisele. Tööpäevade hommikud ja hilisõhtud ning peaaegu kõik nädalavahetused pühendan kunstiga tegelemisele, muul ajal töötan tennisetreenerina. Maalimisest on seega saanud mu igapäevane tegevus – võib vist lausa öelda, et liigun elukutseliseks kunstnikuks saamise suunas.
•• Kui paljudes kogudes võib su töid leida?
Mu töid on kolme professionaalse kunstikoguja käes, aga samuti ripub mu töid mitmete teiste inimeste kodudes. Ka tuntud inimeste kodudes. Üks töö on näiteks Berliini Mercedese tehase peadirektori kodus, üht mu maali omab ka hiljuti Saudi-Araabiasse kõrguselt maailma teise hoone projekteerinud arhitekt. Enamik mu pilte omavatest inimes-test ei ole seega tihedalt kunstiga seotud – nad on lihtsalt kunstihuvilised ja -sõbrad. Aga see pole praegu mulle peamine. Kõige tähtsam on nüüd ka Eestis oma kunsti esmakordselt näidata.
Eesti kogudes mu töid seni veel ei ole – pilte peab ju enne ikka ka originaalis nägema, kui neid endale soetatakse. Isegi paljudel mu sõpradel-tuttavatel polnud ju viimase ajani aimu, et ma nii suure tõsidusega kunstiga tegelen. Maalimisest on saanud mulle nagu töö, millel peab olema oma mõte ja sõna sees, et pildid kannaksid ka mingit ideed. Ma ei saa seda enda puhul enam vaid hobiks nimetada.
•• Kui reaalne on see, et taandud lähemas või kaugemas tulevikus tennisest sootuks ja pühendud 101-protsendiliselt maalimisele?
Tennis on liiga hea mäng, et sedasi teha! Tennis on saanud ja jääb ka edaspidi mu elu osaks. Tennist mängida on mu südameasi, tennise juurde jään alati. Seda ei tea muidugi keegi, mismoodi olen tennisega seotud paari aasta pärast – kas jätkuvalt noori õpetava klubitreenerina või siis ainult mõne hea mängija juhendajana või koguni natukene Eesti tennistki abistava nõuandajana… Kindlasti jääb minu ellu tennis ja kindlasti jääb mu ellu kunst. Tennis on ju spordiala, mida saab harrastada veel 99-aastaseltki.
•• Veel viis aastat tagasi, juba 39-aastasena, alistasid näidismängus Eesti toonase esireketi Mait Künnapi, kes oli siis sinust 16 aastat noorem. Kas oskad hinnata, kui heas vormis oled võrreldes toonase ajaga?
Ei usu, et olen vormis eriti midagi kaotanud. Kui õlg haiget ei tee ja muud vigastused ei sega, suudan siiamaani suhteliselt hästi mängida. Muidugi füüsiliselt ei jaksaks ma enam 20-aastastega heideldes kogu pikka turniiri vastu pidada – keha taastub ju võrreldes nendega aeglaselt. Aga mänguliselt pole ma tõenäoliselt võrreldes viie aasta taguse ajaga kõvasti kehvemaks jäänud. Eks mind ennastki üllatab, et olen üksikutes matšides siiamaani võimeline suhteliselt oma maksimumi lähedast taset näitama.
Kes tahavad mu praegust taset näha, tulgu kolmapäeval Rocca al Mare tennisekeskusse, kus pean esmalt näidismatši teise endise tippmängija Rene Buschiga. Seejärel osalen ka paarismängus, kus võtame koos Buschiga vastu tulevikulootused Anton Pavlovi ja Marek Marksoo. See oleks omamoodi sild Eesti vanema ja uue tennise-põlvkonna vahel.
•• See, et suudad oma head mängutaset siiamaani hoida, tähendab ju mõistagi pidevat harjutamist ja mängimist?
Kui klubi meeskonnal on abi vaja ja mõni võidupunkt kusagilt võtta, siis aitan neid ikka. Kõik võimalused klubis treenimiseks on mul olemas – kui vaid aega on. Iseenese lõbu pärast mängimine on mul aga juba kunstiga asendunud. Mul on raske end motiveerida tennises paremaks saada – kui oled kord mänginud kõrgliigas, siis kolmanda liiga jaoks harjutamine ei paku pinget. Ma ei taha kunagi osaleda ka seenioride EM- või MM-võistlustel. Meil on klubis paar inimest, kes kuuluvad Euroopa seenioride pingereas 30 parema hulka, aga tean, et tegelikult nad tennist väga hästi mängida ei oska. Need ajad, kui püüdsin leida oma tipptaset, jäid profimängija-aastatesse.
Tõsi, mängin hea meelega, kui Simon Greul, kes oli veel aasta alguses maailma edetabelis 55. kohal, soovib vahel trenni teha ja vajab mängupartnerit. See pakub mulle veel huvi.
•• Mainisid, et kui õlg ei tee valu, suudad siiani hästi mängida. Kui sageli õlg tunda annab?
Omal ajal profikarjääri tipus olles vigastasin õlga nii tõsiselt, et mu servikiirus kukkus ligi 200 kilomeetrilt tunnis 170–180 kilomeetrile tunnis, mis on profitennises väga suur vahe. Kui korralikult servi lüüa ei saa, on palju raskem mängida. Praegu on õlaga õnneks kõik korras, kuna ma ei mängi enam profituuril ega pea taluma nii suurt koormust. Ka muud vigastused ei kimbuta.
•• Kas sul kripeldab midagi oma tennisekarjääris?
Ausalt öeldes mitte. Olen tänulik, et mul on läinud just nii, nagu läks. Samas tuleb nentida, et olnuks huvitav, kui ma saanuks olla noor praeguses Eestis. Siis ma poleks siit lahkunud, mul oleks juured säilinud ja ma saanuks rahulikumalt tennist mängida. Kui ma saanuks nagu Kaia Kanepi praegu tennisega tegeleda, olnuks mul ehk ka lihtsam areneda.
Mul oli suhteliselt raske, sest pidin välismaal üksinda hakkama saama, et end vee peal hoida. Samuti oli raske seetõttu, et kaotasin juured – tahtnuks vahel ju sõpradega kokku saada, et rääkida ja lõdvestuda.
Aga nagu juba ütlesin, ei heida ma sugugi meelt, vaid olen tänulik, et nii läks. Igal inimesel on oma elutee ja iga inimene peab enda eest otsustama. Mina otsustasin sel ajal, kui Vene tanktid sõitsid Leedumaale, Eestist lahkuda. Siin ei tundunud turvaline. Äraminekumõte hakkas mul aga liikuma juba natukene aega varem – kui üks mu tuttav, kes jäi kuritegelike ärimeeste hammasrataste vahele, Eestis maha lasti.
Otsustasin mujal oma eluga uuesti alustada. Sain Saksamaale kolides taas kokku oma hilisema abikaasa Sabinega, kellega olin tutvunud 1987. aastal Monte Carlos, ja hakkasime 1990. aastal koos elama. Kindlasti olnuks mul võimalik Eestisse tagasi tulla, kui siin elu hiljem rahulikumaks muutus, aga leiva lauale toonud tenniseelu keskpunkt oli siis mul juba Saksamaal.
•• Kas su tütar mängib ka tennist?
Käin talle laupäeviti tennist õpetamas, aga Naemi suurim kirg on flöödimäng. Vastupidiselt minu elevandikõrvadele on tütrel väga hea muusikaline kuulmine. See on ilmselt päritud emalt.
Mitmekülgne mees
Andres Võsand
endine tenniseäss
•• Sündinud 10. märtsil 1966 Rakveres
•• Oli vähemalt kümne aasta jooksul maailma edetabeli põhjal Eesti esireket. Samas pole ta tulnud kordagi Eesti meistriks,
sest ei osalenud profikarjääri vältel kodustel meistrivõistlustel.
•• Karjääri parimal hetkel tõusis maailma edetabelis 80. kohale – 1989. aasta kevadel, pärast ATP turniiri võitmist Marokos Casablancas.
•• Suure slämmi turniiridel oli parim saavutus kolmandasse ringi jõudmine 1988. aasta French Openil Pariisis, kus kaotas hilisemale supertähele Andre Agassile 5:7, 3:6, 3:6.
•• NSV Liidu meistrivõistlustel teenis 1987. ja 1988. aastal üksikmängus pronksi ning 1987. aastal segapaarismängus koos Nataša Zverevaga kulla. Samuti on Võsandil kaks hõbemedalit meespaarismängust (1986 ja 1988).
•• Kolis 1991. aastal elama
Saksamaale, kus mängis klubitennist.
•• Pärast abiellumist sakslanna Sabinega võttis 1995. aastal Saksamaa kodakondsuse.
•• Davise karikasarjas esindas Eestit aastatel 1993 ja 1994.
•• Alates 1998. aastast treener TC Weissenhofi tenniseklubis Stuttgardis.
•• Alustas 2004. aastal tegelemist kunstiga, aastail 2008-2010 on osalenud üksik- ja grupinäitustel Saksamaal.
