Anna Levandi: me ei olnud EM-i eel nii suureks meedia tähelepanuks lihtsalt valmis
•• Anna, Jelena Glebova kohad tänavustel tiitlivõistlustel olid kümnes EM-il ning 21. olümpial ja MM-il. Kui suureks rahuloluks see põhjust annab?
Selle hooaja tulemusi mõjutasid liiga palju kõrvalfaktorid. Suur pauk oli küll põlvetrauma kahe aasta eest, kuid tavaliselt on Leena hooaeg sujunud väga plaanipäraselt – kõik on rahulik, halbu asju ei juhtu. Kuid sel aastal oli minu jaoks liiga palju negatiivseid üllatusi.
Enne MM-i põetud haigus viis ta jõu täielikult, Leena oli olümpialt tagasi tulles nii hästi häälestunud, tegime täispikad kavad läbi nii hommikul kui ka õhtul – lootsime, et MM-iks on ta hooaja parimas vormis. Ja siis viie päeva pärast jäi tüdruk grippi, palavik tõusis 40-ni, nädal aega sõi ta antibiootikume. Minu arvates näitas ta veel kord, et on imesportlane, kui suutis end Torinos kokku võtta ja kaks kava heal tasemel sõita – ta kasutas kõik oma reservid ära. Koht oli sama, mis olümpial, aga olukord sootuks teistsugune, sest Vancouveri eel oli tervis korras. Leena ütles MM-i vabakava eelsel treeningul, et tal kõik liigesed ka valutavad. Apsakas kava lõpus (kukkumine piruetil – toim) näitas, et pingelangus tuli liiga vara, sellest oli kahju, ta kaotas kaks kohta, kuid samas kinnitas – ta on sportlane, kes suudab ennast kokku võtta.
•• Kui palju mõjutasid Glebova tulemust Tallinnas peetud EM-il tippu kruvitud ootused?
Väga palju mõjutasid. Mina ise näiteks ei olnud selliseks meedia tähelepanuks lihtsalt valmis. Tagantjärele olen targem, oleksime pidanud korraldama kaks pressikonverentsi, ühe jääl, teise laua taga, kui kõik oleksid saanud pildistada, filmida ja kas või terve päev küsimusi esitada – kes siis meikimise kohta, kes kleitidest ja kes iluuisutamisest. Tegelikult juhtus aga nii, et iga päev ärkas uus ajakirjanik ja lõpuks läks olukord kontrolli alt välja. Mina sain alles hiljem teada, milline koormus Gleboval tegelikult oli. Ta ei osanud valida, kellele võib „ei” öelda – ja nii ta muudkui vastas ja vastas ja vastas.
Kui Leena veel kuidagi vastu pidas, ta on siiski väga hea suhtleja, siis veel karmimalt mõjus meediarünnak Viktorile (Romanenkov – toim), kes sellest ei taastunud hooaja lõpuni. Tegelikult vedas neil, kes EM-i eel kodus ei harjutanud – paar ja jäätantsijad said kenasti treenida, tulid vahetult enne starti Eestisse, neilt küsiti paar sõna ja oligi kõik.
Leena oli ühel hetkel psühholoogiliselt nii koormatud, et ta ei suutnud enam trennidele keskenduda. Oleme temaga seda pikalt arutanud, igal juhul oli see õppetund järgnevaks eluks. Ja eks mõju kandus ka olümpiale, ega väsimus ju kohe ära kao. Seetõttu otsustasime ka varem Vancouverisse ära sõita, et anda talle võimalus olla koos uisutajatega, et ta saaks emotsionaalselt ennast korda. Ja see mõjus – seetõttu olen olümpiakomiteele väga tänulik, et nad piletid varasemaks vahetasid.
Euroopa meistrivõistluste kümnes koht on suurepärane saavutus. Ta leidis endas jõudu ja meisterlikkust tulemust näidata – ta ei lagunenud nii nagu Carolina Kostner Torino olümpial, kus ta oli medalisoosik. Kodune meedia peab mõtlema laiemalt, mitte vaid oma tööle – ühine eesmärk peaks olema ikkagi sportlase hea esinemine.
•• Meediarünnakust oli ju ometi ka midagi kasu? Iluuisutamine on siiski märksa populaarsem...
Tahaks loota, et oli kasu. Alale pöörati tõepoolest suurt tähelepanu – silmad tegid lahti ka inimesed, kes muidu pole iluuisutamisest suurt pidanud. Kuid seni ei ole populaarsus veel rahas avaldunud. Pigem vastupidi, sain just teada, et EAS ei toetanud EM-võistlust. Arusaamatu! Nad ei andnud 100 000 krooni üritusele, mis on juba läbi viidud, kõik ju nägid, kui suurepärasel tasemel see korraldati.
Uisutamine on tulemuste poolest arvestatav ala, kuid rahaliselt ei arvesta meiega keegi – suuremaks ei ole läinud kultuuriministeeriumi toetused, sponsorid pole meie juurde teed leidnud. Muidugi, saan aru, et masu ja raske aeg, kuid ka riiklikud toetused püsivad aastaid samal tasemel.
Siinkohal peaks tegema mingi otsuse, sest ala ei ole sama marginaalne kui kümne aasta eest. Me täidame kõik kriteeriumid – tegijate arv baaside kohta, korralik koondis. Kui võrrelda ühelt poolt tingimusi ja finantseerimist ning teisalt tulemusi, oleme märksa rohkemat väärt.
•• Kelle tegemata töö see on, et iluuisutamist tähele ei panda?
Tean, kui palju tööd on teinud meie president Maire Arm. Ta on kirjutanud kuhjaga projekte, inimestega suhelnud, igale poole pöördunud. Ilmselt läheb lihtsalt aega, ja eks teised alad ju võitlevad samuti enda eest.
Minu arvates tuleks siduda õiged kriteeriumid rahaga – kui on selline tulemus, saad niipalju raha. Meil on näiteks koondise projekt, kus on väga selgelt öeldud, mis tulemuse pealt saab raha võistlusteks, suvelaagriteks, varustuseks. Kui sama süsteem oleks Eesti spordis, oleks kõik lihtne ja arusaadav.
•• Kuidas treenerid kitsastes oludes hakkama saavad?
Treenerite finantseerimine on minu suurim südamevalu. Meil austatakse välistreenereid – kui sportlane läheb välistreeneri juurde ja ta kulud on kõrgemad, leitakse alati võimalus kõik arved ära maksta. Aga kodumaiste treeneritega see ei toimi – isegi kui esitada projektist tulenevad arved, pannakse sind ootelehele – siis kui raha tuleb, makstakse. See on paha ja mitte ainult raha, vaid ka sportlaste suhtumise pärast.
Nii nad arvavadki, et kui juba välismaale pääseb, kaetakse kõik kulud – jõusaal, massaaž, koreograaf, elamine, söömine, sõitmine. Eestis peab sportlane kõigi asjadega ise toime tulema. Parimad saavad 2000 krooni stipendiumi. Leidsin küll Glebovale sponsoriks Renault’, millega ta saab sõita, kuid bensiini peab ta ise ostma. Kolm paaki ja ongi raha otsas, aga 20-aastane inimene peab ka elama.
Paarissõitjate Maria Sergejeva ja Ilja Glebovi tulemus oli kaks aastat tagasi kodus treenides parem kui praegu. Samas, Jekaterina Nekrassovale on uisuliit senini võlgu,
Poola treenerite arved makstakse aga kohe kinni. Tõsi, nüüd lubas alaliit, et käesoleva nädala jooksul saavad kõik koondise treenerid oma rahad kätte.
Näiteks võib veel tuua sellegi, et kui Poola treeneri hind on 40 eurot tunnis, siis Nekrassoval 200 krooni. Kuid välismaa treener on asja selgeks teinud –kui te tõite mulle sportlase, olge head ja makske arved ka ära.
Minu arvates on see suur probleem, sest Eesti treeneritel kaob motivatsioon ära. Ja kui ma pean hakkama uuel aastal palku veel eurodes arvestama...siis need arvud on lihtsalt naeruväärsed. Sportlane arvabki, et teatud maani olen siin ja siis panen kohe minema.
•• Kas Gleboval on ka minekumõtteid pähe tulnud?
Ma ei tea, seda pead sa tema käest küsima.
•• Ta on väitnud, et ei ole.
Üldiselt ma usun ka, Leena oskab elada. Ta õpib ülikoolis, teda huvitab ka muu elu ja niikaua, kui ma vastan tema nõudmistele ja vajadustele, ei ole vaja kuskile minna. Kui meie koostöö ummikusse jookseb, siis tulebki edasi vaadata.
•• Iluuisutamine on väga psühholoogiline ala, kas Gleboval on kunagi olnud võimalust kellegagi rääkida?
Jällegi üks huvitav lugu – Maire Arm leppis kokku psühholoogiga, kes pidi vastu võtma kogu koondise. Ja mitte keegi ei läinud kohale. Sportlaste reaktsioon oli – kuidas ma lähen psühholoogi juurde, kes nõustab ka mu konkurenti. Ja tal on õigus! Üldfüüsilised treenerid võivad ühised olla, ka füsioterapeut vaevalt et hakkab konkurendile liiga tegema, aga psühholoogia on juba peen teadus.
Mis omakorda viib meid selleni, et meil ei ole uisutamiskultuuri ega traditsioone. Kümne aastaga oleme teinud tohutu arengu. Olen selle pärast tihti pahandada saanud, nagu väidaksin, et enne Levandit ei olnud Eestis iluuisutamist. Oli, tulemusi ju oli, kuid ei olnud arusaama, mis on maailmatasemel sport.
Meie spordiarstid ütlevad tüdrukute emadele, et nad peavad sööma, sest on liiga kõhnad. Ei pea, nad tegelevad iluuisutamisega! Spordiarst teeb sellest suure numbri, kui üks lihasegrupp on enam arenenud kui teine. Aga iga ala puhul on ju nii. Ma sain emana ka kurja kirja, et mu tennisemängijast pojal on pool keha arenenud nii ja teine pool naa. No ma ei pane teda ju vabal ajal vasaku käega lööma, et mõlemad pooled võrdselt areneksid.
Võrdleme ennast jääl soomlaste, jaapanlaste ja korealastega – tulemusi tahame samasuguseid, kuid tingimused tippu jõudmiseks on võrreldamatud. Samas, viriseda pole ka mõtet – kui jääle lähed, peadki parimat näitama. Raha ei otsusta alguses midagi, kuid teatud tasemel on seda lihtsalt vaja. Glebova jäi MM-i eel haigeks sellepärast, et sõitis nädal aega trammi ja trolliga. Auto kasutamise leping lõppes ja uus polnud veel alanud – tal on kaks trenni päevas, samuti pidi ülikoolis käima – nii ta seikleski kas trolli või kahe bussiga. Pole ime, et ta haigeks jäi.
•• Paarissõitjatest sa juba rääkisid, ent kuidas jäätantsijate Caitlin Mallory ja Kristjan Ranna ning Viktor Romanenkovi hooajaga peaks rahule jääma?
Rand ja Mallory uisutasid stabiilselt, loodan, et järgmisel hooajal ootab neid ees suurem arenguhüpe.
Viktori hooajale hinnangut andes arvan, et EM-i surve ei mõjunud tulevikku silmas pidades talle halvasti – ta on meil ainuke ja heal tasemel, kõik oligi seni läinud liiga kergelt. Tal pidigi tulema periood, kus poisist sirgub meesterahvas.
Küll aga peab Viktor rohkem kuulama oma treenerist ema, Oksana (Romanenkova – toim) ees müts maha, ta suudab suurepäraselt oma poega juhendada. Poiss peab vaid ema treenerina rohkem austama. Usun, et Viktoril on ees suur tulevik. Ja minu arvates on õige, et ta proovib võistlustel raskeid elemente, ta on meil ainuke, ta pääseb niikuinii igale poole peale. Pole mõtet sõita puhast ja kerget kava ning mitte kuskile jõuda.
•• Kui nüüd korraks juba uuele hooajale pilk visata, siis kuidas on Glebova suvi planeeritud, palju tal näiteks suvelaagreid kavas on?
Hetkel on paigas vaid Andorra laager, kus treeneriks Joannie Rochette’i juhendaja Manon Perron. Sinna lähen ka ise, et näha, mida Leena teeb ja kuidas õpitust edasi minna. Teised laagrid on lahtised, kahe nädala eest küsitakse 50 000 krooni.
Samuti on vaja terveks ravida põlv, leidsin ühe arsti Pariisist, kes ravib laseriga. Leena läheb tema juurde – selle probleemi peab lahendama, sest muidu on raske areneda. Õnneks hoidis süst sel hooajal valu eemal, kuid ega elu lõpuni saa süsti peal elada.
•• Mis on uued elemendid, mida soovite eeloleval hooajal kavva lülitada?
Tingimata on vaja taastada lutz või flip, selleks ongi vaja põlv korda saada. Nii palju tuleb noori uisutajaid peale, samale tasemele ei tohi jääda. Me ei ole veel otsustanud, kas vahetame mõlemad kavad, kuid ühe kindlasti. Koostöö jätkub ka koreograaf Maria McLeaniga.
Eluloolist
Anna Levandi
treener
Sündinud: 30. juunil 1965 Moskvas
Rocca al Mare uisukooli direktor ja iluuisutamistreener
Saavutused:
1984. aasta MM-i hõbe, 1984. aasta olümpia 5. koht,
1988. aasta olümpia 8. koht, neljakordne EM-i pronks (1984, 1986, 1987 ja 1988), viiekordne Nõukogude Liidu meister
Juhendab Eesti parimat naisüksiksõitjat Jelena Glebovat, viienda kategooria treener.
2005. aastal pälvis Eesti kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia,
2007. aastal valiti Eesti aasta naiseks,
2009. aastal pälvis presidendilt Valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi.
Abielus Allar Levandiga, kolm poega
