DEBATT: Koerakeelumärgid – kellele ja milleks?
HELLE KALDA: Koerteta on stressivabam
Linnaruum on mõeldud ühiseks kasutamiseks ning eeldab kompromissivalmidust.
Kahjuks jääb kompromiss tegelikult sageli sündimata, sest lahendusi otsitakse jõupositsioonilt. Roolikeeraja ei hooli vöötrajale astunud jalakäijast, koera peremees suhtub hoolimatult kaaskodanikesse, lastes loomal lipata rihma ja suukorvita.
Siin peabki sekkuma ametnik, et kaitsta seda, kellele ülekohut tehakse. Tallinnas on paljud inimesed langenud koerte rünnakute ohvriks, pargialad on reostatud. Võimaldamaks mustamäelastele vähemalt üht stressivaba puhkeala, paigaldasime Männi parki koertega sisenemist keelavad märgid. Me tegime seda, et kaitsta pargis mängivaid lapsi ning jalutavaid linnakodanikke.
2002. aasta oktoobris istutasid Mustamäe koolide esindajad Tauno Kangro skulptuuri “Mõtlev mees” avamisel Männi parki 20 mägimändi.
Peagi muutusid istikud penidele meeldivaks jalakergitustoeks ning koerauriin suretas puuhakatised välja. Nii nagu Eesti metsi tuleb kaitsta ülemäära arvuka põdrapopulatsiooni eest, peab linnaparke turvama massilise koeraründe eest.
Pärast märkide paigaldamist on paljud mustamäelased meid tänanud, mitu lasteasutust on avaldanud soovi, et selliseid koeravabasid alasid võiks rohkem olla.
Meie algatus on vallandanud avaliku diskussiooni koeraomanike ja teiste linlaste vahel netilehekülgedel ja ka mujal loomapidamise kriteeriumide üle ning ka see on olnud üks eesmärke.
Kaaskodanike suhtumine peaks koeraomanikke distsiplineerima ning ehk ilmub siis linnapilti rohkem neid hoolsaid loomasõpru, kes oma hoolealuse häda plastkotis prügikasti toimetavad.
Kindlasti poleks linnaosa valitsusel tarvis paigaldada liikumiskiirust piiravaid tõkkeid ülekäiguradade ette, kui kõik liiklejad kvartalisisestel teedel arvestaksid liiklusreeglitega.
Koertega parkidesse sisenemist keelavad märgid oleksid ülearused, kui kõik koerapidajad austaksid kaasinimesi, ei seaks ohtu laste turvalisust ja koristaksid oma lemmikute järelt rooja.
Praegu on Männi park Mustamäel ainus koht, kus koertega viibimine keelatud. Edaspidi tuleb meil hakata piirama aedadega lastemänguplatse, sest osa koerapidajaid peab mudilastele mängimiseks mõeldud alasid neljajalgsete pärusmaaks.
Helle Kalda, Mustamäe linnaosa vanem
SIRJE VETS: Keelamine ei ole lahendus
Kui Euroopa riikides ringi käia, siis ei näe peaaegu mitte kuskil linnades selliseid koerakeelumärke, nagu meil moodsaks on saanud parkidesse paigaldada.
Tulin eile Bratislavast ja ainus koht, kus ma seal koerakeelumärki nägin, oli ühe kiriku ja väikese surnuaia juures, kus see ka igati loomulik tundus. Parkides aga jalutasid koeraomanikud ja noored lastega pered sõbralikult ja üksteist segamata koos.
Eestis aga jääb kohati mulje, et kui oled koeraomanik, siis oled automaatselt kohe ka kurjategija, kes oma koeraga väikseid lapsi terroriseerib ning parke reostab. Millest selline drastiline erinevus?
Tegelikult on siin asi inimestes, mitte koertes. Koerad on igal pool ühesugused, erinevad vaid ühiskonnad, kus nad elavad, ja peremehed, kes neid peavad. Süüdistada koeri mustamises on rumal. Kui kõndida ringi suurelamute läheduses ja vaadata, mis sealt majade ümber toimub ning millist sodi akendest välja loobitakse, siis tundub koerte tekitatud mustus tühisena.
Igaüks, kes praegu koeri kirub, võiks hinnata, milline koeraomanik ta ise oleks. Inimene, kes autoga sõites tühja õllepurgi või suitsukoni aknast välja metsa alla viskab, ei korista oma koeraga väljas jalutades tema järelt ka mustust. Aga siin ei ole süüdi mitte koer, vaid inimene. Mille eest siis koeri karistada?
Parkidesse koerakeelumärkide paigaldamine ei ole minu arvates küll mingi lahendus. Inimene, kes kaaskodanikest ei hooli ja oma koeraga ilma rihmata jalutamas käib, ei hooli ka mingitest keelumärkidest. Nii põhjustavadki need keelumärgid konflikte ja segadust. Ja muudavad keerulisemaks ainult hoolikate ja seaduskuulekate koeraomanike elu, kes tegelikult probleeme ei põhjusta.
Selle asemel, et kõigile koeraomanikele ühe puuga mõõta, võiks linn ellu kutsuda ammu plaanitud pargivahid, kes parkides korda valvaksid ja ka koeraga jalutajatel silma peal hoiaksid. Trahvi tuleks teha koeraomanikele, kes koeral ilma rihmata olla lasevad ja oma lemmiku järelt ei korista.
Kui me tahame, et midagi ühiskonnas muutuks, siis selleks on vaja teha palju enam kui keelumärke püstitada. Inimesi tuleb kasvatada oma keskkonnast ja kaaskodanikest lugu pidama ja see on paraku palju keerulisem kui koerte kasvatamine. Olen seda ka ise oma loengutes kogenud.
Sirje Vets, Tarkade Koerte Klubi treener
