•• Forestist öeldi sulle lõplikult ei. Kui pettunud olid?

Üsna pettunud. Asi oli ju juba nii kaugel, et mõned lepingu punktidki olid Forestiga läbi räägitud. Pettumuse kõrval katsun mõelda ka positiivsele poolele – sattusin suurde jalgpalliriiki, käisin katsetel. See oli superkogemus. Nagu jõulukingitus.

•• Eesti jalgpalliga pole Nottinghami taset üldse vist mõtet võrrelda. Aga Norra omaga?

Ei saa võrreldagi! Norras mängitakse pigem pikka palli, Inglismaal aga mööda maad, väga kiirete söötudega. Mäng on väga ettearvamatu. Väravavahina sain sellega katsetel hakkama. Kui peaksin veel Inglismaale sattu­ma, siis on mul juba mingi kogemus olemas.

•• Mida nüüd plaanid? Kas Eestis jätkamine ka kõne alla tuleks?

Ei. Eestis ma küll ei jätka. Mulle pakuti võimalust Narva Transi eest mängida, aga see on rohkem nali kui tõsine jutt. Isegi kui mul ei oleks praegu mingeid muid variante, ei kujuta ikkagi ette, et saaksin Eestisse tagasi tulla. Mul on veel kaks varianti välismaal, kuid ei tahaks neist praegu rääkida. Las see olla veel saladus.

•• Sinust sai juba 20-aastasena Tallinna Levadia esiväravavaht. Palun meenuta seda aega!

Alguses olin Levadias kolmas väravavaht, mängisin duubelmeeskondades Maardus ja Pärnus. Kuid 2001. aastal müüdi Sergei Pareiko Volgogradi Rotorisse ja me jäime koos Ernest Martinsonsiga kahekesi Levadia põhimeeskonda. Tema sai 2001. aasta suvel põlvevigastuse, ülejäänud hooaja mängisin mina.

Levadias oli hea. Kõige suurem üllatus oli see, kui ükskord Viktor Levada helistas mulle ja ütles: „Sa oled kutsutud Eesti koondisse.” See oli väga suur asi! Olin nii palju tööd teinud ja see kutse oli tasu kogu selle töö eest.

•• Arenesid Levadias väga kii­resti, tõusid vahepeal ka Mart Poomi järel koondise teiseks väravavahiks. Kust see areng tuli?

Esiteks mõtlesin nii, et kui juba sain koondisekutse, pean veel kõvasti tööd tegema, et seal ka püsida. Suur pluss oli Tim Carteri tulek koondise väravavahtide treeneriks. Ta andis väga palju head nõu. Inimesena oli ta väga positiivne ja treenerina täiesti fantastiline.

•• Kogu sellele ilusale ajale Levadias järgnes aga segadus 2007. aastal, kui tahtsid lahkuda, kuid klubi ei tahtnud sul minna lasta. Kuidas vaatad selle aja peale tagasi?

Olen viimasele kahele aastale Levadias palju mõelnud. Need olid võimsad aastad – mängisime euromänge Newcastle’iga ja Belgradi Crvena Zvezdaga. Need olid tõelised lahingud, meil oli suurepärane võistkond. Ei kujuta ette, et veel kunagi võiks Eestis mängida selline meeskond, nagu meil oli. See oli nagu Dream Team. Kui tuli jutuks, et tahan ära minna, üritas klubi mind hoida. Olin neile vajalik.

•• See oli mõnevõrra üllatuslik, et otsustasid minna Norra esiliigasse. Kas muid variante tõesti ei olnud?

Mind üritati müüa Venemaale, aga konkreetseid pakkumisi ei olnud. Iga kord, kui keegi tuli mind kuskilt vaatama, tabas mind mingi ebaõnn, juhtus midagi, läks midagi halvasti. Ma ei olnud rohkem kui pool aastat mänginud – olin vigastatud ega saanud pärast seda korralikult treenida. Kui siis Norra klubist helistati, mõtlesin: miks mitte minna. See ei olnud Barcelona, aga kuskil oli ju vaja mängida ja trenni teha. Tagasi joone peale saada.

•• Ega sa seda minekut kahetsenud ei ole?

Ei, ei! Mõtlen alati positiivselt. See oli hea kogemus. Norras mängitakse jõuliselt, mis mulle tol ajal hästi sobis, et jalgpalli tagasi tulla. Mäng oli kõva, tase hea, rahvas käis vaatamas ja kõik muu jalgpalli ümber oli ka tasemel.

•• Kuid koondisekandidaatide nimekirjast langesid mõneks ajaks välja. Miks?

Langesin välja pärast vigastada saa­mist. Samal ajal oli ka Poomil trau­ma, nii kutsutigi koondisse Pavel Londak. Ta mängis kaks mängu korralikult, oli kindel. Mis siin veel öelda? Kui väravavaht mängib hästi ja kõik sujub, siis pole mõtet hakata teda vahetama. Väravavahte ei vahetata niisama. Ma ei ole sol­vunud, et kui mind kutsutakse, olen teine või kolmas valik. Kui mind kutsutakse, järelikult on mind vaja. Olen alati val­mis aitama. See on auasi.

•• Väravavahtide seas on Eestis konkurents vist üsna kõva?

Pärast mängu Moldovaga mõt­lesin, et Eestis pole mitte kunagi varem olnud nii ti­hedat konkurentsi. Aga see on teretulnud, see sunnib rohkem töö­tama. Kui antakse šanss, pead näitama treenerile, meeskonnale ja rahvale, et oled kohta väärt.

••Kes sinu peamine konkurent praegu on, kas Pavel Londak?

Pavel ja Mihkel (Mihkel Aksalu – toim). Oleme praegu kolmekesi, sest Mart (Mart Poom – toim) on vigastatud ning keegi ei tea, kuidas ta traumast välja tuleb.

•• Millist mängu pead oma parimaks?

Arvan, et 2007. aasta Meistrite liiga esimese eelringi mängu Prilepi Pobedaga võõrsil. Makedoonias oli 40 kraadi sooja, võitsime 1:0. Mul tuli kõik ideaalselt välja. Eks iga mäng, kui ei lase väravat lüüa, on hea.

•• Sel aastal seisavad koondisel ees tähtsad mängud Türgi ja Hispaaniaga võõrsil. Kas sealt saab positiivset tulemust – mõtlen eelkõige viiki – loota?

Kõik on võimalik, kui kaitses ollakse distsiplineeritud. Kui kõik meie põhimehed on väljakul ja mängitakse korralikult ning aidatakse üksteist, võib ju ka võit tulla. Neis mängudes on igaühel võimalus end näi­data. Kui mängid kõva vastasega, kes­kendud roh­kem kaitsele ja üritad nende män­gu lõhkuda. Kui saa­me palli, peame suutma seda hoida, oma võimalused realiseerida. Piisab ju vaid ühest momendist!


Eluloolist
Sündinud: 20. augustil 1981
Klubid: Divigateli SK, Kopli spordikool, KSK Vigri, FC Lantana, Kauhajoen Karhu (Soome), FC Maardu, FC Levadia Pärnu, FC Levadia Tallinn, Sandnes Ulf (Norra).
Saavutused: kolmekordne Eesti meister (2004, 2006, 2007), neljakordne karikavõitja. Eesti koondises mänginud 16 korda.
Haridus: Tallinna Linnamäe gümnaasium, Tallinna meditsiinikool (hambatehniku eriala), pooleli õpingud majanduse ja juhtimise instituudis.
Hobid: purjelauasõit, hobikardisõit.


Haritud jalgpallur

Vähe puudus, et Artur Kotenkost oleks saanud professionaalse jalgpalluri asemel hoopis professionaalne hambatehnik.

„Mäletan hästi, kui tuli valik langetada,” meenutab Kotenko. „Ma ei olnud sugugi nii kindel, et tahan just jalgpalluriks saada. Õppisin meditsiinikoolis hambatehnikuks. Kui kooli lõpetasin, pakuti tööd ühes laboris. Just samal ajal tuli ka Pasi Rautiainen Levadia treeneriks, mulle pakuti uut lepingut. Sain aru, et pean valima. Viimasel hetkel otsustasin jalgpalli kasuks.”

Valikut ei ole Kotenko kunagi kahetsenud. „Olen nii energiline inimene, tahan kogu aeg liikuda, sellepärast on jalgpall mulle olnud sobiv. Hambatehnik peab aga palju rohkem istuma,” räägib pallur naerdes.

Meditsiinikooli haridus polnud Kotenkole piisav. Tal on seljataga ka õpingud majanduse ja juhtimise Instituudis, kaitsta on jäänud vaid diplomitöö. „Võib-olla jaanuaris või veebruaris jõuan sellele mõelda,” pakub vutimees.