Avo Keel: loll noorpõlveapsakas ei muutnud mind kuidagi!

Eesti võrkpallikoondise ja Tallinna Selveri pea­tree­ner Avo Keel, kes on käinud läbi tulest, veest ja vask­torudest – kuidas teisiti iseloomustada tema šokee­rivaid vangla-aastaid! –, püüab alates sellest sügisest ka spordipoliitilistes küsimustes sõna sekka öelda.

•• Avo, mis su senisest väga edukast treenerikarjäärist on kõige enam kripeldama jäänud?

Oh, mul läheb treenerina ju alles viies hooaeg... Üldiselt on kõik hästi sujunud. Debüüthooajal 2005/06 pääsesime Selveriga Eesti meistrivõistluste finaali, mis oli enesekindlust tõstev tulemus. Saime Tartule vastu hakatud küll, kuigi kaotasime. Järgmised kolm hooaega kujunesid igati positiivseks – võitsime peaaegu kõik, mis võimalik, vaid mullune Eesti karikas läks Tartule.

Kripeldama on jäänud Selveri üle-eelmise hooaja allajäämine eurosarja CEV Challenge Cupi veerandfinaalis Prantsusmaa klubile Poitiers. Just esimese, kodumängu kaotus, kus saime tasavägises heitluses lüüa 0:3. Final Fourile pääsemine tundus olevat päris lähedal.

Kõige rohkem kripeldab aga tänavu augusti keskel peetud MM-i valikturniiri viimane etapp Serbias. Ma ei läinud Eesti koondisega sellist tulemust tegema (kolm kaotust – toim), aga kuna septembrikuine EM-finaalturniir ootas ukse ees, oli meeskond mõtetes juba seal. Pidanuksin mängijaid suunama võib-olla enesekindlama kehakeelega! Meie avamängul eelmise Euroopa meistri Hispaaniaga polnud tegelikult häda midagi, ometi lõpetasime turniiri vaid kaotustega (Hispaaniale 1:3, Serbiale 0:3 ja Rumeeniale 1:3 – toim).

•• Kas sa leiad, et Eesti suutnuks püüda ka MM-finaalturniiri piletit?

Absoluutselt, kui oleksime suutnud 100-protsendiliselt keskenduda ja end kokku võtta. See poleks olnud mingi pommiplahvatus, kui Eesti oleks koos Serbiaga MM-finaalturniirile pääsenud!

Paraku kartsin koondist EM-finaalturniiriks ette valmistades, et me ei suuda end kaheks nii lühikese ajavahemiku jooksul peetavaks turniiriks maksimaalselt forsseerida. Pelgasin, et väga tõsine panustamine MM-valikturniirile võib nurjata ettevalmistuse EM-finaalturniiriks Türgis. Tagantjärele kriibib see ikka kõvasti...

Psühholoogiliselt oleks ehk tõesti mõlemale turniirile täispanuse tegemine meeskonnale liiga kõva tampi tähendanud, aga teadmine, et võib-olla oleksime siiski vastu pidanud, ei anna kuidagi rahu.

•• Kuidas koondise arenguga rahule jääd?

Olen meeskonda juhendanud kahes MM-i ja kahes EM-i valiktsüklis. MM-il jõudsime mõlemal korral viimasele etapile, kusjuures esimesel korral oli alagrupp tunduvalt tugevam, sest vastu tulid Poola, Venemaa ja Bulgaaria. EM-valikturniiril jõudsime samuti mõlemal korral viimasele etapile – teisel korral õnnestusime sajaprotsendiliselt ja pääsesime finaalturniirile. Koondis on kogu aeg läinud edasi. Kui keegi öelnuks kolm-neli aastat tagasi, et hakkame peagi taga nutma kaotust

Euroo­pa meistrile, oleks inimesed end puruks naernud. Mis siin ikka – ees seisavad uued valiktsüklid, mingi tase on meil saavutatud.

•• Treenerina on kahtlemata su suurim saavutus Eesti koondise viimine EM-finaalturniirile, aga mida pead oma vägevaimaks saavutuseks mängijana?

Toon mängijakarjäärist välja kolm momenti. Esiteks tõus Tallinna Kaleviga NSV Liidu meistrivõistluste kõrgliigasse 1985. aastal, teiseks pääs koos Kaido Kreeniga Atlanta olümpiamängude rannavolleturniirile 1996. aastal ja kolmandaks Soome liiga hooaja parimaks mängijaks tunnistamine 1999. aasta kevadel. Muidugi on rohkem meeles suuremad saavutused treenerina, mis on palju värskemad.

•• Kumb on raskem, mängida või töötada treenerina?

Võrreldes treeneriametiga on mängimine palju lihtsam, sest aega midagi väga ise mõelda sulle ei anta. Talitad peaasjalikult nii, kuidas on öeldud või õpetatud.

Treeneritöös on kõige suurem hirm see, et kui teed kogu võistkonnaga, tosina mängijaga midagi väga valesti. Treeneri endaga ei pruugi midagi juhtuda, aga kõigi nende mängumeeste aasta võib-olla kihva keeratud! Seda kardangi kõige rohkem.

Treener peab oskama alati midagi öelda. Sageli tuleb ka kohvipaksu pealt ennustades vastase mänguplaanist läbi närida, mis on väga keeruline. Viimati pidin nii tegema Schenkeri liiga raskes kohtumises paar nädalat tagasi Ozolniekiga (Selver võitis 3:1 – toim).

•• Kui raskelt sa ebaedu või kaotustest tulenevat stressi üle elad?

Olen suhteliselt kiire halva unustaja. Püüan valesti tehtud asjadest õppust võtta, iseasi, kas see alati õnnestub. Päris külma kõhuga treeneriks ei saa mind pidada, aga paar-kolm päeva pärast ebaõnnestumisi ei närvitse ma kunagi.

•• Millist tüüpi treener sa oled, alati oma kindla nägemusega või pigem riskeeriv uljaspea?

Sõltuvalt „materjalist” on mul alati tekkinud selge nägemus, kuidas meeskond peaks mängima. Kuna veedan päevas kolm-neli tundi autoroolis, on ju piisavalt aega mõelda (naerab). Elu on näidanud, et riskialtid treenerid võivad oma otsingutes vahel õnnestuda, aga sageli ka näppu lõigata.

Tõsi, mul on mingi aimdus, et käimasoleval hooajal võin minagi teha Selveris selliseid otsuseid, mida pole eales varem teinud. Ma ei tea ju, mis juhtub meeskonnas veebruaris või märtsis.

•• Oled sa demokraat või diktaator?

Kui olen enda peas midagi valmis mõelnud, siis esimese ettepaneku peale midagi teisiti teha ma kohe ei soojene. Samas on minuga võimalik rääkida. Kui küsimusele täpselt vastata, siis tõmmates joone ja hakates keskelt ühes suunas liikuma, kaldun natukene diktaatorit märkiva otsa poole.

•• Kas pehmemad treenerid edu ei saavutagi?

Minu kogemuse põhjal mitte. Need, kelle all mängides mina edu saavutasin, on olnud kindlate nõudmistega vennad.

•• 1986. aasta talvel juhtunud rumal intsident viis su kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks tugevdatud režiimiga parandusliku töö kolooniasse Vasalemmas. Kuidas see aeg sind muutis?

Kui ajad selles miniühiskonnas vaikselt oma asja ega kipu kellegi kõri kallale, pole midagi hullu. Vanglaühiskond on koopia normaalsest ühiskonnast – noa selgalööjaid, kes on valmis minema üle laipade, leidub palju nii siin- kui ka sealpool vanglamüüre. Halvasti käitudes tekivad mõlemal pool probleemid. Mõistlikuks jäädes saab vanglas aga suhteliselt rahulikult elada.

Õiget trenni ei saanud kahjuks seal teha, kuna päevakava oli rangelt paika pandud, ent püüdsin siiski füüsise eest usinalt hoolt kanda.

Ei ütleks, et vanglas istumine oleks mind metsikult paremaks või halvemaks muutnud, aga eks aeg annab kõik vastused. Koos minuga süüdi mõistetud meeskonnakaaslased Rein Link ja Parri Kruuda Tallinna Kalevist on saanud samuti pärast mängijakarjääri lõpetamist elus kenasti hakkama – Rein tegeleb edukalt eraettevõtlusega, Parri elab Soomes täisväärtuslikku elu. Mingisugune loll noorpõlveapsakas ei muutnud mind ega neid kuidagi.

•• Astusid sügisel Keskerakonda, mille eest said internetikommentaarides kõvasti pragada. Miks liitusid parteiga?

Ükskõik mida sa ei tee, klähvijaid leidub alati. Millegipärast ei võta keegi väga tõsiselt mu maailmavaadet, tegeldakse ainult Keskerakonna siunamisega. Alternatiiv olnuks sotsidega ühinemine, kui sealt tehtuks ettepanek. Elasin üheksa aastat Soomes, kus on väga turvaline ühiskond ja inimesed ei pea homse pärast kartma. Nii et Keskerakonda astudes ei läinud ma oma sisemusega kindlasti vastuollu.

Mind ärritab riigi poliitika spordi rahastamisel – võrkpallimeeskond pääses EM-finaalturniirile, aga riigilt mingit tuge ei saanud. Ma ei pea seda normaalseks, kui riigi eelarvest eraldatakse ühel hooajal ligi viis miljonit krooni Kalev/Cramo korvpalliklubi noorteprojekti ülesehitamiseks. Muidugi peab raha küsima ja küsijatele polegi mul midagi ette heita – karjun jagajate peale. Saaksin aru, kui riik annab kaks miljonit Eesti korvpallikoondisele, et ärgu nad mudaliigasse kukkugu. Oleksin natukene pahane, aga saaksin sellest otsusest aru, sest tegu oleks ikkagi riigi koondisega.

Mulle on saanud selgeks, et parteisse kuulumata võingi jääda omaette kisama, midagi ei juhtu. Erakonna liikmena on kindlasti suuremad võimalused spordi heaks lobitööd teha. Minu südameasi on pallimängude rahvuskoondiste rahastamine.

•• Lisaks oled öelnud, et partei liinis sammudes oleks lihtsam tuua Tallinna võrkpalli EM-finaalturniir. Kui reaalne see on?

Jah, jutt käib 2013. aasta EM-finaalturniirist, mille korraldaksid idee kohaselt koos nii Tallinn kui ka Helsingi. Tallinna linnapea Edgar Savisaar on võrkpalliaktiivi ettepaneku toetaja. Esmaspäeval (täna – toim) sõidabki väike delegatsioon Helsingisse, et koos soomlastega kandideerimist arutada. Nii et minu hinnangul pole see sugugi müstika, kui tuleval kevadel jõuab Tallinna ja Helsingi avaldus Euroopa võrkpalliliidu peakorterisse Luksemburgi.

Kindlasti tuleb võidelda bulgaarlastega, kes on juba avalduse finaalturniiri korraldamiseks esitanud. Me loodame aga palju soomlastele, kel on juba korraldamise ja lobitöö logemus olemas. Muidugi saab europarlamendi saadikuna suure lobitöö ära teha ka Eesti võrkpalliföderatsiooni president Vilja Savisaar, kes asub ju Luksemburgi lähistel Brüsselis.

Mis puutub eduvõimalusse, siis meie põhi on võrkpallirindel tunduvalt kõvem kui 2011. aasta finaalturniiri võõrustavatel Tšehhimaal ja Austrial. Nii Eesti kui ka Soome mängisid viimasel EM-finaalturniiril, aga näiteks Austrial pole tänase päeva seisuga Euroopa 16 tugevama hulka küll mingit asja.

Selliseid asju, nagu on EM-finaalturniiri korraldamine, ilma poliitikute abita lihtsalt ellu ei vii. Otepääle suusahüppemäe ehitamise taga olid tõenäoliselt samuti poliitilised otsused, kuigi jään ise selle mäe suhtes erapooletuks. Täpselt sama poliitiline otsus oli Kalev/Cramo noortepüramiid. Jään enda juurde, et pole mõistetamatut raha küsijat, on aga mõistetamatud otsused.

•• Oled sünnilt võrulane, kuid elad juba aastaid Võrust vaadates Eesti teises otsas, Pärnumaal Paikusel. Miks?

Kuna ma ei saanud nõukaajal korterit ega autoostuluba, tuli 1990. aastate alguses minna Soome raha teenima. Oli mõte, et jääme sinna nii kauaks, kui suudame Eestis kodu osta või ehitada.

1994. aastal hakkasime Kuressaares maja ehitama, sest sain sinna tänu ühele spordifännile krundi. Peaasjalikult ajas ehitusasju muidugi tehnikaülikooli ehitusinseneri paberitega abikaasa, sest mina tiirutasin suviti rannavollega mööda maailma ja muul ajal mängisin Soomes. 1998. aasta suvel, kui ülakorrus oli veel tegemata, kolisime majja sisse. Järgmisel aastal sai kogu maja valmis.

1999. aastal, kui Soomes mängimise lõpetasin, ühinesin Pärnu klubiga. Naine ja lapsed jäid aga elama Saaremaale. Niimoodi ma siis pendeldasin Pärnu ja Saaremaa vahet. Alles 2003. aastast oleme kõik koos Pärnu külje all Paikusel.

•• Su 17-aastane poeg Martti sammub isa jälgedes, kuuludes juba Pärnu klubi esindusvõistkonda. Milline võiks olla tema tulevik?

Ta on 188 cm pikk, nagu ka Selveri sidemängija, aga nad mängivad erinevatel „kõrgustel”. Hüppevõime vahe on meeletu. Martti peab arendama füüsilist poolt, millest sõltub ka tõstete kvaliteet. Lihaseid pidevalt hooldades saavutad elastsuse, mis on maailmas läbi löömiseks väga vajalik. Eestis leiab Martti kindlasti tööd, aga ta peab endale selgeks tegema, mida tahab saavutada. Pallitunnetus kui üks väga vajalik eeldus on Marttil õnneks olemas.

Eluloolist

Avo Keel

võrkpallitreener

Sündinud 1. oktoobril 1962 Võrus.

Pikkus: 193 cm.

Hüüdnimi: Avka.

Endine tipp-võrkpallur, praegu Eesti koondise ja Tallinna Selveri peatreener. Alustas võrkpalliga Võru spordikoolis Aksel Saali juhendamisel.

Mängijana esindas hooajal 1985/86 Tallinna Kalevit NSV Liidu meistrivõistluste kõrgliigas, mängis koos Kaido Kreeniga 1996. aastal Atlanta olümpia rannavolleturniiril ja valiti 1999. aastal Soome liiga hooaja parimaks.

Treenerina on tippsaavutuseks

Eesti koondise viibimine tänavusel EM-finaalturniiril Türgis, Tallinna Selveri juhendajana on võitnud viimasel kolmel hooajal Schenkeri liigas ning Eesti meistri- ja karikavõistlustel peaaegu kõik, mis võimalik.

Elab Pärnumaal Paikusel.

Abikaasa Kai, lapsed Kati (20), Martti (17) ja Markkus (14).

Pikaks ajaks vangimajja

Mis juhtus 22. jaanuaril 1986?

22. jaanuari õhtul 1986 läks Avo Keel koos meeskonnakaaslaste Rein Lingi ja Parri Kruudaga pärast Tal­linna Kalevi treeningut Kivimäe sauna.

Link meenutas kümme aastat hiljem Eesti Päevalehe veergudel: „Olime vä­sinud, ees ootas vaba päev, jõime õlut. Käisime poest läbi, võtsime paar-kolm pudelit kangemat jooki ja sõitsi­me minu juurde sööma. Õhtu hak­kas läbi saama, aga mõtlesime veel TPI ühiselamust läbi astuda, Avo ja Parri elasid seal. Ehk jõmisenuks veel pisut, siis istunuks ma taksosse ja sõitnuks koju.”

Paraku polnud Keelel ja Kruudal pääslaluba kaasas ning ühiselamu val­velauas istunud armeenlane keeldus mehi sisse laskmast.

Link: „Ta tõukas poisse, kui me ikka­gi sisenema hakkasime. Poisid tõuka­sid vastu, andsid paar kerget laksu ka. Kellelegi meenus, et toda armeenlast peetakse üldtunnustatult nuhiks, ja nagu hiljem selgus, oligi tal KGB-s „kä­si sees”. Kartsime, et läheb viimati kae­bama, ja otsustasime teda veidi hirmutada. Vennike pani keldri poole jooksu, aga loomulikult saime ta kätte. Tõeline viga oli selles, et ma leidsin jope tas­kust väikese noa – tegelikult ohutu, ma teritasin sellega tütre pliiatseid. Peas välgatas mõte, et seda keelt peaks lõu­namaa poeg ju tundma. Avo ähvardas armeenlast terake, too lubas, et ei rää­gi juhtunust kellelegi, ja me astusime trepist üles. Tunni jagu hiljem läksin koju ega osanud midagi paha karta.

Ülejärgmise päeva treeningul ütle­sid poisid, et valvur olevat lasknud en­nast haiglasse panna. Meist sõltumatult – me ei käinud arsti mõjutamas – tunnistati ta simulandiks ja tõsteti haiglast välja. Nii palju kui tean, oli tal ühe silma all sinine plekk, ei enamat.”

Ometi sattusid kolm võrkpallurit pi­kaks ajaks Vasalemmasse Murru vanglasse trellide ja okastraadi taha. Märtsi lõpus kuulutati välja kohtuotsus. Kee­lelt võeti vabadus neljaks, Kruudalt ja Lingilt kolmeks aastaks – süüks pandi grupiviisilist huligaansust relva kasutamisega. 1987. aasta sügisel pääsesid Link ja Kruuda tänu amnestiale aga vabakäiguvangideks ja järgmisel suvel päris priiks. Veidi hiljem jõudis ennetähtaegselt vabadusse Keel, kes istus lõpuks vangis ära kaks aastat ja kaheksa kuud.