Avo Keel oma lemmikkirgedest: treeneritöö ja jahipidamine nõuavad mõlemad kannatlikkust

Eesti viimase kümnendi edukaim võrkpallitreener Avo Keel elab kiiret elu. Pea iga päev sõidab ta Pärnust Tallinna treeningule. Kui juhtub olema vaba päev, võtab ta püssi õlale ja läheb metsa jahile. Siis peavad ettevaatlikud olema nii metssead, põdrad kui ka hirved, kuigi nagu Keel märgib – iga looma ikka ei lasta.

Kõrvalt jääb mulje, et oled Eesti koondises ja Tallinna Selveri meeskonnas kui raudnael. Treener, kelle positsioon pole tõsises ohus olnudki. Kas võrkpalliliidu juhatus on su koondises jätkamist üldse küsimuse alla võtnud?

Ma pole võrkpalliliidu juhatusse kuulunud viimased kolm aastat. Seega ma ei tea, kas on arutanud või mitte. Aga juttudest peasekretäri ja eri presidentidega olen küll aru saanud, et lepinguteemadel on alati pigem toetatud.

Nii palju võin öelda, et pärast 2009. aasta Türgi EM-i, kus me alagrupist edasi ei saanud, mõtlesin küll esialgu: on alles jama, jätaks selle koondisetöö sinnapaika. Aga õnneks olid mul siis suhtlusringkonnas inimesed, kes ütlesid, et ega see maailmalõpp ole. Võtsin neid kuulda ja jätkasin.

Loe pikemalt, miks on Keelel vaja, et treeningule sõitmine võtaks rohkem aega kui 20 minutit ja millised plaanid on tal nii koondise kui ka Selveri meeskonnaga.