Kuulsaim tagasitulija on muidugi Torpeedoks ristitud austraallane Ian Thorpe. 2006. aastal pensionileminekust teatanud Thorpe pole sugugi vana mees, ka mitte tippsportlase jaoks. Tal on praegu turjal vaid 28 eluaastat – viis aastat tagasi, kui ta ujumisega lõpparve tegi, oli ta veel suisa nooruke, kuid ometi juba viiekordne olümpiakulla võitja. Ateena olümpia järel aastase võistluspausi teinud Thorpe’i kimbutasid tervisehädad ja traumad ning ta pööras tülli ka oma treeneriga. Ta teatas tippspordist loobumisest emotsionaalses sõnavõtus. „Mida paremasse vormi ma füüsiliselt jõudsin, seda selgemaks said mulle ka mu mõtted. Selge pea aitas mul otsusele jõuda,” selgitas Thorpe.

Nüüd on Thorpe usinalt treenima asunud, eesmärgiga jõuda järgmisel aastal olümpiale. Austraalia meedia jaoks pole ta aga enam see viie aasta tagune lemmiklaps. Umbusuga jälgivad nad Torpeedo katseid vormi taastada ja nendivad ühtepuhku pettunult, et tema füüsiline vorm pole kaugeltki sama, mis see oli 2006. aastal.

Thorpe ise on sõnaaher ja lakooniline. Intervjuusid ta meelsasti ei jaga. Treenimiseks on ta välja valinud kauged kohad, kus teda vähem tülitatakse – algul Abu Dhabi, hiljem Šveitsi. „Ma pole ligilähedalgi sellele, mis ma varem olin,” on ajakirjanikud suutnud talt välja meelitada. „Kuid olen sellel tasemel, kus lootsin tagasi tulemise otsust tehes praegusel hetkel olla. London jõuab aina lähemale ja muidugi on see minu jaoks tõeline võitlus, et sinna pääseda. Vahel on kohutavalt raske trenni teha – eriti siis, kui ma olen masendunud ja ei suuda ujuda nii hästi, kui sooviksin.”

Ka Thorpe’i treener Gennadi Touretski pole rohkem suud paotanud – kõik kulgevat plaani järgi. Kuid plaani ennast ei taha ta paljastada. „See on isiklik teema. Ma ei saa sellest rääkida.”

Kõige tõenäolisemalt ei saa avalikkus Thorpe’i vormist ja kavadest enne sotti, kui ta oma esimese võistluse kaasa teeb. Ilmselt saab selleks novembrikuine lühirajaujumise võistlus Singapuris, detsembris seisavad ees aga Austraalia Queenslandi osariigi meistrivõistlused.

Thorpe teab, et temalt oodatakse suuri tegusid. Muidugi ootavad austraallased eriti seda, et keegi kärbiks Thorpe’i loobumise järel ujumistaevas tähena särama löönud ameeriklase Michael Phelpsi tiibu. Just nende kahe ujuja duell oleks Londonis ju tõeline maiuspala!

Thorpe’i otsus sporti tagasi tulla sai küpseks muide just Londonis – sealses veekeskuses, mida ta külastas aasta alguses. Londoni olümpia korralduskomiteed juhtiv Sebastian Coe on meenutanud, et kui Thorpe koos temaga basseiniga tutvust tegema tuli, siis käis tema peast läbi just selline mõte: miks ei võiks Thorpe sellessamas paigas teha suurejoonelise comeback’i? „Ma tajusin, et ta vaatas veekeskuses ringi, uuris sealseid tingimusi, ning ma mäletan, et ma mõtlesin: võib-olla ta ei jää sellest eemale,” rääkis Coe Agence France Pressile.

Tõeline pensionär

Peale Thorpe’i on veel mitu kuulsat ujujat samu mõtteid heietanud – lüüa kaasa just Londoni olümpial, hüpata sealse veekeskuse tuliuude basseini ja võita ehk veel üks kuldmedal, selle asemel, et kodus teleri ees või tribüünil rahvahulgas teistele kaasa elada.

Tagasitulijate seas on kahekordne olümpiavõitja, 29-aastane ameeriklane Brendan Hansen, samuti tema kaasmaalane, 31-aastane olümpia kuldmedalist ja 100 m rinnuliujumise endine maailmarekordiomanik Ed Moses. Ka austraallastel on peale Thorpe’i tules veel kaks vana rauda, kes püüavad Londoni olümpiapääset. 32-aastane Geoff Huegill, kes 2000-ndate alguses hoidis kolm aastat 50 m liblikujumise maailmarekordit ja kes Sydney olümpiamängudel võitis pronksi ja  hõbeda, on juba ka edukalt esimesed suurvõistlused läbinud. Shanghais seisis ta 50 m liblikdistantsil poodiumil, kaelas värske pronksmedal. Lisaks elavad austraallased kaasa 26-aastasele 50 ja 100 m vabaujumise endisele maailma tippmargi naisele Libby Trickettile.

Kuid ükski neist ujujatest pole siiski nii aukartustäratav „pensionär” kui augustis 40-ndat sünnipäeva tähistav ameeriklanna Janet Evans. Neljakordne olümpia kuldmedaliomanik, kes neist neljast kolm võitis 17-aastasena oma esimesel olümpial 1988. aastal Soulis, tahab nüüd Londonis rinda pista 400 ja 800 m vabaujumises sportlastega, kellest mõned polnud tema esimeste võitude ajal veel sündinudki! Tema plaan tippujumisse naasta pärast 15-aastast pausi on tõepoolest enneolematu.

1996. aastal Atlantas küll medalita jäänud, kuid olümpia avatseremoonial eelviimase kandjana tõrviku olümpiatule läitnud poksijale Muhammad Alile ulatanud Evans tahab oma tippaladele truuks jääda, selle asemel et valida lühemad distantsid, mis nõuaksid vananevalt atleedilt ehk vähem pingutust. Kui näiteks Thorpe on teatanud, et tahab Londonis võistelda eelkõige 100 ja 200 m vabadistantsil, loobudes oma kunagisest tippdistantsist, 400 meetrist, siis Evans endale hinnaalandust ei tee. Seda hoolimata tõsiasjast, et selleks et üldse olümpia katsevõistlustele pääseda, tuleb tal oma praegusest 400 m ajast maha kärpida neli ja 800 m ajast kaheksa sekundit. Kuid kui keegi seda üldse suudab, siis Evans, kelle käes olid nende kahe distantsi maailmarekordid peaaegu kaks aastakümmet. AP-le on ameeriklanna ise öelnud: „Kindlasti leidub neid, kes minus kahtlevad. Aga see on okei. Ma tean täpselt, kuidas ma ennast vees tunnen. Tean, milleks ma olen suuteline. Mulle ei või iialgi kriipsu peale tõmmata.”

Skandaalid ununevad

Londonis loodab tagasituleku teha ka viimaste aastate skandaalseim naisujuja – Laure Manaudou. Ujumisfännid mäletavad kaunist prantslannat, kes 2006. aasta lühirajaujumise Euroopa meistrivõistlustel Helsingis hüppas basseini ujumismütsiga, mida kaunistas hoopis Itaalia lipp, soovides nii näidata ühtekuuluvust oma itaallasest kallima, tippujuja Luca Mariniga.

Armulugu sai aga 2007. aastal otsa hirmsa tüliga ning sama aasta EM-il kaklesid Marin ja Manaudou lausa avalikult. Sellest hoolimata võitis Manaudou neli medalit, kuid prantslanna rõõm jäi üürikeseks. Viimase medali võiduga samal päeval hakkasid internetis levima neiu siivutud fotod, mille postitajaks peeti just Marini.

Kas just sellest sündmusest, aga igatahes sellest aastast sai alguse Manaudou allakäik. Pekingi olümpiale läks ta vastu küll suurte lootustega, kuid kukkus seal kolinal läbi. 400 m vabaujumises oli ta kindel liider ka veel poolel distantsil, kuid siis vajus ta äkitselt ära ning lõpetas finaali viimasena, kaheksandal kohal. Neiu tunnistas, et andis poolel distantsil lihtsalt alla, kuna ei suutnud enam vastu pidada. 100 meetri seliliujumises tuli tasuks seitsmes koht. 200 m selilidistants ebaõnnestus aga täielikult – ta lõpetas oma poolfinaali viimasena ega pääsenud üldse viimasesse vaatusse, kuigi oli lootnud veel vähemalt sel alal medali võita. Ta lahkus basseinist nuttes. Aasta hiljem septembris teatas ta, et loobub võistlemisest.

Praegu on Laure Manaudou alles 24-aastane. Ta on maha rahunenud. Emotsioonid lakke ajanud kunagine armulugu Mariniga ei piina teda enam – möödunud aasta aprillis sünnitas Manaudou nimelt oma uuele kallimale, samuti tipp­ujujale Frederick Bousquet’le tütre Manoni.

Praegu treenib Manaudou USA-s ning on juba taas teel tippvormi. Juuli alguses püstitas ta 50 m vabadistantsil isikliku rekordi ning tunnistas avalikult, et on sihid seadnud just Londonile. „Ma olen väga rahul, sest näen, et pärast üheksa kuu pikkust treenimist suudan püstitada korralikke tulemusi,” rääkis Manaudou Infospordi agentuurile. „Lähen koju Prantsusmaale ja kavatsen töötada veelgi rohkem, et pääseda olümpiamängude valikusse.” Prantsusmaa koondise koosseis määratakse kindlaks järgmise aasta märtsis toimuvatel riigi meistrivõistlustel.

Kahetsust vältides

Kas sporti tagasitulek on kerge? Kindlasti mitte! Manaudou ise on rääkinud lausa hirmulugusid. „Esimesel kolmel treeningkuul nutsin iga trenni ajal oma ujumisprillide sisse. Basseinist välja ronides ütlesin endale iga kord: kui järgmine kord on sama hull enesetunne, siis ma lihtsalt loobun,” meenutas neiu.

Miski sunnib atleete seda siiski ette võtma. Ian Thorpe, viiekordne olümpiavõitja, 13-kordne maailmameister, 22 maailmarekordi püstitaja, ütles põhjenduseks: „Ujumises on veel asju, mida ma pole suutnud korda saata ning mida ma veel tahaksin teha.” Manaudou on rääkinud tiimi toetusest, mis on teda tagant kannustanud. Oma treeningud USA-sse üle viinud prantslanna nentis: „Terve tiim seisab sinu selja taga, kõik nad julgustavad mind ning see on miski, mida ma pole kunagi varem kogenud. See on täiesti teistmoodi pilk spordile ning ka põhjus, miks ma olen USA-s treeninguid jätkanud.”

Kas pinge ja ootused ei või neid murda?

Thorpe’i muudavad kõrged ootused küll ettevaatlikuks. „Mul oli peaaegu täiuslik karjäär ning nüüd ma kahtlemata riskin sellega,” ütles ta ajakirjanikele tänavu veebruaris oma tagasitulekuotsust põhjendades.

Manaudou tunnistab, et tunneb samuti survet. „Ma tean, et minult oodatakse palju. See on muidugi suur surve. Aga isegi kui mul poleks kunagisi saavutusi, tean ma, et ma suudan neid tulemusi korda saata. Peaasi on see, et ma oleksin ise nendega rahul.”

Olümpiamängude finaal on ujujale pikas karjääris kui üksainus silmapilk – tõepoolest, see võib kesta vaid paarikümnest sekundist mõne minutini. On see väärt aastatepikkust pingutamist, lõputut enesepiitsutamist ja lugematuid raskeid treeninguid ning kõiki neid sportlaskarjääri altarile toodud ohvreid? Ilmselt on. Sest tagasi tulevad atleedid mäletavad veel vere maitset suus pärast raskeid treeninguid, kuid on endiselt valmis vette hüppama, kui ees võib terendada medalivõidu maagiline sära.

Ameeriklane Brendan Hansen, kes loobus tippspordist pärast Pekingi mänge, tundis loobumisotsusest tõsist mõnu: viimaks ometi oli tal aega! Ta abiellus ülikooliaegse kallimaga, lõi ajaviiteks kaasa triatlonivõistlustel, reisis ringi, käis telkimas, külastas vabaõhukontserte, šoppas luksuskaubamajades. Basseini teda enam ei tõmmanud. Kuni tänavuse jaanuarini, kui ta keskkooliõpilastele ujumistundi andes ennast korraks unustas ja mõnuga vette hüppas, et noori paremini juhendada. Korraga ei tahtnud ta enam veest välja tulla. Hanseni abikaasa, kes teda läbi ja lõhki tundis, sai kohe aru temas aset leidnud muutustest. Ta ütles mehele, et kui too ei ürita veel kord olümpiale pääseda, siis kahetseb ta seda ilmselt terve oma ülejäänud elu. Ja Hansen otsustaski tagasi tulla. „Mu naisel on õigus – ma kahetseks seda. Kui ma olen 40-aastane, kahe lapse isa, istuksin ma verandal, grilliksin koos sõpradega ja kahetseksin seda.”

Ian Thorpe (28)

(Austraalia)

Olümpialt aastatel 2000 ja 2004: viis kulda, kolm hõbedat, üks pronks.

MM-idelt aastatel* 1999-2003: 11 kulda, üks hõbe, kaks pronksi.

Põhialad: 100, 200 ja 400 m vabalt.

Laure Manaudou (24)

(Prantsusmaa)

Olümpialt aastal 2004: üks kuld, üks hõbe, üks pronks.

MM-idelt aastatel 2005-2007: kolm kulda, kaks hõbedat, üks pronks.

Põhialad: 200, 400 ja 800 m vabalt, 100 m selili.

Veel tagasitulijaid

Brendan Hansen  (29)

(USA)

Olümpialt aastatel 2004 ja 2008: kaks kulda, üks hõbe, üks pronks.

MM-idelt aastatel 2001–2007: kuus kulda, kaks hõbedat, üks pronks.

Põhialad: 100 ja 200 m rinnuli.


Libby Trickett

(Austraalia)

Olümpialt aastatel 2004 ja 2008: kaks kulda, üks hõbe, kaks pronksi.

MM-ilt aastatel 2003–2009: kolm kulda, kolm hõbedat, viis pronksi.

Põhialad: 50, 100 ja 200 m vabalt.

Janet Evans (39)

(USA)

Olümpialt aastatel 1988 ja 1992: neli kulda ja üks hõbe.

MM-idelt aastatel 1991–1994: kaks kulda.

Põhialad: 400 ja 800 m vabalt.

Geoff Huegill (32)

(Austraalia)

Olümpialt aastal 2000: üks pronks, üks hõbe.

MM-ilt aastatel 1998–2011: kolm kulda, kolm pronksi.

Põhialad: 50 ja 100 m liblikat


Ed

Moses (31)

(USA)

Olümpialt aastal 2000: üks kuld, üks hõbe.

Põhiala: 100 m rinnuli

* Arvestatud on ainult pika basseini MM-e.