“Becket ehk Jumala au” Tallinnas Katariina kirikus
Arvan, et on lavastaja Priit Pedajase ja teatridirektor Rein Oja au teha pärast suveetendust lisaproove, toomaks lavastus “Becket ehk Jumala au” Eesti Draamateatri püsirepertuaari suurel laval.
Praegu mängitakse Jean Anouilh’ Becketit suveetendusena Tallinnas Katariina kirikus. Prantslasest autor kirjutas näidendi 57 aastat tagasi. Eestis ilmus see 1968. aastal Loomingu Raamatukogus.
Ühtki head näidendit ei kirjutata niisama. Küllap tundis autor, et au hakkab taas maailmast kaduma. Sellega koos ka häbi ja andestus. Ja-jah, need ju on, aga neid pole enam päriselt.
Praegu näiteks ei ole meie riigis enam valdkonda, kus keegi kõrgele positsioonile jõudnu poleks varas. Seda ainult nimetatakse pehmelt korruptsiooniks, keegi ei räägi enam kurjategijatest. Suurvargused ei üllata ja pigem on vargus kõneteemaks, kui varastatu on väike. Mina mäletan üsna hästi, kuidas endised partorgid kirikutes altari ette kogunesid ja ennast usklikeks kuulutasid.
Mõni nädal tagasi mõistsid teatrijuhi tuleriidale inimesed, kes jalgagi teatrisse pole saanud... Mitte au pärast, mille asemel on omakasu. Kunagi müüdi avalikult indulgentse, et saaks paradiisi. Mitte et andeks saaks.
Hea tekst on alati uus
Kui olin 25aastane, oleksin väga tahtnud mängida selles näidendis. Kas kuningat või Becketit. Vaevalt et oskasin siis mõelda Nõukogude Liidus kehtivale topeltmoraalile, silmakirjalikkusele ja loosungile, et kes riiki ei varasta, on loll. Aga mingi alateadvuses pesitsev intuitiivne janu aus olla oli olemas.
Nüüd, kui Priit Pedajas selle lavastada võttis, oli esimene huvi, kuidas see tekst mõjub pärast 35 aastat elu. Ei olnud just palju vaja vaadata, et mõista: hea mõttetihe lavatekst on uus iga kord. Vanus ei ole siin tähtis. Eriti kui elu on andnud võimaluse jälgida hetkelist au ja aus olemise esiplaanile tõusu ning ka selle mõiste kiiret allakäiku ja unustamist.
Jah, see lugu räägib aust. Valusalt ja ilusalt. Minge vaadake seda ise. Mulle jäi endalegi ootamatult esietenduselt peale põhiteema pähe käima üks tähelepanuväärne stseen.
Kuningas ja Becket satuvad jahiretkel miski maamehe hurtsikusse külma- ja vihmavarju. Seal leiab kuningas tüdruku. See on võtmestseen. Kuningas tahab tüdrukut omale, siis kingib aga Becketile, öeldes: teene teene vastu. Becket jätab lapse kaasa võtmata ja soovitab isal ta varjus hoida. Seepeale hakkavad nii isa kui vend tüdrukut peksma. Näiliselt heategu võib osutuda pahateoks.
Selles loos ütleb kuningas, et mõtlemine on tervisele kahjulik. Becket mõtleb ning õpetab mõtlema ka kuningat. Ja kuningas teda nii armastab, et laseb parunitel tappa, siis piiskoppidel pühakuks kuulutada.
Mulle meeldib, kuidas Becket vilistab ja kuidas Indrek Sammuli mängitud Becket vilistas.
Targalt silmakirjalik
Peaosalisi vaadates kahtlust pole, et kõik mängides kasvavad. Kuningas Henryt mängiv Robert Annus ja Thomas Becket – Indrek Sammul on tugev paar. On mehed, kes saavad selle mängu tõsidusest aru – au küsimused on auküsimused.
See, et piiskoppe, kardinale, paruneid mängivad ühed ja samad näitlejad kostüüme vahetades (kostüümid on ses loos tähtsad ja tõesti mõjuvad – suur kummardus kunstnik Riina Degetarjenkole ja õmblejatele), ei tule mu meelest loo mõjule kasuks. Mõte, et mis tahes riigis on võimulolijad ikka sarnased, jäi välise sarnasuse varju.
Ning taas, et kõrgeid võimulisi tahetakse ikka kuidagi rumalate ja koomilistena näidata... Mulle tundub, et kurjusel, silmakirjalikkusel ja omakasul on pigem tarkuse jooned. Rumalust osatakse varjata, teatud momendini.
Kõik naisosatäitjad teevad selles lavastuses meeldejäävad rollid. Seda enam loodan tolle lavastusega taaskohtuda Eesti Draamateatris.
