Ma kasvasin üles Austraalias – triatlon sobib sealse kliimaga väga hästi. Suur osa Austraalia elust on koondunud rannikule, kus on triatloni harrastamiseks ideaalsed tingimused – saab joosta, rattaga sõita, meres ujuda ja seda peaaegu aasta läbi.  

•• Triatlon on väga nõudlik ala – peab hästi valdama kolme spordiala, lisaks nõuab see meeletut vastupidamisvõimet... Kas need raskused teid noore sportlasena ei kohutanud?

Kõik spordialad on omal moel rasked.  Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et ma nautisin sellega tegelemist ning ka mu sõbrad tegelesid triatloniga. Ma ei mõelnud sellest kui raskest spordialast. Mulle meeldis ennast proovile panna, meeldis see, et pidi palju kannatama, selleks, et tulemust saavutada. Ka see, et triatlon koosneb kolmest erinevast alast, tundus mulle põnev.  Trikk ongi selles, et pead kõigil kolmel alal perfektselt esinema. Põhimõtteliselt tegeledki kogu aeg sellega, et üritad teha ühte täiuslikku võistlust.  

•• Mis omadused peaksid heal triatleedil olema?

Pead tahtma kõvasti tööd teha, eesmärke püstitada ja nautida väljakutseid. Kogu sinu tegutsemine peab olema kinni selles ühes eesmärgis ning pead olema valmis, et selle saavutamine on väga raske. See on raske esimesel korral, aga täpselt sama raske on see ka saja viiekümnendal korral.

Füüsiliselt pole triatloniga tegelemiseks vaja mingeid erilisi iseärasusi. Sellega tegelevad igas kasvus ja kaalus inimesed, just see muudabki selle ala nii vahvaks ja eriliseks. Triatlonis kaaluvad sinu tugevused sinu nõrkused üles.

•• Kui palju on triatlonis kinni andest ja kui palju raskest tööst?

Seda küsitakse tihti. Mina küsiks selle peale vastu – mis on anne? Mina usun, et igaüks on ise oma saatuse ja õnne sepp. Inimesed ütlevad, jah, muidugi sa oled nii edukas, sest sul on see anne, sul on vastav füüsis. Aga triatlonis võib edukas olla ükskõik milline ini­mene – suur, väike, turske, peenike. See on üks suur sulatuspott. Triatlonitšempioneid tuleb erinevatest riikidest. Mina arvan, et kõik on kinni inimeses endas. Kui teed kõvasti tööd ja pingutad eesmärgi nimel, siis saad edukaks.

•• Eesti triatleedid räägivad, et iga terve inimene on võimeline täispika Ironman-tiratloni läbi tegema. On see tõesti tõsi?

See on väga raske, aga iga inimene on võimeline seda tegema. See pole selline asi, et ärkad ühel hommikul üles ja mõtled: teeks järgmisel nädalal Ironmani-võistlusel kaasa. Selleks tuleb kuude kaupa treenida, see on väga raske ja suurt pingutust nõudev. Nagu Everesti otsa ronimine – sellega võivad ka tavalised inimesed hakkama saa­da, aga see nõuab suurt ettevalmistust.

Ironmani läbimine on kohutavalt rahuldust pakkuv. See kogemus, mis sa sellest saad, ei ole võrreldav pea millegi muuga. See on tõepoolest asi, mis muudab sinu elu. Väga paljud, kes on Ironmani läbi teinud, ütlevad, et see on kõige võimsam asi, mida nad oma elus on teinud. Sa oled seal endaga ihuüksi ja näed ennast äkitselt täies reaalsuses. Õpid end väga hästi tundma – see on kõige toorem reaalsus, mida sa seal näed. Paljud inimesed valetavad endale, räägivad endale rumalusi – aga seal ei valitse muu kui vaid puhas tõde. Tundide kaupa enesega olemist, enda sundimist, saavutamist... see on absoluutselt imeline, emotsionaalselt, füüsiliselt. See on nagu narkootikum, mis tõmbab sind ikka ja jälle tagasi triatlonivõistlusele. See tekitab väga suure sõltuvuse.

•• Teist endast rääkides, teie vanemad soovisid, et kõva treenimise asemel õpiksite ülikoolis. Lõpetasite New South Walesi ülikooli majanduse erialal. Kui palju on teil elus sellest haridusest kasu olnud?

Minu vanemad ei olnud kunagi erilised spordisõbrad. Sport oli nende jaoks asi, mida tehti lõbu pärast, seega pidi haridus olema esikohal. Nad soovisid, et ma astuks ülikooli ja õpiks hästi ja alles seejärel tegeleksin treeningutega. Kuna ma tahtsin väga trenni teha, pidin ülikoolis pingutama, et saaksin ka sportida. Minu elus on see tähtsat rolli mänginud. Kahe asjaga korraga tegelemine kasvatas iseloomu, õpetas mulle paremat ajaplaneerimist, läbilöömist, toimetulekut. Ma arvan, et just sellepärast põruvad nii paljud noored tänapäeval spordis läbi – nemad hakkavad spordiga tegelema lootuses suurt raha teenida, kuid nad murduvad, kui treening muutub raskeks ja nõuab pühendumist. Igal noorel kutil on vaja enne suurde sporti sukeldumist üht-teist kõrvade vahele panna – see õpetab ka distsipliini ja näitab, et elus ei tule asjad lihtsalt kätte. Spordis ju ka ei tule. Kõigepealt on vaja teatud iseseisvus saavutada, sest kui sul on kogu aeg vanemate rahakott selja taga, siis sa jääd ilma sellest ülitähtsast kogemusest, mis tunne on ise hakkama saada, mis tunne on olla tõeline sõdur.

•• Olete siiamaani ainus triatleet, kes on ühel ja samal aastal võitnud triatloni olümpiadistantsil nii maailmameistrivõistlused kui ka maailma karikasarja, aastal 1997/98. Kui tähtis see saavutus tagantjärele vaadates teie enda  jaoks on?

Väga tähtis. Aga tollel ajal polnud see minu jaoks mingi eesmärk omaette. Ma lihtsalt liikusin ühelt võistluselt järgmisele, soovisin nii palju võita kui võimalik. Kui oled vanem, hakkad selle peale järele mõtlema ja siis tundub see tõesti kaunikesti vahva saavutus. Kuid kas kõige tähtsam? Paljud asjad on tähtsad. Eesmärgid on väga isiklikud asjad. Mul on olnud tunduvalt väiksemaid võistlusi, mis on minu jaoks isiklikult olnud väga tähtsad. Tolleaegsed esimesed võidud olid nagu esimesed pintslitõmbed – nüüd on maal juba tervikuna valmis.

•• 2000. aastal ei saanud te Austraalia alaliidu bürokraatlike otsuste tõttu olümpiakoondisse, kuigi olite tollel ajal triatlonis üks maailma valitsejaid. Kas see tekitab kibedust veel nüüdki, kümme aastat hiljem?

Ilmselt on see olnud üks kõige valusamaid asju üldse minu karjääris. See oli alaliidu juhtide poliitiline otsus. Noorena ei mõtle poliitika peale – mina teadsin vaid, et olin Austraalias kõige kõrgema reitinguga triatleet, kuid mind ei valitud koondisse. Olümpia toimus minu kodulinnas. 1999. aastal suri minu ema, ma lubasin talle enne surma, et ma võistlen olümpial. Väärisin seda kohta, kuid see võeti mult käest. Olin selle pärast kohutavalt kibestunud.

••Kolisite lausa Austraaliast minema?

Jah, tahtsin lahkuda selle alaliidu juurest, sellega enam mitte kunagi tegemist teha. Läksin Ameerikasse. Olin pühendanud neli aastat oma elust sellele, et olla parim. Saavutasin selle, kuid seda ei tunnustatud. Mõtlesin, olgu, siis pole vajagi. Kuid viha oli nii suur, et tahtsin näidata, kui vale otsuse oli Austraalia alaliit teinud. Kui kuskil austraallastega võistlema sattusin, tahtsin alati neile ära teha, nad pilbasteks peksta. See kannustas mind niimoodi tagant, et kolme aasta jooksul ma ei kaotanud mitte ühtegi võistlust. Sain 33 järjestikust võitu. Tahtsin seda nim­me teha, et neile näidata. Alles siis hakkas valu pehmenema, sain jälle jalad alla. Hakkasin mõtlema ka teistele asjadele. Selline on elu – c’est la vie.

•• 33 järjestikust võitu! See pidi küll väga erilise tunde andma!

Jah, andiski. Kuigi mõne aja pärast tekkisid sellelegi omad varjuküljed. Alguses on kõik sinu poolt, aga siis saab neil sinust kõrini ja nad tahavad näha sind kaotamas. Sa tead iga uut võitu noppides, et uus staar saab sellest, kes suudab sinu võitude jada ükskord peatada. Aga sellegipoolest oli see üks tore aeg.

•• Kui palju praegu trenni teete ja millega oma vaba aega sisustate?

Elu on väga kiire, elan korraga nii Ameerikas Los Angeleses kui ka Austraalias, kus on mu pere. Suure osa ajast veedan lennukis ühest kohast teise lennates. Kõik oma vaba aja tahan veeta koos perega, oma lastega. Trenni teen umbes kuus kuni kaheksa tundi päevas, kokku 40–50 tundi nädalas.

Pühajärvel võitis Philip Graves

•• Otepääl peetud triatloni Tristar111 võitis briti triatleet Philip Graves ajaga 3:13.42. Distantsil, kus ujuti üks kilomeeter, sõideti  ratast 100 ja joosti 10 kilomeetrit, järgnesid britile rootslane Björn Andersson (3:19.04) ja sakslane Thomas Hellrieger (3:21.30).

••  2007. aasta Hawaii Ironmani võitja Chris McCormack sai viienda koha (3:27.22). Parima eestlasena oli Priit Ailt kuues (3:30.32).

Võistlustules olid ka kolmeliikmelised võistkonnad ja esikoha sai Ujumise spordiklubi võistkond koosseisus Alar Lodi, Margus Pirksaar ja Ervin Korts-Laur.

••  Team Rietumu Delfi koosseisus Allan Oras, Raido Kodanipork ja Jaan Kirsipuu sai kuuenda koha.

Isiklikku

Chris McCormack

Austraalia triatleet

•• Sündinud: 4. aprill 1973 Sydneys

•• Saavutused: International Triathlon Union (ITU) maailmameister 1997, ITU MK-sarja üldvõitja 1997/98, Ironmani MM-i kuld (2007) ja hõbe (2006), Austraalia Ironmani viiekordne võitja (2002-2006).

•• Haridus: bakalaureusekraad majanduses, New South Walesi ülikool, 1995

•• Abielus, kaks tütart