Dopinguvastane lõppematu sõda nõuab suuri ohvreid

Maailma kõige kiirema mehe Justin Gatlini põrumine dopingukontrollis raputas spordimaailma sama sügavalt nagu kurikuulus Ben Johnsoni juhtum 1988. aastal.

Rahvusvahelise olümpiakomitee ja dopinguvastase võitluse juhtide avalduste põhjal võis püüdlusi petturite tabamisel pidada juba edukaks. 100 m olümpiavõitja ja maailmameistri Gatlini ning Tour de France’il triumfeerinud Floyd Landise kinni nabimine näitab, et keelatud ainete tootjad, turustajad ja tarvitajad omavad endiselt võimu. Nad on valmis au, kuulsuse ja raha jahtimisel riskima ega muretse kontrolli täiustumisest.

Meessuguhormoon testosteroon, mille ülekülluse tõttu andsid positiivse proovi nii Gatlin kui ka Landis, on testimisel hõlpsalt selgeks tehtav. Selle aine tarvitamise tõttu said näiteks karistada USA sprinter Dennis Mitchell ja keskmaajooksja Mary Slaney, mõlemale määrati eluaegne võistluskeeld.

Testosteroon suurendab lihasmassi ja vastupidavust ning kiirendab taastumist. “See annab palju jõudu, see tekitab eufooriat,” kirjutas endine rattur Jesus Manzano Hispaania ajalehes AS.

Anaboolse steroidi stanozololi kasutamise süül 100 m olümpiakullata jäänud Johnson reageeris Gatlini juhtumile tuttaval moel. Ta ütles, et keegi ei hooli tõigast, mida keegi sisse neelas – inimesed tahavad vaid näha, kui kiiresti inimene jookseb.

Johnson, kes jäi enne eluaegse võistluskeelu saamist veel kaks korda vahele, osutab tippspordi tuleviku põhiküsimusele. Kas raha-, kuulsuse- ja edujanu tõukavad sportlasi, treenereid, meedikuid ja mänedÏere kiusatusele järele andma ja oma moraalse palgega vastuolu minema? Kas tuleb leppida küünilise seisukohaga, et keelatuid aineid tarvitamata pole tippu jõudmine võimalik?

Olümpiavõitja Erki Noole sõnul õigustavad vaid rumalad treenerid ja asjamehed end väitega: pillide abita pole võimalik võita! “Kel on mõistus peas, saab aru, et Gatlin on tippkergejõustikus halb erand,” lausus ta.

Ligi kümme aastat tipus püsinud Nool ütles, et 1996. aastast alates muutus dopingukontroll järjest tugevamaks ja tihedamaks. Ta tõi näite, kuidas 1998. aastal USA väikelinnas koos Chris Huffinsiga harjutades sõitsid dopingukütid maha ligi 800 kilomeetrit, et USA kümnevõistlejalt võtta uriiniproov. Kuna nad nägid üht võõrast meest kiiresti jooksmas, võtsid eestlaseltki.

“Mind kontrolliti ettevalmistaval perioodil mõne kuu kestel kuni kümme korda,” ütles Nool. “Äkk-kontroll võis tulla millal iganes. Tundub, et Gatlin riskis liialt ega hinnanud täpselt vahelejäämise tõenäosust.”

Ometi tekitab iga uus inetu juhtum ebameeldiva hämmelduse – ikka edestavad keemikud kontrollijaid võidujooksus, millel ei näi lõppu. Vahepeal loobus kergejõustikuliit eluaegsest võistluskeelust, kuid õnneks toodi kõige karmim karistus tagasi. See ähvardab nüüd ka Gatlinit, kes viis aastat tagasi jäi esmakordselt vahele amfetamiini tarvitamisega.

Keelatud ainete teadlikku kasutamist eitava Gatlini kaitsele asus treener Trevor Graham, kelle väitel määris massöör hoolealusele testosterooni sisaldanud kreemi. Gatlin ja tema advokaat ei kinnitanud treeneri vandenõuteooriat. Grahami sõnu ei võetagi puhta kullana, sest varem andsid kuus tema õpilast positiivse dopinguproovi ja ta ise on BALCO skandaali tõttu uurimise all. Kuigi Graham on eitanud oma sportlaste teadlikku dopingu tarvitamist, soovitati 100 m ässal kaaluda treeneri vahetamist.

“See sabotaaÏijutt on vana õigustuse uus trikk, Graham pole usaldusväärne,” ütles 200 m ja 400 m maailmarekordimees Michael Johnson BBC-le. Ta lisas, et doping on endiselt tohutu probleem. Suure tõenäosusega lõhkevad peagi uued skandaalid, sest ROK ja maailma antidopinguagentuur plaanivad kontrolli veelgi tugevdada. Aga ainult spordijuhtide püüdlustest ei piisa.

Rahvusvahelise jalgrattaspordiliidu juht Pat McQuaid ütles, et paluvad politseilt suuremat abi, sest neil on õigus korraldada läbiotsimisi. Karistada tuleks mitte üksnes sportlasi, vaid ka treenereid, arste, mänedÏere, keelates neil osalemise tiitlivõistlustel. Grahami suhtes pole antidopingu liidrid midagi ette võtnud.

Dopinguteemadel mitu raamatut kirjutanud USA Texase ülikooli professor John Hoberman leidis, et publik ootab ebainimlikke tulemusi ja see kehutab teatud alade eliiti otsima kõigest abi. Sportlased unustavad edu püüdmisel moraalsed tõekspidamised ja ihkavad fänne rõõmustada. Kuid tegelikult saavad just poolehoidjad pettuse ilmsiks tulekul kõige valusamalt lüüa.

Kui elame kaasa oma lemmiku jooksule ja võidusõidule, usume, et ta sai tugevaks tänu rängale treeningule ja rangele päevakavale, paljudest elumõnudest loobumise hinnaga. Tema tahtejõud ja aus püüdlus äratab meis sümpaatiat. Me tunneme, et ta on lihast ja luust inimene, mingil määral samasugune nagu me ise.

Kui aga imetletu on saanud tugevaks kunstlikul viisil, minetab ta inimlikkuse. Ta muutub ebahuvitavaks ja võõraks. Masininimeste võidujooks ei paku pinget, ent nõuab ohvreid. Sest mis saab veel rohkem kahjustada ala mainet, kui mitte ässade valemäng. Nende karistamisel ei tohiks teha mingit järeleandmist

Landise dopinguskandaal ajas Armstrongi ja LeMondi tülli

•• Kaks USA rattaspordi suurkuju Greg LeMond ning Lance Armstrong (pildil) on Floyd Landise dopingusaagas erinevale poolel.

•• Kolmekordne Tour de France’i võitja LeMond kutsus Landist Prantsuse nädalalehe Le Journal du Dimanche vahendusel kõike üles tunnistama. “Loodan, et tal on tõe rääkimiseks piisavalt julgust, tema üksinda võib muuta kogu spordi olemust,” ütles LeMond, ning lisas hiljem teravalt: “Loodan, et ta ei tee seda, mida üks teine ameeriklane: eitab, eitab, eitab.”

•• LeMond vihjas ilmselgelt seitsmekordsele Touri võitjale Lance Armstrongile, keda on saatnud ägedad dopingusüüdistused.

•• Armstrong vastas, et ei taha LeMondiga sõnasõtta astuda ning jäi oma avalduses vaoshoituks. Samas kinnitas Armstrong, et tal on usku Landise süütusesse. Nimelt oli Landise “vahele võtnud” labor sama, mis algatas aasta tagasi süüdistused Armstrongi vastu. “Olen selle labori suhtes veidi skeptiline,” ütles ta.