EE: Jane Salumäe isiklikud asjad
Kas te inglise keelt räägite?"
"Jah."
"Kas te saaksite mind veidi aidata? Mul pole endal massööri."
"Jah."
Aasta on 1999. Suvi. Koht on Hispaania, Sierra Nevada. Eesti parim naiskergejõustiklane, maratonijooksja Jane Salumäe valmistub Sevilla MMiks.
Noor Hispaania füsioterapeut Raul Martinez Rodriguez, kes oli hispaania poksijatega samas treeninglaagris, on lahkesti nõus eesti neiule massaazhi tegema.
Siitpeale on Jane ja Raul pidevalt kontaktis, helistavad, saadavad üksteisele teateid. Nagu sõbrad. Nüüd võib ka Jane öelda, et tal on oma arst, ja et see arst ei ole Eestist.
Elu Eestis käib aga sisseharjunud rada. Intervjuust intervjuusse on Janel olnud üks ja seesama jutt.
... Uhad libedatel metsateedel, vammused seljas, kindad käes ja suusamüts peas... Lörtsisel põhjamaal jooksmine on rist ja viletsus... Päikesepaisteline ilm annab mulle energiat. Või siis: Kuigi mõned võitlevad mu vastu ja tahavad mind maha kanda, ma ei luba seda... Tahaksin stressivabalt olümpiaks treenida, kahjuks kipub vist teisiti minema...
Otsuse Hispaaniasse elama minna teeb Jane suvel 2000, juunikuus.
Mis siis ometi juhtus?
Andres Lubja (38), kellega Jane üheksa aastat koos elas ja kes Jane sporditegemist jõuliselt toetas, vastab kõlatult ja napilt: "Vaadake, mis Jane Päevalehes ütles."
Mis ta ütles?
"Igaüks otsib, kus on parem."
Rohkem Andres ei kommenteeri.
Jane: "Ma saan aru, et ma olen teinud oma endisele elukaaslasele väga haiget. Ja ma olen tema silmis praegu reetur. Ma lihtsalt armusin teise inimesse."
Andres on vait.
Jane: "Ma kaalusin seda otsust väga kaua ja ma arvan, et tegin õige otsuse. Ei saa ju mängida kahte mängu, et üks siin ja teine seal."
Raul Martinez Rodriguez on Hispaania jalgpalli rahvusmeeskonna füsioterapeut. Tuntud ja edukas 28aastane noormees. Raul pakkus välja, et ta võib ise Eestisse elama tulla. Aga koos leiti, et Eestis ei pruugi temasugune mees leida küllaldaselt rakendust.
Jane õpib esmaspäevast reedeni iga päev kaks tundi intensiivkursustel hispaania keelt.
Rauliga räägite kodus...?
"...inglise keelt. Aga koeraga räägin hispaania keelt. Meil on kuldne retriiver Max, kolmekuune, aastavahetusel kingiti."
Raul Martinezi eestikeelsesse leksikasse kuuluvad sõnad "tere", "tere tulemast" ja "valus". ("Valus!" karjatab Jane vahel siis, kui Raul masseerib valusaid punkte Jane seljal.)
Jane ja Raul elavad Madridi lähistel, 10-15 minutit linnast sõita. Rendivad maja, 150 ruutmeetrit, 5-6 tuba, kaks vannituba, eesaed ja tagaaed. Nii kui uksest välja tuled, saad kohe jooksma pista. Ümberringi mets, kus on jooksurajad.
Raul tohterdab Jane närvipõletikus selga. Jane arutab tulevikuplaane oma uue manager'iga, kes hakkab otsima uusi sponsoreid. FILAst läheb Jane üle Adidasesse. Et pikemat viisat saada, tuleb Janel kirjutada alla leping Hispaania klubiga. Jane pole veel allkirja andnud, aga ta on oma ajaga (2:27.04) praegu Hispaania naismaratonijooksjatest number üks. Tal on lihtne. Teda tahetakse.
Nädal tagasi sai Jane kolmkümmend kolm. Kui Jane tordi pealt küünlaid puhus, soovis ta endamisi, et saaks jalad tagasi. Kui tervis oleks korras, oleks kõik sada protsenti korras. Ülejäänud asjad lähevad ju hästi.
Aga Eesti ja kodu?
"Selle aasta võistlen kindlasti Eesti eest."
Ja edaspidi?
"Muidugi võiks edaspidigi Eesti eest joosta, aga miks peavad mind ravima Hispaania arstid, ja miks peab minu asju ajama hispaanlastest team, kui ma võistlen Eesti eest?"
Aga kui Eesti Kergejõustikuliit osa kuludest maksaks?
"Ma ei usu, et nad maksaks... Ma ei tea."
Jane parim koht tiitlivõistlustel on neljateistkümnes (Göteborgi MM 1995). Medaleid ja auhindu on tulnud Torino, Rooma, Monaco ja Los Angelese maratonidel, aga tiitlivõistlustel mitte. Kord on olnud raskusi veepudelitega (Atlanta OM), kord on olnud kallal vigastus (Sevilla MM), kord on olnud kõht lahti (Ateena MM).
Jane: "Puhas ebaõnn. Ma teen kõik selleks, et saada tiitel. Kui ma tiitlit ei tahaks, mis ma siis ennast piinaks. Siis ma võiks niisama pühapäeviti sörkimas käia ja kõik."
Kergejõustikuliidu toetusrahad olenevad kohtadest tiitlivõistlustel.
Jane: "Ehk nelja aasta pärast Ateena olümpial? Ja miks mitte juba tänavusel MMil Edmontonis?"
Jane on kursis, mida kirjutab temast eesti ajakirjandus.
"Jah. Ma lugesin Delfist seda. Kes see mees on... Paavo või Vaapo... Vanem mees, nimi ei tule meelde. Ta kirjutab nii kurjalt.
Mõned sportlased lubavad taas Eesti kodakondsuse hüljata: keegi nooremapoolne käsipallur ja mahakäiv 33aastane naisjooksja. No las nad siis hülgavad. Käsi südamele - mind jätab täiesti lõdvaks. (Vaapo Vaher)
Ka Jane mõtleb Hispaania sumedatel videvikutundidel mõningase südamevaluga, et vaat kus lugu, olin eestlane ja nüüd...
"Kõik võib veel muutuda. Mul on veel Eesti kodakondsus. Ma võin veel ümber mõelda, aga..."
Aga?
"Ma ei ütleks, et ma vea teen, kui ma Hispaania kodakondsuse võtan."
Jane hääl telefonis on õnnelik. Tema jutus on energiat ja eneseteadlikkust.
Kergejõustikuliidu peasekretär Peeter Tishler kinnitab, et nii õnneliku häälega pole ta Janet teab mis ajast kuulnud. Tishleril on hea meel, et tal hästi läheb.
Kui Jane viimati Eestis käis, oli tal selline tunne, et ta ei sõitnud koju, vaid sõitis külla. Madridis tunneb ta ennast juba kodusemalt kui Eestis.
"Elu läheb uutesse rööbastesse. Seal, kus on inimene, kes sind armastab, seal on ka su kodu."
Madis Jürgen
