Eesti ujumine – kui kaugel maailma tipust?
Eesti ujujate suurepärastes tulemustes äsjalõppenud lühiraja-ujumise EM-il Horvaatias ei saa küll kuidagi kahelda. Samal ajal võib küsida, kui suure sammu on Eesti ujumine tegelikult maailma tasemele lähemale astunud – uuenevad ju maailmarekordid pidevalt ülikiires tempos.
Kauaaegne ujumistreener, Martin Liivamäge ja Andres Olvikut juhendav Urmas Jaamul usub, et vahe maailma paremikuga vähenes küll. „Iseasi, kui palju. Kukesammu võrra jõudsime maailma tippudele kindlasti lähemale ning nende ees, kes saavutasid uued rekordid, võtan igal juhul mütsi maha!” lausub Jaamul.
Tema sõnul võib Triin Aljandi tippmargipurustusi ning Miko Mälbergi saavutust 50 meetri vabaujumises lugeda julgelt maailma tippklassi ligidale küündivaks. „Eks maailmarekordeid parandatakse ka muidugi kogu aeg, aga meie jaoks on iga uus tippmark edasiminek.”
Ka endine tippujuja Indrek Sei, kes nüüd kuulub Eesti ujumisliidu juhatusse, usub, et möödunud nädalal saavutatud tulemused tõstsid Eesti ujujad vähemalt Euroopa kaardil senisest pisut paremasse valgusse. „Spordiüldsus peab tõenäoliselt hakkama harjuma mõttega, et Eesti ujuja võib tiitlivõistlustelt taas medaleid tooma hakata,” lausub Sei, kelle 100 m kompleksujumise hõbemedal 2000. aastal Valenciast ongi viimane, mis eestlased ujumises teeninud. „Kui vaadata meeste teateujumise finaali jõudmist, siis ei saa kuidagi öelda, et ei tehtud selget hüpet edasi. Muu maailm areneb muidugi kiirelt, kuid usun, et jõudsime natuke seda vahet tagasi teha. Hirmsasse eufooriasse ei tasu sellest sattuda, kuid ühe etapi teatav tulemus on see kindlasti,” jätkab Sei.
Aeg oli küps
Ujumisliidu president Evelyn Sepp möönab, et mingis mõttes on aus öelda, et maailma tase liigub kiiremini kui Eesti ujumise oma. „Kuid see pole halvustav ega vähenda kuidagi meie sportlaste saavutuste tähtsust, kes on kindlasti teinud arengus suure hüppe edasi. Meie sportlased võistlevad praegu eelkõige iseendaga, kuid nende eeskuju on siinsetele noortele sellegipoolest innustav. See on järelkasvu mõttes väga tähtis,” märgib Sepp.
Miks eestlastel just tänavu rekordid kukkuma hakkasid – nende hulgas nii mõnigi, mis püsinud juba aastakümne jagu?
Indrek Sei sõnul on määravaks saanud tõsiasi, et üksik-sportlased on lõpuks ometi suudetud ühendada võistkonnaks, kes ka tegelikult kokku hoiab ja üksteisele tuge suudab pakkuda. „Oma kogemusest võin öelda, et üksi nikerdamine ruineerib väga. Mul endal oli unistus, et saaks koos teistega treenida ja laagrites olla, seepärast käisingi Soome ujujatega vahel kaasas. Ühistunde väärtus pole käegakatsutav, kuid vaimselt on tähtis teada, et keegi hoolib, muretseb, korraldab, et on kellegagi koos harjutada.”
Urmas Jaamuli sõnul saab edu panna ka olümpiahooaja järellainetuse arvele. „Valmistumine olümpiaks avaldab kindlasti ikka veel mõju. Küllap oli aeg selleks küps, sest paljud langenud rekordid olid ausalt öeldes ikka ajast ja arust,” pakub Jaamul.
Evelyn Sepa sõnul ei tohiks Eesti ujujate edukas esinemine Horvaatias jääda väid üksikuks sähvatuseks. „Ujumisliidul on siht silme ees ja uus arengukava töös. Kui midagi traagilist ei juhtu, siis on tänased tegijad loodetavasti pildil ka Londonis.”
Eestisse vaja uut ujulat
•• Koondise peatreener Tõnu Meijel tõstatas pühapäevaõhtuse rõõmustamise kõrval ka oma igivana küsimuse: kus on meie ujulad, kus sportlased saaksid vääriliselt harjutada, hammustamata selleks linnarahva spaa-aega?
•• Ujumisliidu president Evelyn Sepp nõustub, et tippsportlaste soovidele vastavaid ujumisbaase on imevähe, kuid annab lootust, et olukord muutub. „Töötame koos Tallinna linna ja tehnikaülikooliga uue olümpiaujula projekti kallal. See saab ehk lähitulevikus teoks.”