Eha Rünne läheb kolmandale EM-ile
“Tundsin, et olen võimeline normi täis heitma, muidu poleks ma seda vägikaigast vedanud ja ise võistlust korraldama hakanud,” räägib Rünne. “Kuna Balti matšil (26.juulil) oli kavas vaid kuulitõuge, siis oli ainus võimalus neli tüdrukut kokku ajada ja heitma hakata,” lisab ta.
Aasta alguses Rünne mingeid suuri eesmärke ei seadnud. Suur tagasilöök tuli kevadel pärast treeninglaagrit, kui Eesti parim kettaheitja võitles ligi kuu aega valutava selja ja põlvega. “Asi oli nii hull, et pähe tekkisid loobumismõtted,” tunnistab Rünne. Siis tuli aga appi alternatiivmeditsiin. “Mõni usub kätega ravimisse, teine mitte, aga fakt on see, et pärast seda, kui käisin Avo Ütsi juures, olin võimeline Euroopa karikal taas ketast heitma,” ütleb Rünne.
Münchenis on Rünne eestlastest esimesena võistlustules, kohe avapäeva, 6.augusti hommikul. “Miinimumprogramm on heita hooaja parim tulemus (seni 57.48). Kuigi 60 meetrine kettakaar viib juba tõenäoliselt edasi lõppvõistlusele, ei ole ma valmis seda lubama,” arutleb Rünne oma võimaluste üle EM-il.
Müncheni olümpiastaadioni kohta arvab Rünne, et tõenäoliselt pole seal üldse tuult, mis on kettaheitjatele isegi negatiivseks märgiks. “Meie alal väike tuul vastu on alati tulemusi silmas pidades kasulik. Aga Tallinnas heitsin ka tuulevaikuses,” ei taha Rünne midagi ilma süüks ajada.
