Elina Reinold suvelavastusest "Kostja ja hiiglane": keskendume riigijuhi hingeheitlustele keerulisel sõjaajal

 (35)
Proovipäevade kõrvalt ei jää Reinoldil kuigi palju aega puhata ja suve nautida, kuid ta ei kurda selle üle.
Proovipäevade kõrvalt ei jää Reinoldil kuigi palju aega puhata ja suve nautida, kuid ta ei kurda selle üle.Foto: Madis Veltman

„Kostja ja hiiglane” annab Reinoldi sõnutsi hea vene keele praktika ja näitlejameisterlikkuse meistriklassi. Esietendus on juba 25. juulil Viinistus.

Näitetrupp, kelle süda igatseb mõista 1939.–1940. aastal Eestiga toimunu tagamaid, otsustab süveneda Konstantin Pätsi mõttemaailma keerdkäikudesse lavastuse kaudu. Nii algab juuli lõpus esietenduv näidend „Kostja ja hiiglane”, mis süüvib Eesti esimese presidendi hingeelusse.

Näitleja Elina Reinold mängib Mart Kivastiku näidendis Kostja teenijat Juulit, kuid täpsemini – igaüht meist. „Juuli on väljamõeldud tegelane, tal ei ole prototüüpi,” tutvustab Reinold oma tegelaskuju. „Aga samas ta ka ei ole välja mõeldud, sest Juulis on kogu Eesti hing ja armastus, ta ravib presidenti ja tõstab teda üles, kui president on madalseisus.”

Juulis on kogu Eesti hing ja armastus, ta ravib presidenti ja tõstab teda üles, kui president on madalseisus

Reinold rõhutab, et näidend ei ürita leida tõde Pätsi kohta, vaid keskendub riigijuhi hingeheitlustele sel keerulisel ajal. „See lavastus tegelebki just selle kohaga, miks Päts just niimoodi otsustas. Mida ta võis tunda, milles kahelda, mida karta, mida loota. Ühelt poolt võib küll öelda, et sellest on ju üht- ja teistpidi nii palju räägitud. Siiski on paljudes eestlastes küsimus: miks ei hakatud vastu?”

Minevik ei ole täielikult seljataha jäetud, see raskuspunkt tõmbab eestlasi ikka ja jälle uurima otsuseid, mille tagajärjel Eesti kaotas iseseisvuse. „Näidend algab sellest, et üks näitetrupp hakkab Pätsist lavastust tegema, selleks et okast oma hinges leevendada,” avab Reinold lavastuse sisu.

Hea tagasiside

Samal teemal:

„Kostja ja hiiglase” lavastaja Aleksandr Ogarev tuli Eestisse lavastama produtsent Märt Meosi kutsel. Kuna Ogarev Eesti näitlejaid hästi ei tunne, soovitas R.A.A.A.M-i juht ja produtsent Märt Meos talle osatäitjaid ja Reinoldile pakuti Juuli rolli.

Minevik ei ole täielikult seljataha jäetud, see raskuspunkt tõmbab eestlasi ikka ja jälle uurima otsuseid, mille tagajärjel Eesti kaotas iseseisvuse.

Reinoldile on koostöö Ogareviga väga meeldinud. „Kui me stseeni läbi mängime, siis annab lavastaja näitlejale tagasisidet sellest, mida ta nägi mind tegevat,” iseloomustab ta lavastajat kui peeglit, kes aitab näitlejal end kõrvalt näha. „Ja siis ta ütleb, mida teha, et seda parandada või oma kujutluse suunas juhtida. Tavaliselt on nii, et sa saad küll lavastajalt märkusi, mida muuta või mis suunas minna, kuid Ogarev ütleb ka seda, kuidas paistis see, mida sa hetkel tegid. Kogu aeg on selline kahekordne tagasiside.”

Reinoldi sõnutsi on lavastaja tugi talle suureks abiks, sest näitleja peab rolli mängimise ajal keskenduma sellele, mis temas toimub. „See on selles mõttes väga huvitav, et kui ma ise laval mängin, siis ma end kõrvalt ei näe ega tohigi näha. Vastasel juhul ei saa ma vabalt luua.”

Teiste näitlejate jälgimine on Elina Reinoldile inspiratsiooniallikas. Foto: Madis Veltman

Reinoldile on meeltmööda, et Ogarevil on selge ettekujutus sellest, mida ta tahab, kuid ta arvestab ka näitlejate pakkumisi. „Muidugi on tal juba oma ettekujutus sellest, kuidas seda lavastust teha. Aga ei ole sugugi nii, et ta paneb kõik paika ja näitleja ei saa omalt poolt midagi lisada. Vastupidi, näitleja saab väga palju pakkuda ja lavastaja haarab sellest kohe kinni. Ta on tohutult tähelepanelik näitleja pakkumiste vastu stseenis.”

Ogarev eesti keelt ei valda ning proovides suhtlevad näitlejad ja lavastaja omavahel vene keeles. Reinoldile pakub koostöö tipplavastajaga mitmekülgset arengut. „Peale lavastuses kaasa tegemise saan ma siit ka tugeva vene keele praktika ja näitlejameisterlikkuse meistriklassi,” rõõmustab ta.

Lavastaja tugi on talle suureks abiks, sest näitleja peab rolli mängimise ajal keskenduma sellele, mis temas toimub

Reinoldi jaoks on näitlejatöös kõige köitvamad need hetked, kui tegelaskuju näib muutuvat näitlejast sõltumatuks. „Üldiselt näitleja ikka juhib oma rolli ja peab mõtlema, mida ta teeb. Aga on hetked, kus juhtimine läheb täielikult tegelasele üle. Tekib selline näitleja ja rolli paralleelne minek. See on tegelikult äärmiselt nauditav. Roll hakkab ise ennast looma. Oluline on muidugi kokkumäng partneritega ja uus maailm ärkab ellu.”

Küsimusele, millised rollid on tema jaoks kõige mugavamad, vastab Reinold, et see polegi oluline. „Öeldakse, et näitleja ei tohigi ennast väga mugavalt tunda. Mul ei ole laval aega mõelda, kas ma tunnen end mugavalt või mitte. Olen nagu mingil valitud teel ja pean seal aktiivselt tegutsema, olgu siis mõttes või füüsiliselt.”

Elina Reinold naudib oma tööd ja suhtub tihedasse töögraafikusse positiivselt. Foto: Madis Veltman

Tööd täis suvi

Proovipäevade kõrvalt ei jää Reinoldil kuigi palju aega puhata ja suve nautida, kuid selle üle ta ei kurda. „Ma naudin oma tööd,” suhtub Reinold tihedasse töögraafikusse positiivselt. Teatrisse etendusi vaatama püüab ta siiski jõuda. Teiste näitlejate vaatamine on tema jaoks inspiratsiooni allikas ja vahel tekitab veidi kadedust. „Kui ma näen lavastust, mis on väga hea, siis alati tekib tunne, et tahaks ise ka seal kaasa teha.”

Peale lavastuses kaasa tegemise saan ma siit ka tugeva vene keele praktika ja näitlejameisterlikkuse meistriklassi

Loe veel

Näitleja peab oluliseks ennast aeg-ajalt meistriklassides täiendada. „Vajan iga paari aasta tagant mingit meistriklassi. Meetodeid, kuidas läheneda näitlemisele või luua rolli, on nii palju ja erinevaid. On huvitav ja vajalik neid läbi teha, siis saab endale kõige sobivamad välja valida. Õnneks on meil Eestis käinud erinevaid filmi- ja teatrimeistreid.”

Reinoldile pole see esimene kord Pätsi ajastu tegelaskuju mängida. Möödunud sügisel oli ta VAT Teatri näidendis „Sirgu Eesti” Johan Laidoneri rollis. Reinoldi sõnutsi on need lavastused väga erinevad, kuid tuum jääb siiski samaks. „Miks ja kuidas kaotas Eesti iseseisvuse, mida tundsid inimesed, olgu poliitikud või tavakodanikud? Lavastustel on lihtsalt erinev žanr ja vaatenurk.”

Näitleja peab oluliseks ennast aeg-ajalt meistriklassides täiendada

Reinoldi arvates võiksid kõik, keda Eesti ajalugu vähegi huvitab, „Kostjat ja hiiglast” vaatama minna. „Igal eestlasel on see küsimus, miks vastu ei hakatud. Üht ja ainuõiget vastust siit ei tule, teater ei pea olema koht, kust saada vastuseid. Ta lihtsalt vaatleb olukorda, selle absurdsust, nõukogude mentaliteeti ja eestlaste soovi olla vaba riik.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare