Järgnevalt esitame väljavõtteid Eesti kergejõustikuliidu tippspordikomisjoni esimehe Rein Soku analüüsist koondiste esinemisele tänavusel hooajal, eelkõige täiskasvanute EM-il Göteborgis.
1 Tänavune aasta oli Eesti kergejõustikule väga hea, seda näitavad võidetud medalid ja püstitatud rekordid. Göteborgi EM-il käis väga suur tiim – 21 sportlast –, eri põhjustel jäi maha veel kolm-neli normitäitjat. Hindeks paneksin koondisele “nelja”, loodetud medalid tulid, kuid kindlasti oodati, et kõik esineksid väga hästi.
2 Olen seda meelt, et kes on normi täitnud ja valmis osalema, peab suurvõistlusele kohale minema. Võib-olla olid seekord ootused-lootused ajakirjanduse poolt liiga suureks köetud, iga päev küsitleti sportlasi, kuidas vorm, on ja see kõik tõstis ootusi.
3 Kohati tundus, et mõned sportlased ei saanud ise ka reaalselt aru, mis tasemel või vormis nad olid. Pressikonverentsil kuulutati, et seis on parem kui kunagi varem, aga kui võistlus läbi sai, selgus, et lugu on päris kehvake.
4 Mis seal salata, tegelikult tähendas EM-ile pääsu normi täitmine päris paljudele sportlastele eneseületamist ja isikliku rekordi püstitamist.
Ajakirjandus tegi mõne sportlase maatasa, ent sellega päris nõustuda ei saa. Näiteks Aleksander Tammert heitis ketast neli meetrit tänavusest vähem ja sai pronksmedali. Kui mõni hüppas kolmkümmend sentimeetrit oma rekordist vähem, ei saa öelda, et see oli ebaõnnestumine. Ta ei suutnud ennast lihtsalt 100% realiseerida.
5 Jüri Tamm on öelnud, et kui ta heitis vasarat 83 meetrit, võis ta valiknormi 76 meetrit une pealt täis visata. Atlanta olümpia kohta, kus norm oli 76 meetrit ja sama pikk Tamme hooaja parim heide, ütles ta, et tal polnud mingit reaalset võimalust lõppvõistlusele pääseda.
6 Oli ka julgeid sportlasi, kes hiljem analüüsisid oma esinemisi kriitiliselt ja ausalt, tunnistasid, et tegelikult ei teadnud nad üldse, mida see suurvõistlus tähendab. Näiteks esimest korda suurvõistlusel esinenud Madis Kallas tunnistas, et ei teadnud, kuidas soojendust teha ja millal seda üldse teha saab. Tahaks loota, et tiitlivõistluste uustulnukad teevad ebaõnnestumistest oma järeldused ja jõuavad eesmärgile lähemale.
7 Kas sportlased räägivad liiga palju oma vigastustest? Göteborgi-eelne mitmevõistlejate pressikonverents kujunes rohkem haigla meediaürituseks, kus räägiti kõikvõimalikest vigastustest ja haigustest. Muud juttu oli vähe.
Siin on süü ka ajakirjandusel. Mida sportlane peab vastama, kui küsitakse, kas ta selg valutab?
8 Hea oli kuulata, et Pekingi juunioride MM-il valitses üksmeel – kui ühel läks hästi, tahtis teine kohe järele teha ning üksteist toetati igati. Göteborgis ma seda ei tunnetanud. Meeskond on suurem, isiksusi palju ja nad hoiavad rohkem omaette. Tundus, et sisemist küünarnukitunnet jäi vajaka.
9 Sportlased peaksid meediaga suhtlemisel natuke rohkem mõtlema, mida nad ütlevad. Mäletan, kui Erki Nool tegi kümnevõistluses 8500 punkti, siis istusime temaga maha ja ma ütlesin: tänasest päevast peale pole sa enam iseenda peremees, vaid kõik sinu mõtted ja teod on nähtavad. Treenerid peaksid selliseid õpetussõnu lastele jagama juba esimestel trennipäevadel. Eduga kaasnevad ka suured kohustused.
10 Pettumust valmistas see, et kui Gerd Kanteri treener korraldas väikse seminari koos praktilise osaga, oli seal lisaks minule 24 kuulajat. Kui selline spetsialist tuuakse koju kätte, siis tasuks seda võimalust kasutada.
