Erki Nool: kui ma ei usuks endasse, lõpetaksin päevapealt
Kui veel mõne kuu eest oli Nool raskustes motivatsiooni leidmisega Ateena OM-iks, siis praegu põleb ta soovist alustada oktoobris USA-s olümpiaettevalmistust.
Kas polnuks arukam pärast katkestamisega lõppenud Birminghami sise MM-i ja kevadist Arlesi võistlust aeg maha võtta, terveneda lõplikult ja alustada siis 33-aastasena ettevalmistust viimaseks olümpiaks?
Peale Arlesi ma sellele ei mõelnud. Ja teinud seda tõsiselt ka hiljem. Minu jaoks on oluline jätkata tippvõistluste karussellis, tunnetada erilist miljööd.
Su lähedaste seas leidus neid, kes aja mahavõtmist soovitasid. Eriti siis, kui analüüsid näitasid salakavala kopsuklamüüdia olemasolu?
Ainus soovitaja oli doktor Rein Jalak. Ka tema ei teinud seda otse, vaid andis mõista, et kui nii otsustan, siis tema toetab. Olen püüdnud oma otsustes olla iseseisev.
Kas ja kuivõrd mõjutasid sinu otsust kokkulepped? Näiteks spordivarustust tootva FILA-ga MM-võistlustel või Eesti kergejõustikuliiduga EK-sarjades osalemise suhte?
Loomulikult soovib FILA nagu mina isegi, et võistleksin edukalt ja teeksin kaubamärgile nime. Mul on FILA-ga leping kuni Ateena olümpiamängude lõpuni. Mitmevõistluse EK-sarja puhul tunnetasin Eesti alaliidu positiivset survet. Otsustasin võistelda, kui selgus, et mitmed noored olid vigastatud. Hüpanuksin ma alt ära, polnukski kedagi Tallinnas välja panna. Kuid individuaalsest EK-sarjast loobusin nagu ka tunnikümnevõistlusest Austrias. Püüdsin end ikka säästa. Üldiselt: minu toetajad on sporti mõistvad inimesed.
Missuguseks hindad väljavaateid lõpetada karjäär eduka olümpia-aastaga?
Ma lõpetaksin päevapealt, kui ei usuks endasse. Tean, et puhtfüüsiliselt võin jõuda Sydney-aasta tasemele. Olen alustanud kahe ettevalmistusplaani tegemist: esimest kuude lõikes pikemaks perioodiks, teine on detailidesse laskuv.
Millal ettevalmistus algab?
Praegu pean paar nädalat kerge lihaserebendi tõttu pausi pidama ja neelama antibiootikume. Oktoobris tahan koos Tammertiga sõita kolmeks-neljaks nädalaks USA-sse, et keskenduda Dave Wollmanni juhendamisel heidetele. Tammerti treener usub, et võiksin saavutada stabiilsuse kettas 47 meetri ja kuulis 15.50 peal. Usun ka ise.
Kümnevõistluses näib toimuvat põlvkondade vahetus. Seekordne MM-näitas noorte Dmitri Karpovi, Aleksandr Pogorelovi ja Bryan Clay tõusu. Ka jamaikalane Claston Bernard püsis alguses pildil?
Ma ei arva, et Tomaš Dvoraki, Lev Lobodini või minu ajad oleksid juba möödas. Kümnevõistlus on ala, kus kogemused maksavad. Meist mõni aasta nooremad Roman Šebrle ja Tom Pappas on veel täies löögijõus. Tõsi, MM korrigeeris minu arvamust Clayst, keda ma seni ei osanud hinnata. Karpov on kahtlemata tulevikuga mees, aga kellel on mitu nõrka ala. Bernard on veel päris roheline. Olen temaga koos põgusalt harjutanud. Kõigil neil kulub veel aega, et päris tippu välja murda.
Kas samad sõnad käivad Kristjan Rahnu ja veel mitme Eesti noore kümnevõistleja kohta, kes ennast juba lootusrikkaina tutvustanud?
Esialgu tehaksegi eelduste pealt. Kui sellega liitub kõva töö ja heade võistluste kogemused, alles siis on tegemist tõsise kümnevõistlejaga. Eesti kümnevõistluses leidub noori ja häid kujusid. Enne Götzist 1995. aastal olin isegi selline.
Kuidas kommenteerid Jon Drummondiga juhtunut?
Reaktsioonikiirus fikseeritakse tuhandiksekundilise täpsusega. Küsimus polegi nii palju selles, kas oli valestart.
Stardipakkudega ühendatud aparatuur fikseerib ka tahtmatu liigutuse, mis läheb kirja valestardina. Ja Drummond tegi valestardi, siin pole midagi vaielda.
Aga tema väljakutsuv ja demonstratiivne käitumine staadionirajal ja hiljem harjutusväljakul?
Ei saa sellest aru. Kaotada tuleb väärikalt. Näidelda staadionil ja supelda pärast veetakistuse augus ei mahu minu arusaamisse. Mõne puhul on üldse arusaamatu, kas tegemist on tippsportlase või šõumehega. Üks asi on emotsionaalne esinemine, teine rõhutatult väljakutsuv käitumine. Tean, et leidub neid, kes minuga ei nõustu.
