Kahe kümnevõistluspäevaga on Nool kaotanud 4 kilo kehakaalu ja kolmapäev pärast võistlust on kulunud väljamagamisele. Lisaks tapvale teisipäevale, mil võistlus algas kell üheksa hommikul (aga enne on vaja võistluspaika jõuda, sooja teha jne) ja lõppes pool kaksteist öösel, suundus Nool eesti kohvikusse Tammerti medalit tähistama. “Ütleme nii, et Sassi medali tähistamine venis hommikuni,” muigab ta.

Kaheksas koht erineb muidugi kullast, möönab Nool. Kui 1998. aastal tegi ta isikliku rekordi intervjuude alal, andes vastuseid kella 11-st 19-ni, siis nüüd on huvitundjaid vähem. (1998. aastal tuli Nool Euroopa meistriks.) Olgu kuld või kaheksas koht, kuid Erki Nool ei ole kaotanud kübetki oma karismast, tema emotsionaalsus on kaasakiskuv, tema kompromissitus ja väljaütlemisjulgus avaldab muljet ning artistlik esinemismaneer teeb silmad ette Hollywoodi staaridele.

•• Kuidas hindate eesti sportlaste esinemist olümpial?

Medalite koha pealt olen rahul, eriti kui võrrelda naabritega, soomlastel on vaid üks medal. Teistpidi ei tohiks samas võrrelda, kui meil ei oleks medaleid, siis ei tohiks hakata rääkima, et näed, soomlastel on medal, aga nende rahvaarv on ka suurem. Minu jaoks on hirmuäratav ja häiriv see, et meie medalisaajad pole enam esimeses nooruses. Ometi juba varsti, kuu aja pärast septembris peab olema teada, kellega ja millise plaani järgi minnakse edasi. Oktoobrist algab järgmine treeningutsükkel ja selleks ajaks peab olema selge, kes on need eesti sportlased, kellelt me ootame medaleid nelja aasta pärast Pekingi OM-il.

Siin, Ateenas, näibki toimuvat põlvkondade vahetus, mil suured staarid teevad oma viimaseid etteasteid. Frankie Fredericks, Marlene Ottey, Sonja O´Sullivan, Lev Lobodin, Thomas Dvorak....

Eks ikka on põlvkondade vaheldumises võnked. Nagu ütles Roman Šeberle: kahju, et te lahkute, koos olemise hea õhkkond saab otsa. Kuid kümnevõistlusse on ka kaks üliandekat sportlast juurde tulnud – Dmitri Karpov ja Bryan Clay. Põlvkonnad vahetuvad, kuid ma kordan: kas me oleme valmis Pekingiks? Järgmiseks olümpiaks valmistumine algab nüüd.

•• Kes teie arvates on need eesti sportlased, kes võiks Pekingist medali tuua?

Egle Uljasel näikse olevat olemas kõik, mis teeb inimesest tippsportlase. Tema on minu jaoks olümpia kõige suurem üllataja. Taavi Peetre võib teha korralikult. Indrek Turi kasvas siin, Ateenas kõvasti, tulemus jäi küll allapoole loodetut, kuid ta võistles kõhugripiga vapralt lõpuni ja astus kümnevõistluses täismeeste sekka. Kristjan Rahnu peaks täielikult treeningumetoodikat muutma, kui ta tahab sellistes tingimustes head tulemust saada. See ei ole mitte ainult minu, vaid ka mitme välismaa treeneri arvamus, kellega ma olen vestelnud. Ujujatest ei tea ma palju, ei näinud ühtegi ujumist ega tea... nad on küll noored, aga mulle tundub, et nad on möödaniku treeningumeetodites liiga kinni ja midagi peaks muutma. Kõikidel, kes on spordis osalised, peab olema selge nägemus. Sest aega põhja ladumiseks on ju väga vähe – oktoobrist alates ca viis ja pool kuud, edasi tuleb juba võistlushooaeg peale ja midagi ümber teha on hilja.

•• Milline on teie enda plaan oktoobriks?

Kui ma jätkan sportlasena, siis mul on lihtsam, sest mul on olemas kogemus erinevalt paljudest eesti sportlastest ja ma julgen öelda, et ka erinevalt paljudest treeneritest. Ühte sarnasust ma enda ja Jaan Taltsi vahel näen – kui Jaan Talts ütles täna 32 aastat tagasi

OM-il kulda võites, et eesti sportlased teevad liiga vähe tööd, siis mina, Erki Nool ütlen nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, täpselt sedasama. Otsitakse ikka mingit oma nippi, kuigi tegelikult on lihtsalt vaja rohkem tööd teha.

•• Ütlete – KUI te jätkate sportlasena?

Ma millegipärast ei usu, et mul jätkub motivatsiooni teha trenni nii, et suurvõistlustelt tuleks medaleid. Sest mis see võistlemine siis ikka ära on? Kaks pikka päeva, hommikul kuuest üles ja magama saad öösel kell üks... Võistlemine, see on lihtne. Aga trenni teha on raske, eriti selleks, et olla medalisaajate hulgas. Vanemal mehel eriti – ei ole lihtne. Võistlemisel aitavad kogemused kõvasti kaasa, mis see Ottey oli üheksas või? Ja Fredericks jõudis finaali. Ma olen maailma spordistatistikas küm-nevõistluses üks väheseid mehi, kes suurvõistlustel kõva tulemuse teinud.

•• Nii et Pekingi OM-il ei näe teid kindlasti?

Pole võimatu, et Pekingi küm-nevõistlusele olen akrediteeritud treenerina. See on muidugi spekulatsioon, aga sport mulle meeldib ja ma pean otsustama, kas tahaksin olla ka õpetaja ja treener. Hingelt olen ma maksimalist, kui kedagi juhendama hakkan, peab see olema samasuguse maksimalisti hingega sportlane. Muidugi tuleb arvestada igaühe individuaalsete võimetega – on vahe sees, kas keegi jookseb teosammul pingutamata 100 meetrit 10 sekundiga või kui teine, andetum sportlane pingutab ja viib tulemuse 400 m peal 56 sekundilt 53-le. Selleks, et oma andega kuhugi jõuda, peab sportlane olema hingeliselt valmis. Kui hingeliselt valmis ei ole, siis sa medalit ei saa, siis on sportimine ajaraiskamine.

•• Kes tõuseb kümnevõistluses valitsejaks pärast Šebrlet?

Dimitri Karpovil on kogu aines olemas, et saada tippkümnevõistlejaks. Tema ainuke puudus võib olla see, et nagu kõik suurt kasvu sportlased, on ta aldis vigastustele ja noorena ehk veel oled valmis hambad ristis, valu alla surudes tipptulemust püüdma (Ateenas võitis Karpov pronksi põlvevigastusest hoolimata, võisteldes eelmises aastal surnud ema mälestuseks). Vanemana, kui oled pikka aega spordis olnud, ei lase sa enam emotsioonidel ennast üle piiri viia. Minagi siin oma seljaga... Veel kümme aastat tagasi oleksin pannud igas katses viimase välja, aga nüüd oskan mõelda ka tagajärgedele. Oskan sättida, teibas võtan hoojooksu mõned sammud lühemaks, sest jooks koormab selga. Kui ma oleks odaviske viimases katses maksimaalse peale pingutanud, läinud nii-öelda oda pooleks viskama, oleksin ehk saanud oma tulemuse kirja. (Nool viskas Ateenas oda 61.33 , tema tipptulemus on 71.91.) Mis siis oleks olnud? Oleksin ehk kaheksanda koha asemel kuues, aga minu spordielu hakkab lõppema, ees on lihtsalt elu ja ma loodan, et see eluperiood tuleb palju pikem kui mu spordielu.

•• Mida teeb Erki Nool tulevikus, näiteks kümne aasta pärast? Olete nii palju saavutanud, on teil veel täitumata unistusi, ideaale, mille poole püüelda?

Eks tuleb sammhaaval hakata oma elu seadma ja üles ehitama, see ei ole nii, et teed ühte asja, jõuad tippu – ja järgmisel hetkel oled teise asjaga tipus. Sport on mulle hingelähedane, võib-olla hakkan ma rahvusvahelises spordiorganisatsioonis tegutsema. Mulle pakuks lõbu, meeldiks olla IAAF-is või ROK-is. (IAAF on rahvusvaheline kergejõustikuorganisatsioon ja ROK on rahvusvaheline olüm-piakomitee.)

•• Kuidas te tulevase spordifunktsionäärina hindate Ateena OM-i korraldust, näiteks võrreldes Sydneyga?

Väga hästi organiseeritud. Näiteks avapeo korraldus oli kõvasti parem kui Atlantas. Tegelikult, Atlantaga ei tahaks võrreldagi. Turvalisusest on siin palju räägitud, aga turva ei ole häirivalt karm, pigem selline manana-turva. Ma ei usu, et terroristid ründaksid, terroristid on end positsioneerinud ju USA vaenlastena. Kuid kui terroristid olümpiat ründaksid, ründaksid nad praktiliselt kõiki riike, kogu maailma. Sellise rünnakuga satuksid terroristid löögi alla kogu maailmas, kaotaksid rahvusvaheliselt sellegi toetuspinna, mis neil veel võiks olla.

•• Rekordarvu dopinguga vahelejääjate pärast võiks tänavuse nimetada dopinguolümpiaks. Kas suur vahelejääjate arv on spordile hea või halb?

Hea ikka. See näitab ju, et medalisaajatega on kõik korras, et doping ei mõjuta spordi tipptaset. Sest medalisaajatel on dopinguproovidest pääseda või nendega manipuleerida ülimalt keeruline, nagu oleme näinud. Siiski ei meeldi mulle Kenterise-Thanou juhtumi käsitlemine, Kenteris on ju sprindis omaette fenomen. Mul on tunne, et selle juhtumi puhul hakkasid paljud suuremad vennikesed oma nahka päästma ja hüppasid järsku nende selja tagant ära, selles suhtes mulle see asi ei meeldi.

Ja Marion Jones, kes pole mitte vähe saavutanud… See, kuidas temast räägitakse, häirib mind. Häirib, et kõige suuremad rääkijad ja asjatundjad on need, kes ise seisavad spordist kõige kaugemal.

Kuni ei ole tõestatud, et sportlane on tarvitanud dopingut, ei tohi teda selles süüdistada. Dopingut pruukides ei olegi võimalik tippspordis püsida, mind ennast on testitud nii, et näiteks 1995–1998 sisuliselt üheksa korda aastas. Rekord oli 13 korda. Pealegi ei mõju doping muudest pillidest erinevalt – ütleme, et tema mõju kestab paar tundi või paar nädalat. Aga võimalik, et selle aine pruukimist saab kindlaks teha kuus kuud hiljem! Need tagantjärele tuvastamise ajad pikenevad kogu aeg, me ei tea ju keegi täpselt, kui kaugel on dopingukütid. Mis mõtet on siis üldse keelatud ainet võtta – et mitte vahele jääda, tuleks seda tarvitada, ütleme, rohkem kui pool aastat enne võistlust, võistluse ajaks ta nii pika aja tagant nagunii ei mõju. Kui see nii lihtne oleks, siis võiks ju ajakirjanikele ka apteegist süstlad osta ja saata nad staadionile võistlema.

•• Olete valmis kaasa lööma rahvusvahelises organisatsioonis. Kas te pole mõelnud, et teist võiks olla kasu Eesti ühiskonnale?

Eestis on väga palju kurjust ja inimesed on õelad. Toon ühe näite – istusin koos Toomas Merilaga ja tema ütles, et väga paljud küsivad tema käest: oi, kas sa tõesti suhtled ikka Värnikuga edasi? (Merila oli pikka aega Värniku treener, aga nad ei sobinud omavahel, seetõttu mindi lahku. Mis ei takista neid rahulikult suhtlemast.) Eestis vahet ei tehta absoluutselt, mis on inimese puhul amet, mis isiksus. Spordiametnikud näiteks ei saa sellest üldse aru, nad võtavad mind isiklikult, ärrituvad ja solvuvad, aga tegelikult käib ju jutt nende tegudest ja tööst, mitte neist kui inimestest.

Eks ma olen ikkagi olnud Eesti elus osaline, olen üritanud aktiivselt asju ajada. Kuid Eesti ühiskonna areng võtab kohati kummalisi vorme. Ma ei saa paljudest asjadest aru. Olen maailmas ringi rännanud ja julgen öelda, et AIDS-i ennetus ja narkomaania on suurimad probleemid. Aga kui ma kahe aasta eest korraldasin sportlaste ürituse AIDS-i ennetustööks raha kogumiseks, kutsusin kohale maailma tipud, prints Alberti jt, siis ei teinud ETV sellest ühtegi piuksu. Keda ma veel oleksin pidanud kutsuma, et asjale tähelepanu pöörataks?

Kui riigilt raha saav riigitelevisioon ei pea AIDS-i ennetust oluliseks teemaks, siis... Samas oli pedede paraad Eesti rahvustelevisioonis suur peauudis! Kõik kargasid sellele, kes ta nüüd oligi, Märt Sultsile kallale, aga ta ju väljendas lihtsalt oma isiklikku seisukohta, mitte ei rääkinud koolidirektorina.

•• Kas te ei karda, et kui teie sõnad trükis ilmuvad, tabab teidki pahameel ja hukkamõist?

Ei karda. Ma ei karda oma arvamusi ja seisukohti välja öelda.

Ma ei karda avalikult inimeste ees öelda, et säärased geide paraadid, nagu siin ja Saksamaal, kus täiskasvanud mehed ronivad lavale ja hakkavad suudlema ja teab mida tegema – mina ei taha, et mu pojad sääraseid asju näeksid! Ma ei oska seda asja praegu neile seletada, nad on liiga noored. Võib-olla kui nad vanemaks saavad. Lõppude lõpuks ei pea me normaalseks, kui mees ja naine läheksid Raekoja platsile ja hakkaksid seal seda tegema? Kohe kutsutaks politsei. Aga kui kaks meest nii teevad, siis öeldakse, et see on tolerantsi küsimus.

Liberaalsust aetakse Eestis liigagi taga. Spordis ei ole liberaalsusele kohta, ainuke demokraatia ilming spordis on see, et 100 meetri start ja finiš on kõikide sportlaste jaoks täpselt samas kohas.

•• Olete spordiametnikega varemgi vastuollu läinud...

Eesti spordielu eripära on see, et väga paljude alade olümpiadelegatsioonide juhid, kes on siin tõestanud, et ei saa oma tööga ka elementaarsel tasemel hakkama, jätkavad pärast olümpiat rahulikult samamoodi edasi. Kusjuures kõik teavad, kuidas asjad on, aga midagi ei muutu. Järgmisele olümpiale lähevad samamoodi need kaabakad ja laiskvorstid.

Normaalne oleks, kui nädal pärast olümpiat istutaks maha, arutataks läbi, mis on hästi ja mis halvasti, tehtaks järeldused. Spordis need asjad millegipärast nii ei käi. Kardetakse muutusi, sest võib-olla need, kes praegu on mingi koha peal, kardavad oma kohta kaotada, ja nii lükataksegi muutusi argusest aina edasi, kuhugi kaugesse tulevikku.

Olen palju mõelnud, miks spordiametnikud minu peale nii solvuvad. Eks üks põhjus ole see, et mina õpin ja arenen ainult negatiivse tagaside kaudu, iga päev ütleb treener trennis, et käsi on valesti või sa teed seda liigutust valesti. Minu jaoks on kriitika igapäevane rutiin. Kui ma tahan paremaks saada, siis pean teadma, mis ma valesti teen.

•• Nii et teile võib öelda: Erki Nool, see on vilets sooritus?

Absoluutselt. Ma isegi ei kannata, kui hakataks kiitma asja eest, mis on täiesti metsa läinud.

Tagasi Eestisse tuleb Erki Nool esmaspäeval. “Puhkan, mõtlen, elan ja saan tavalisest rohkem lastega koos olla,” ütleb ta lähema aja plaanide kohta.