Erki Noole eeskuju innustas vanglast pääsema
Tänavu 1500 meetri jooksus Eesti tippu kerkinud 18-aastane Tiidrek Nurme kooris veel mõni aasta tagasi Viljandi noortevanglas kartuleid ja mõtles elu üle järele.
“Millegipärast püsis mul silme ees Erki Nool – mees, kes läheb, teeb ja ei anna alla,” räägib Saaremaa poiss Tiidrek oma elu murranguhetkest.
Sel hetkel pani varguste pärast vangi sattunud Tiidrek mõttes paika esmased asjad, mida tegema peab – hakkab õppima ja võtab spordi uuesti käsile.
Tänaseks on Tiidrek Nurme enesekindel ja andekas jooksja, kes võib hakata ründama nii mõndagi paarkümmend aastat püsinud Eesti keskmaajooksude rekordit ning hakkab sel sügisel õppima Tartu ülikooli usuteaduskonnas.
Keenialane imestas
Tiidreku puhul võib rääkida loomulikust jooksutalendist – tõsisema treeninguga alustas ta alles kaks aastat tagasi: “Käisin poisikesena küll Anne Poopuu juures võrkpallitrennis, kuid tundsin, et see pole minu koht. Mul ei olnud võrkpallurile vajalikku mõtlemisviisi,” väidab ta enda kohta. “Teadsin juba siis, et suudan vaid joosta.”
Oma seni lühikese karjääri parima võistluse tegi Nurme tänavustel Gustav Sule mälestusvõistlustel Tartus, kus osales tugeva koosseisuga 1500 meetri jooksus. Seal püstitatud isiklik rekord 3.47.44 ei ole küll maailmaklassist – Tiidrek räägib muigelsui, kuidas Sule memoriaali 1500 meetri jooksu võitja Jonathan Komen oli tema tippmargi numbreid kuuldes talle kaasa tundnud –, kuid näitab nooruki perspektiivi.
Tähtsam on, et lühikese treeningperioodi jooksul on Nurme kiiresti arenenud. Tema sõnul oligi kogu sellele eelnev periood vaid katseaeg: “Olin jooksuks kõige paremini vamistunud, sest teadsin, et see on koht, kus mul tuleb end treeneritele – Endel Pärnale ning Enn Sellikule – tõestada.”
Juuni lõpus selgus, et koostöö treener Endel Pärnaga enam ei jätku. Nurme räägib, et neil jäi Pärnaga puudu üksteise mõistmisest. “On hädavajalik, et treeneri ja sportlase vahel valitseks side, kuid meil seda ei olnud,” ütleb ta.
Elu parim otsus
Noor jooksja kiidab Pärna küll kui head strateegi ja Euroopa tasemel treeningplaanide koostajat, kuid leiab, et puudu jäi just psühholoogilisest toest. Uueks treeneriks sai Eesti hetke kuulsaima jooksja Pavel Loskutovi juhendaja Harri Lemberg.
Omal ajal ei puudunud palju, et Tiidrek Nurme poleks ehk enam kunagi sporti teinud. Koos sõpradega pani ta Kuressaares toime hulk vargusi-sissemurdmisi ning kogu lugu lõppes tema jaoks Viljandi noortevanglas.
“Olin noor ja tahtsin seltskonnas silma paista. Tead ju küll – tahad samasuguseid riideid ja muid asju nagu teistel,” kirjeldab ta minevikku. “Asi sai alguse ühest vargusest ja pärast ei saanud enam pidama. Iga vargus või sissemurdmine oli nagu adrenaliinisüst. Mäletan, et ühel suvel olin päris kaabakas. Aastaga keerasin kogu oma elu pea peale.”
Kohus mõistis Nurme koos kaaslasega vangi aastaks ja kaheks kuuks, kuid hea käitumise tõttu vabanes ta kaheksa kuuga. Hoiatuseks ütleb ta, et Viljandi vanglas valitses ebaõiglus ja kastisüsteem. Rohkem oli psüühilist kui füüsilist vägivalda.
Mustast august suutis Nurme välja ronida sealsamas Viljandis. “Meenub, et koorisin üksi köögis kartuleid ja mõtlesin, mida tegema hakkan, kui välja saan. Olin vaimse pinge all ja mind ei huvitanud enam ei sõbrad ega miski muu.”
Tiidrek läks kooli tagasi, lõpetas ühe aastaga nii kaheksanda kui ka üheksanda klassi ning astus edukalt gümnaasiumi. Siiski tundis ta, et midagi oleks nagu puudu. “Ma ei leppinud mõttega, et ühel päeval saan endale peavarju ning naise, kellega koos elada, ja see ongi kogu minu elu., Uurisin palju filosoofiat ja otsisin elu mõtet.”
Nooruki sõnul võttis ta tollal vastu oma elu parima otsuse – ta läks kirikusse. “See on mulle kaasa andnud kogu rõõmu ja rahu,” kinnitab ta. “Ma ei oleks iialgi spordiga uuesti tegelema hakanud, kui poleks kirikusse läinud.”
Haridus on tähtis
Ülikooli astumise kohta ütleb Tiidrek, et hariduse ja spordi vahel ta valida ei tahaks. “Kui on olümpia tulemas ja tean, et mul on vaja täielikult treeningutele pühenduda, siis olen valmis selle hetke nimel õpingutest loobuma, kuid pärast tahan kindlasti sama haridusteed jätkata. See on minu suurim kutsumus!”
Vaikselt lisab Tiidrek, et rohkem kui raha on tal vaja psühholoogilist tuge. “Ükski raha ei korva seda rahu, mis mul südames olema peab. Ma ei tea kindlalt, kas olümpiale jõuan, kuid olen selgeks teinud enda visiooni ja ei anna treenerivahetusega alla. Kui samamoodi edasi arenen, siis arvan, et mul on võimalus,” usub ta kõvasti.
