ESSEEKONKURSS Aarne Ruben: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

 (1)
ESSEEKONKURSS Aarne Ruben: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
esseekonkurss

Voldemar Sõrve oli pärit Virumaalt Paasvere vallast, ta oli lõbus ja tugev sulaspoiss, kes tegi tööd siin ja seal kodukandis, põhiliselt tuttavate taluperemeeste juures.

24. veebruaril 1940 oli Sõrve Tallinnas president Pätsi aastapäevakõnet kuulamas, aga juba juulis 1941 mobiliseeriti ta ühes tuhandete Eesti meestega Nõukogude tagalasse. Oli selge suveilm ja nutvad naised vaatasid Maarjamäelt, kuidas laev sõitis üle Tallinna lahe, ühes nende meestega. Kellest paljud lahkusid jäädavalt.

Poole aasta pärast, Eel-Uurali jäises talves olid nad Vostotšnajas Kirovi oblastis kõrgeid kuuski langetamas ja reeotsale tassimas. Mõne kilokalori eest päevas. Vesise nisukördi, kliileiva ja kuuseokkakompoti eest. Igal õhtul rivistati nad baraki ees üles ja komissarid lugesid neile üles summad, kui palju nad veel riigile võlgu on ja missugused fašistid nad on. Ja igal hommikul astusid nad uuesti kuuski langetama, kümneid kilomeetreid vanas metsa-areaalis. Lumi oli nii paks, et iga langetatav puu kadus sellesse nagu gangreenis varbarida valgesse vatti.

Oli vaid üks arst kogu roodu peale ja see ei jõudnud alati abivajajateni. Minu vanaisa tegi võitluskaaslasele Sõrvele niinekoorest tihedad pastlad jalgade otsa, sest paljud mehed olid tulnud suvejalatsites, seejuures Sõrve kergetes saabastes.

Oli nii kõlisevkülm õhtu, et meeste vööpandlad jäätusid. Silampiiril oli lumetorm. Kirves ei püsinud enam Voldemar Sõrve käes. Ei suutnud ta enam raagus oksi laasida, sest ta enda elugi oli juba raagus. Tagasiteel jäi ta samm järjest vetruvamaks, ta tuikus. Teised püüdsid teda vedada, kuid olid peaaegu sama nõrgad kui tema. Tuisk ja torm teravnesid. “Puhkust!” tulitas Sõrve surevas peaajus.

“Minge teie edasi! Ma natuke... viskan... ma ei jaksa!” Pehmesse lumme jäi Sõrve, väljasirutatud käsi näitamas suunda, kuhu teised, temast tugevamad pidid minema. Alguses oli see peatus mõeldud puhkuseks, siis lükkus puhkuse lõpp järjest edasi, aga kui tuisk hajus ja teised eest ära läksid, siis jäigi see puhkaja sinna: käsi osutamas taevakummi poole. Justkui tahaks see külmunud mees meile veel ütelda: vaadake, seal taevas ma olen, kus on Eesti täht! Voldemar Sõrve muredaks jäätunud sõrm osutas tundmatut punkti jahedas igavikus.

Minge teie edasi — nii kõneles noor inimene nendele, kes tõesti edasi minema pidid. Sadadele põlvedele, kes tulevad pärast seda noort inimest, kellest elu edasi ei läinud ja kes tegelikult üldse ei pidanud seal metsatukas olema — nii kaugel kodust. Niisiis ka meile, kes me taas teravnenud julgeolekuolukorras ehk uuesti oma riiki kaitsma peame. Just meie põlvkond elab ka tema eest, elab kaks elu.

Me peame tegema kõik, et sellised situatsioonid enam ootamatult peale ei tuleks. Et uus maailmasõda meid n-ö voodist ja unisena ei tabaks. Vanu vigu tuleb vältida, sest inimene on juba kord selline, et korra vea teinud, kulutab ta uut energiat selle põhjuste väljaselgitamiseks ja edasiste ärahoidmiseks.

NATO liikmena on nüüd meil tugevad liitlased, mitte nii nagu vabariigi eelmise eksistentsi ajal, kui käisime sooviga arutada vastastikkuse abi küsimust nii Lätis kui Soomes, aga meid saadeti real erinevatel põhjustel ikka tagasi. Nüüd hakkavad Poolas dislotseeruma Põhja-Atlandi lepingu osaliste riikide kiirreageerimisüksused, mis Venemaa rünnaku korral peaksid siia jõudma kuni kahe päevaga.

Samas on aga kõikide mobilisatsiooni alla kuuluvate meeste jaoks väga raske hoida end pidevalt minekuvalmis. Töökoormus on selline, et ei jõua isegi “Siili” õppustele minna, rääkimata muust. See tähendab, et praegune ühiskond on häälestatud rahule, toimub rahulik ülesehitustöö. Vaenlase ootamatu sissetung või hübriidsõja algus oleks rängaks löögiks just kõige nooremale põlvkonnale, kes mh ei ole näinud Nõukogude soomusmasinate sissetungi aastal 1991 ega Vene vägede lahkumist siit 3 aastat hiljem. Nad oleksid tõeliselt üllatunud, kui äkki algaks hoogne rünnak idast.

Kui ma nüüd soovitaksin oma lähedastele ja kogu Eesti üldsusele retsepti, kuidas oma vabariigiga edasi elada, siis tahaksin ma pöörduda ikka kõigepealt klassikute poole. Mingis mõttes alustame me oma riigiga iga tund ja iga minut, sellepärast peame jätkama sealt, kus see 1940. aastal pooleli jäi. Mis oli see viimane asjalik sõna toona, kui me teatepulga jooksuraja kõrvale virutasime?

Loe veel

Konstantin Pätsu kõne viimase iseseisvusaasta iseseisvuspäeval oli viimane asjalik kõne. Päts pidas selle hommiku poole, õhtul pidulikul aktusel kõneles veel Jüri Uluots, aga see oli lihtsalt ilutsev.
Päts ütles, et Eesti jääb maailmasõjas suurte võitlejate kõrval ellu, kui oma seisukoha kõikidele teatavaks teeb ja endasuguste väikestega kokku lepib. Suure liitlasega kokku leppimiseks peab olema väga palju välispoliitilist kompetentsi. Euroopa üldist strateegilist pilti nägi 1939.‒1941. aastatel hästi Eesti luureülem kolonel Saarsen. Ta aimas, et Inglismaal puuduvad huvid sundida Saksamaad veel reparatsioone tasuma, et Inglismaa ei looda mingeid kontsessioonilepinguid Ruhri söebasseinist ning et otsustavaks tõukeks selle suurriigi sõttasekkumisele on Poola ründamise juhtum Saksamaa poolt. See tähendas tema jaoks, et Nõukogude Liit ja Suurbritannia pöörduvad varem või hiljem mõlemad Saksamaa vastu. Ja inglaste lähimateks liitlasteks on ju ameeriklased. Villem Saarsen oli nagu metsa sanitar: ta nägi, kuulis, haistis ja mõistis kõike, mis toimus selles talvises metsas. Hundipoegki ei suutnud metsa seirajast mööda lipsata, ilma et oleks tekitanud reetlikku lumerida kuuski riivates.

Kui kogu Eesti oleks koosnenud ainult Saarseni-sugustest, siis oleksime me sõja võitnud, pealegi kauge edumaaga ja võimsalt. Ent ühiskond ei koosne sugugi ainult geeniustest.
Tahaksin võidelda sellise Eesti eest, mille poliitikud oleksid mõtlemises küpsed ega ajaks taga hetkekasu, manipuleerides numbritega ega andes lubadusi, mida nad ei suudaks täita isegi ainuvõimul olles. See tähendab ka välispoliitilise reaalsuse mõistmist: Venemaale tuleb veel neljas ja viieski raund sanktsioone ja üles ärritatud Venemaa on hullem herilasest.

Mingil juhul ei tohi mõelda, et kui me Eestit kaitseme, siis kaitseme eelkõige rikaste Eestit. Praegune valitsus ei olegi rahva suhtes nii hoolimatu, kui Keskkonnaministeeriumi kantsler toob Kabalas ja Toolses fosforiidikaevanduste keelamise põhjusena ära asjaolu, et seal on ju talud! Seal on tihe ajalooline asustus, üksteise kõrval palju talusid ja külasid, kus on aastatuhandeid elatud. Sealt mitte kaugel elas ka Voldemar Sõrve. Eesti valitsus ei vaheta fosforiidikaevandusest 30 aasta pärast saadavat hulka raha juba vanemast rauaajast saati kindlaks kujunenud külakorra lõhkumise vastu. Raha ei ole sugugi kõige tähtsam, valitsus esitab omale küsimuse, kuhu me siis paneksime nende maainimeste asurkonna? Nii see käibki: Toolse, Kabala, Nõmmise, Ulvi ja Miila külade heaolu eest loobub Keskkonnaministeerium edasistest uuringutest!
See on väga märgilise tähendusega juhtum, sest siin on hea näide otsusest, mida kohalik omavalitsus dikteeris riigivõimule ja üldisele heaolule. Esmatasandi otsustamine on meil siiski allpool ja rahva käes. Seepärast: kui siin tõesti läheb madinaks, algab mingi hübriidsõda, siis võitleb sõdur siiski rahva eest ja mitte rikaste eest.

Niisiis ei võitle me siin mitte ainult oma maa nimel, vaid igaühe nimel. Ja need, kes lähevad siit ära Läände, peavad minema teadmisega, et Voldemar Sõrve unistusi paremast Eestist pole nemad teoks teinud. Tõsi, on võimalik lahkuda Läände, töötada end seal üles ja siis naasta lugupeetud tööandjana.

Tehkem parem tööd, aga ärgem murendagem inimeste alt maad. Võidelda tasub sellise Eesti eest, mille käsuliinid kulgevad alt üles. Nagu sellele 1918. aasta Iseseisvusmanifestis juba väike vihje oli.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare