ESSEEKONKURSS: Alari Janson: Eestimaa, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

 (9)
ESSEEKONKURSS: Alari Janson: Eestimaa, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Pilt on illustreerivFoto: Shutterstock

Eiva oli lits juba enne külasse elama tulekut: lihtsalt elu läks nii…

Teadjamad rääkisid, et kui Eiva veel linnas elas, oli tal olnud päris heal järjel mees. Oli olnud ka kodu, ilus kahekorruseline maja. Loomulikult oli auto, päris hea auto. Mõne aja pärast sündis kena poisslaps. Aga armastust, seda suurt tunnet, ei olnud ega tulnud, sest selle asemel tulid igaõhtused peod, võõrad imala jutuga mehed ja alkohol.

Ühel momendil avastas Eiva, et tal pole jäänud midagi ega kedagi: ei mõistvat meest, kena kodu, uhket autot, toredat last ega igavest armastust, ainult pidevalt näriv pohmell ja sutenöör, kes enamiku tema kehaga teenitud raha endale võttis. Aeg teeb teadagi korrektiivid ja inimkeha vananeb ning siis pole ta enam kellelegi vajalik, isegi sutenöörile, sestap tuli endale leida uusi jahimaid. Sutenöörilt koos mõnitustega saadud viimased rahad käes ja pudel viina ridikülis, maandus ta ühel päeval külas, et osta endale odav ühetoaline kööktuba hruštšovka tüüpi elamus. Teadagi vajab ost sisseõnnistamist ja eks iga inimene leiab omasugused üsna kiiresti üles. Õnnistamise juures olid tal abiks kaks korralikuma välimusega kohalikku viinanina, järgmisel päeval ka nende sõbrad ja ülejärgmisel päeval oli raha otsas. 

Siis pani Eiva enda viimasegi veetluseraasu välja, et vähemalt kedagi sellist õnge tõmmata, kes teda veidigi suudaks üleval pidada. Ja kus on pakkujaid, seal on alati ka tahtjaid. Eks külarahvas ole suhteliselt vaene ja nii oligi varsti kõigile teada, et küla uus elanik peab enda isiklikus kööktoas pordumaja ning taks on pudel viina ja kolmkümmend krooni, aga mõnikord, kui nälg käes, ka pudel viina ja samas vääringus toidupoolist-sakusmenti. Nii ta endale hüüdnime Kolmekümnekroonine välja teenis. Möödus üks alkoholiähmane aasta. Ühel hommikul tundis Kolmekümnekroonine, et midagi on väga valesti, käik suguhaiguste dispanserisse kinnitas seda: kaugelearenenud süüfilis ei ole ilus haigus. Sedasama arvasid ka kõik need mehed, kes tema pealt üle olid käinud ja pealesunnitud raviprotseduuride lõppedes hambaid kiristades tema akna all piilumas käisid ning korteri aknad siis tigedusehoos kividega sisse viskasid.

Kolmekümnekroonine oli juba surnud, ta hüppas 15 meetri kõrguselt Vahemerre.

Külameeste nõiajaht lõppes lõpuks korteriukse sisselöömisega, aga Kolmekümnekroonist selleks ajaks seal enam ei olnud. Ta vaatas enda alkoholist punsunud sadulninaga nägu suurest peeglist ja temast käis valus muutusteraksatus läbi. Võimetus vihas lõi ta koridoripeegli viinapudeliga sisse, kartmata seitset aastat õnnetust, haaras enda kulunud ridiküli ning põgenes oleviku, mineviku ja iseenda eest, teadmata, kuidas ja kuhu. Meri loksus kaljunuki all, millel istus üksik naine. Soe tuul puhus ta hallides pulstunud juustes. Ta vaatas sätendava silmapiiri poole, kus askeldasid asjalikult purjekad ja kalapaadid, ja nuttis. 

Aga armastust ei tulnud, selle asemel tulid igaõhtused peod, võõrad mehed ja alkohol.

Pärast pooleaastast eksirännakut, erinevates supiköökides söömist ja varjupaikades ning lageda taeva all ööbimist oli ta jõudnud Vahemere äärde Málagasse. Ta oli jätnud alkoholi ja tiirased mehed minevikku, kuid ikkagi kripeldas veel midagi hingel. Võib-olla oli see tühjus, mis tema südant üha rohkem näris. Eiva tõusis kaljunukil püsti, pühkis silmist pisarad ja viskus karjatusega 15 meetri kõrguselt vahutavasse vette.

Ta oli jätnud alkoholi ja mehed minevikku, kuid ikkagi kripeldas veel midagi hingel.

Õde Helena vaatas voodis lamavat naist. Järjekordne enesetapja... Hea, et rannas askeldavad kalurid kaljult hüpanud naist nägid ja kiiresti jaole jõudsid. Viimasel ajal oli majandussurutise pärast endale käe külge panevaid inimesi järjest rohkem. Jumal, andesta neile nende patud! Õde ohkas väsinult, lõi risti ette ja luges vaikselt pobisedes piiblit edasi. Voodis lamav naine oigas äkki ja õde kutsus sisetelefoni teel arsti välja.

See naine ei mäletanud midagi ega osanud rääkida ühtegi keelt. Lõpuks võtsid Málaga keskhaiglas abiks käivad Püha Zamarillo ordu õed mälukaotusega haige arstide nõusolekul kloostrisse enda hoole alla.

Ta vaatas enda nägu suurest peeglist ja temast käis valus muutusteraksatus läbi.

Loe veel

Vaevaliselt ja aeglaselt õppis ta jalutuskepi toel ringi komberdama ja hispaania keeles lugema-rääkima. Pärast tervenemist käis ta haiglas pühadele õdedele abiks haigete eest hoolitsemas ja sirvis üha rohkem hispaaniakeelset piiblit. Paistis, et jumalal oli temasuguse tühisuse jaoks oma plaanid. Nii sai temast varsti noviits nimega Maria ja mõne aasta pärast ka Zamarillo ordu täieõiguslik nunn.

Kord, kui ta koos õdedega mööda mereranda jalutas, kuulis ta turiste eesti keeles rääkimas ja võpatas. Siis aga ajas enda õlad sirgu ja komberdas jalutuskepi toel õdedele järele. Sest Kolmekümnekroonine oli juba surnud, ta hüppas 15 meetri kõrguselt Vahemerre. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare