ESSEEKONKURSS: Gerda Parkja: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Eesti, ma olen Sind alati omal moel armastanud, mõnikord rohkem ja mõnikord vähem. Ma olen läinud Sinust eemale korduvalt, kuid alati jälle tagasi tulnud. Viibides mujal, olen Sinu järele alati igatsenud.
Kui läksin aastaks Taani, olid Sa mu mõtetes kogu aeg. Nägin Sind tihti uneski. Eesti keel omandas mu jaoks siis suurema tähtsuse kui kunagi varem. See oli minu keel, mis eristas mind kõigist inimestest minu ümber.
Kui ma tagasi jõudsin, ei tahtnud ma Sinust enam lahti lasta. Ma olin patriootilisem kui kunagi varem ja uskusin, et mina, erinevalt oma paljudest sõpradest, jään elu lõpuni elama siia.
Kuid see kõik muutus. Ma olin tulnud tagasi teise inimesena. Miski minus oli Taanis muutunud ja Sinust, mu Eesti, ei piisanud mulle enam täiesti. Ma olin näinud elu mujal ja hakkasin tahtma muud.
Ka ma ise ei olnud enam sama inimene. Ma mõtlesin teisiti ning tundsin, et inimesed minu ümber ei mõistnud mind.
Ajapikku hakkasin Sinus, Eesti, nägema vigu. Küll ei kõlvanud mulle kohalik meditsiin, poliitika ega isegi kunst mitte. Kõik, mis oli välismaal, näis nii palju parem ja huvitavam. Tallinna vaatamisväärsused näisid mulle pärast New Yorki minemist lausa igavad, muudest linnadest rääkimata. Kõik, mis siin oli, tundus nii vähene, ja ma ei tahtnud sellega leppida.
Ja kui meid kord taas ründab suur Venemaa, siis mis jääb meist järele?
Viimaks hakkasid mulle närvidele käima kõik asjad Sinu juures. Sinu inimesed, Sinu toit ja isegi Su keel, mis mulle Taanis oli olnud nii eriline. Siis olin ma nii õnnelik, kui sain rääkida omas keeles ja omade inimestega. Kuid nüüd kasutasin märksa enam inglise keelt, kuni viimaks hakkasin seda nimetama oma teiseks emakeeleks.
Ma hakkasin Sind vihkama, Eesti. Ma tundsin ennast siin vangina, sest ühtäkki ei mõistnud paljud inimesed mind. Neile piisas sellest, millest minul jäi väheseks.
Ma ei suutnud enam uskuda, et just mina olin olnud oma teismeeas nii patriootiline. Olid ju mul tulnud pisarad silmi, kuulates eesti kirjanduse tunnis laulu „Eesti muld ja eesti süda”, samas kui kõiki teisi ei näinud see just väga liigutavat.
Nii tihti olen ma kuulnud inimesi tänapäeval küsivat, kas sellist Eestit me tahtsimegi. Olen hakanud märkama pettumust lisaks endale ka teistes. Aina rohkem minu sõpru on läinud välismaale ega kavatse sealt naasta. On mindud nii Ameerikasse, Austraaliasse kui ka mujale Euroopasse. Peatselt olen ka mina üks neist inimestest. Mind ootab Inglismaa.
Ma hakkasin Sind vihkama, Eesti. Ma tundsin ennast siin vangina.
Kuid sellest hoolimata tähendad Sa midagi minu jaoks, Eesti. Ükskõik kui väga ma tahaks end Sinust lahti rebida, ma jään Sinuga alati seotuks. Minust ei saa kunagi täielikku inglast, ma olen ja jään alati eestlaseks. Ma võin rääkida inglise keeles iga päev, selles isegi mõelda – kuid mu emakeeleks jääb alati eesti keel.
Selle vastu ei saa ma midagi teha.
Ükskõik, kui väga ma tahaks end Sinust lahti rebida, ma jään Sinuga alati seotuks.
Minu saatus on Sinust taas kord lahkuda, Eesti, seekord kauemaks kui eales varem. Nüüd, kus rahvusvaheline situatsioon on nõnda ärev, peame me kõik, kaasa arvatud mina, mõtlema tuleviku peale. Sest meie riik ei ole suur ja vägev, nagu seda on Ameerika – meie kodumaa on alati olnud väike.
Me oleme väike rahvas. Ja kui meid kord taas ründab suur Venemaa, siis mis jääb meist järele? Kuidas suudame ennast kaitsta? Kuidas suudame kaitsta Sind, Eesti?
Sellises olukorras ei oska minagi ette kujutada, kui paljud haaraksid nüüd relva, et kaitsta Sind. Kui palju kehtivad veel ideaalid, mida võime näha noortes meestes, kes romaanis „Nimed marmortahvlil” lähevad oma riigi eest sõtta? Säärast patriotismi, nagu oli tol ajal meie rahva seas, nüüd nii tihti ei näe.
Küll ei kõlvanud mulle kohalik meditsiin, poliitika ega isegi kunst mitte.
Kuid siiski, see ei ole ka täiesti kadunud. Lootust on veel. Meie ümber on siiski veel inimesi, kes hoolivad Sinust, Eesti. Kelle jaoks on au olla eestlane ja kõneleda eesti keelt. Ja ma tõesti loodan, et on kunagi piisavalt neid, kes Sind kaitseks, kui olukord seda tõesti nõudma peaks.
Ka mina hoolin. Kõikidest mu pettumustest hoolimata on Eesti minu riik. Ma võin kui tahes palju kordi „Pealtnägijat” vaadates ohata ja mõelda, kui palju vigu meie ühiskonnas on, kuid sellest hoolimata on Eesti minu jaoks oluline.
Ja kuigi ma Marie Underi sarnaselt kavatsen Eestist lahkuda, kui Ukraina-sarnane olukord meieni jõuda võib, ei unusta ma oma riiki kunagi. Olen hakanud mõistma, et laulul „Eesti muld ja eesti süda” on veel sügavam väärtus, kui ma seda enne arvasin.
Ma võin minna igale poole maailmas, kuid minu kodumaa jääb alati mulle oluliseks. Kui ma kord lahkun, jääb minu süda siia maha. Ma võin olla kasvõi teisel pool maakera, ent kui Sul halvasti läheb, kurvastan minagi.
See on minu viimane aasta koos Sinuga, Eesti, ja minu viimane võimalus Sulle armastust avaldada. Tänan Sind, et olen võinud Sinu pinnal üles kasvada, et mul on kõigest hoolimata olnud siin palju ilusaid mälestusi. Need jäävad minuga elu lõpuni. Ja ükskõik kus ma ka tulevikus elan, oled Sina minu jaoks kõigist riikidest olulisim.
