Eveli Saue: ma ei suutnud end kaitsta, kui kaamera näkku suunati


Eveli Saue: ma ei suutnud end kaitsta, kui kaamera näkku suunati
Vancouveri mängude maskoti Sumi kallistus tõi Eveli Saue näole naeratuse – õnnetust hooajast hoolimata on olümpiastardid seljataga ning uus kogemus talletatud.Rauno Volmar

Laskesuusataja Eveli Saue on väheseid Eesti olümplasi, kes väärib pikka paid pelgalt Kanadasse tulemise pärast. Draamasid, mida ta pidi olümpiahooajal läbi elama, ei sooviks vaenlaselegi.

•• Eveli, individuaaldistantsid on sul olümpial seljataga – need tõid 42. koha 20 kilomeetris, 55. koha 7,5 km sprindis ja sunnitud katkestamise 10 km jälitussõidus, kuna kaotasid liidritele ringiga. Millise hinde endale paned?

No vahest venitab kuidagi kolme välja – vähemalt üritamise eest.

•• Arvan, et võiks isegi rohkem välja venitada, arvestades su olümpiaeelseid suuri tagasilööke. Aga kas sa tahtsid siis tõesti palju enamat?

Oleneb, millal ma enamat tahtsin… Novembris tahtsin väga palju enamat, aga detsembris, pärast jalamurdu, mõtlesin, et hea, kui üldse olümpial suusatada suudan. Päris maksimumi ma hetkevõimeid arvestades siin muidugi välja ei sõitnud. Tuleb lihtsalt leppida, et praegu olengi oma keskmise tulemusega kusagil 40.–60. koha vahel.

•• Miks sul seda olümpiat üldse vaja oli?

Et ei oleks pärast neid kalamehejutte või etteheiteid endale, et kui oleksin kohal olnud, siis vaat mida ma küll oleksin alles teinud. Kaotada on sportlasena alati raske, aga veel hullem on see, kui jätad võimaluse kasutamata. Natukene ju ikka loodad või ootad, et järsku tuleb välja, järsku on hea päev, järsku laskmine klapib. Kui mul oleks olümpial kõik klappinud, olnuks isegi päris hea koht võimalik.

Telerist võistlust vaadata on alati hullem kui ise võistelda. Kuigi jah, neil esimestel MK-etappidel, kus ma pärast pikka pausi jaanuaris osalesin, teadsin, et tõenäoliselt ma seal midagi ei suuda. Aga ma tahan võistelda! Mis puutub olümpiasse, siis ma vähemalt proovisin.

•• Nojah, sul olnuks ju nii kõva alibi olemas, kui sa öelnuks, et loobud olümpiast – kõik oleks seda mõistnud!

Seda küll.

•• Kas neil nädalatel, kui jalga ravisid, kahtlesid ka vahel olümpiale tulekus?

Selles ma küll ei kahelnud, et olümpiale tulen. Ainuke küsimus oli selles, kui kiiresti ma siin sõita suudan. Vahepeal oli ju nii paremaid kui ka halvemaid päevi – halvematel päevadel mõtlesin, et võib-olla tuleb olümpiarada paaristõugetega läbi sõita, parematel päevadel lootsin, et ehk jõuan isegi tagasi heasse vormi.

Jalg polnud olümpiale tulles enam seisus, et see oleks mind väga takistanud. Luumurd mõjutas küll mu sõidutehnikat ja tasakaal pole veel päris see, mis enne, aga otseselt jala süüks ei saa sellist olümpiaesinemist ajada. Pigem mõjutasid vigastusest tingitud kaudsed asjaolud: kuna ma ei saanud normaalselt treenida, siis üritasin vahepeal liigselt forsseerida, mistõttu organism ei pidanud hästi vastu. Ma ei saanud teha seda, mida olen varem katsetanud või järele proovinud. Pidingi minema riski peale välja, aga midagi väga head sellest ei tulnud. Muidugi ma ei tea, mis tulnuks välja siis, kui võtnuksin rahulikumalt – võib-olla läinuks täpselt samamoodi, võib-olla aga paremini või halvemini.

•• Mis ajast sa riskima hakkasid?

Sellest ajast peale, kui pääsesin detsembri lõpus uuesti suuskadele. Üritasin võimalikult kiiresti tavapärasesse rutiini tagasi saada, aga juba jaanuaris andis organism korraks märku, et võta veidi vaiksemalt. Seejärel tundus, et sain sellest üle – veebruari alguses lõppenud olümpia ettevalmistuslaagris tundusid asjad võrdlemisi head. Tundsin, et olukord hakkab normaliseeruma, kontrolli alla minema. Aga olümpiale jõudes algas kõik jälle otsast peale, kui mind tabas hingamisteede viirushaigus. Algul oli palavik ning võttis kurgu valusaks, siis tulid köha ja nohu. Nohu püsib siiamaani.

•• Kas nüüd, kui oled vaatamata kõigile probleemidele kolm starti olümpial ära teinud ja ees seisab veel vaid teatesõit (homme – toim), tunned end omamoodi kangelasena?

Mingi kangelasena ma end seepärast küll ei tunne, isegi enda jaoks mitte. Tegin küll enam-vähem seda, mis oli praegu mu võimuses, aga see polnud ikkagi see, milleks neli aastat valmistusin.

•• Räägi oma laskekindlusest – kord see tuli sul olümpial välja, kord aga ei tulnud üldse. Kuivõrd on laskmine seotud nende hädadega?

Loe veel

Laskmine oli selline, kuna olen sel hooajal vähe võistelnud. Hea küll, võime trennis lasta, võime lasta ka kõrge pulsiga või teha omavahelise võistluse, aga kui olümpial või MK-etapil sulle ikkagi number selga pannakse ja kell käima läheb, asjad muutuvad. Teoorias ei tohiks muutuda, aga muutuvad – sellepärast olnukski vaja olümpia eel rohkem võistlusstarte, et ärevust ja erutust nii palju sees ei oleks.

Kui sa pole tükk aega startinud, siis mõtled iga kord, et nüüd on vaja tingimata midagi näidata või tõestada. Tean küll, et nii ei tohi mõelda, ja üritangi selliseid mõtteid vältida, aga ju siis alateadvus annab kuidagi märku.Vahepeal oli küll kuuajaline paus suuskadel laskmisest, aga tehniliselt see mu laskmist ära ei rikkunud. Viimases laagriski lasin väga hästi. Lihtsalt võistluskogemust jäi väheks.

•• Ega see õnnetu hooaeg ometi edasist sporditegemise tahtmist ära võtnud? Kas oled hakanud mõtlema ka millelegi muule peale laskesuusatamise?

(Väga pikk paus.) Seda tean küll, et ei saa praegu pille kotti pakkida, sest ma pole saanud ennast näidata. See hooaeg pidi tulema hea – asjad liikusid selles suunas, et tuleb hea hooaeg. Olin novembris parem kui tavaliselt – nii kehaliselt kui ka laskekindluse mõttes. Praeguse seisuga teen sporti ikka nii kaua edasi, kuni tunnen, et olen saavutanud oma võimete lae. Sel hooajal jään sellest väga kaugele.

•• Kas mõtled juba Sotši olümpiale?

Ei, praegu mitte. Esmalt mõtlen kuni 26-aastaste EM-i peale, mis peetakse märtsi alguses Otepääl – see kujuneb nüüd ka minu jaoks tähtsaks võistluseks. Kui senine hooaeg oleks läinud paremini, siis EM tõe-näoliselt nii tähtis poleks. Ja edasi mõtlen juba järgmisele hooajale.

•• Ka Eesti meestel on individuaaldistantsid olümpial läbi – kuidas hindad kogu koondise esinemist, arvestades tõika, et ainus eneseületaja oli su elukaaslane Priit Viks 20 km distantsi 20. kohaga?

Arvan, et koolipoisi kolme venitab ikka välja. Priit oli väga tubli, Indrek Tobreluts tegi enam-vähem oma ja Kauri Kõiv tegi enda kohta kolm korralikku võistlust. Martten Kaldvee – oleneb, mille taustal hinnata. Kui võtta ühe MK-etapi taustal, kus ta sai seitsmenda koha, esines ta muidugi halvasti, aga kui võrrelda ülejäänud MK-etappidega, siis ta esines nii, nagu on esinenud. Roland Lessing on meestest ainsana selgelt alt läinud.

Minu esinemist hinnates peab arvestama, millega võrrelda. Kui võtta novembrikuine seis, olen konkreetselt alt läinud, kui võrrelda detsembriga, olen enam-vähem oma ära teinud. Kadri Lehtla oli ka nii ja naa – eks ta on üldiselt samal tasemel sõitnud MK-sarjaski. Kristel Viigipuu on alles juunior, ta tuli siia eelkõige teatesõidu pärast. Sirli Hannil on olnud tervisega probleeme, aga eks temaltki oodati ilmselt enamat – ikka 60 parema sekka tulekut. Selles mõttes on muidugi kehv, et 40-ndad kohad on Eesti laskesuusatajail n-ö oma tase.

•• Miks meie laskesuusatajad ei suuda tavaliselt tiitlivõistlusteks tippvormi saavutada ega seal end ületada, nagu Priit siin suutis? Või pakub meedia ja avalikkus oma lootuste-ootustega kogu aeg üle?

Ükski treener või meediakanal ei looda rohkem kui sportlane ise. Me teame, milline spordiala laskesuusatamine on – kui sul on hea päev, oled teine, kui sul on halb päev, siis oled seitsmekümnes… Nojah, meil puudub ka edukogemus, millest õppida. Üritame iga kord midagi leida, mis töötaks.

•• Kas püüate siis iga tiitlivõistluse eel n-ö jalgratast leiutama hakata? Näiteks kui mullune MM Lõuna-Koreas ebaõnnestus, siis kas nüüd valmistusite kardinaalselt teistmoodi?

No päris sada protsenti me kõike otsast ei alusta, teatud tööd jäävad, aga mõningaid nüansse oleme ikka püüdnud muuta. Kas siis hooaja alguses või juba suvelgi, ent väga head õnnestumist pole meil seni tõesti olnud.

Võib-olla kõige paremini on meil õnnestunud Anterselva MM 2007. ja Östersundi MM 2008. aastal, aga need on n-ö omad kohad. Mõlemad asuvad Euroopas ning on meile ammu tuttavad. Mulluse MM-i paik Pyeongchang asub seevastu teisel pool maakera, lasketiir on seal jube tuuline. Ja mis puutub eelmisse olümpiasse Torinos, siis oleme naljatanud, et seal õnnestus meil hiilgavalt vormi mitteajastamine.

•• Mis on Eesti koondisel alati puudu jäänud?

Know-how’d jääb ikka puudu. Õnneks on meiega nüüd kaks aastat tööd teinud soomlasest lasketreener Asko Nuutinen – vähemalt tema kaudu tuleb natukene teadmisi, kuidas võistlustel stabiilselt hästi lasta. Asko õpilased on seda suutnud varemgi. Samas on ju väga selge, et kui treener võib õpetada mida tahes, peab ikkagi sportlane lõpuks asja ära tegema. Meil läheb veel aega, kuni harjume hea tulemusega ära ega karda seda enam. Kui sul läheb korra hästi, võid edaspidi end juba natukene kindlamalt tundma – siis tead, et selleks ei pea üle oma varju hüppama, vaid tuleb teha lihtsalt nii, nagu oled harjutanud. Meie häda seisnebki selles, et tahame vahel hirmsasti üle oma varju hüpata.

Samas on raske ka kõiki ühe mütsiga lüüa, kui rääkida kogu koondise vormi asjastamisest. Roland on ju koondisest täiesti eraldi harjutanud, ülejäänud seltskonnaski leidub neid, kes harjutavad viimastel aastatel oma plaanide järgi.

Mis puutub kümnendi esimest poolt, siis sellega pole ma eriti kursis. Mina võin rääkida alates 2006. aasta Torino olümpiast, kus olin veel täitsa lambuke. Siis ma ei teadnud tippvormi ajastamisest midagi, mis ei seganud muidugi enne avastarti suure leegiga läbi põlemast. Ülejäänud täiskasvanute tiitlivõistlustel, kus olen käinud, on Anterselva ja Östersundi MM mul igatahes õnnestunud. Pyeongchangi MM ja Vancouveri olümpia läksid aga aia taha – järelikult on mu õnnestumiste ning ebaõnnestumiste seis praegu fifty-fifty (naerab).

•• Kui palju Priit sind pärast jälitussõitu lohutama pidi, kui olid teinud seitse möödalasku ja pidid liidritele jalgujäämise tõttu võistluse katkestama?

Natukene ikka. Pigem olen seda tüüpi, kes tahab, et teda rahule jäetaks. Mul on vaja pärast selliseid asju natukene üksinda olla. Muidugi, kui oleksin kohe staadionil Priidu juurde läinud, siis oleks ta mind päris palju lohutada saanud. Aga kuna bussisõit oli piisavalt pikk, naasin olümpiakülla enam-vähem stabiilses olekus (naerab). Siis püüdsin juhtunule enam mitte mõelda.

•• Kuivõrd sind häiris, et telemehed kohe pärast su sunnitud katkestamist kaameraga nina alla ujusid ja su pisarad tuhandetesse kodudesse paiskasid?

Esimese hooga ütlesin neile seda, et ma ei tahaks praegu rääkida. Aga kuna olin piisavalt endast väljas ega suutnud enda eest seista, kasutati seda ära. Käsi väänama õnneks ei hakatud, aga parema meelega ma ei oleks rääkinud. Eks see oli kõigile raske olukord… Õnneks pole ma ise seda telerist näinud.

•• Kas oled tagantjärele pahane, et su pisarad eetrisse paisati?

(Mõtleb pikalt.) Ei oskagi nagu öelda… No ülemäära rõõmus ma selle üle pole, aga samas mis see aitab, kui praegu pahane oleksin – sellest poleks suurt tolku. Eks teinekord tean paremini. Mujal võistlustel on sellistel hetkedel alati võimalus finišialast ära kaduda, aga olümpial aetakse kõik sportlased kohe ajakirjanike ette ega lasta enne intervjuude andmist minema. Sain ühe kogemuse võrra rikkamaks.

•• Parema meelega olnuks sa nähtamatu?

Kindlasti. Või läinuks metsa vahele suusatama – füüsiline pingutus aitab samuti emotsiooni maha pillata.

•• Kas see, kui sellises olukorras kaamera näkku suunatakse, tõstab emotsioonid eriti üles?

Ei usu eriti. Ega ma ju väga kaamerasse vaadanudki, vaatasin rohkem varbaid. Eks hullem on sellist intervjuud pärast ise näha või vastukajasid kuulda. Õnneks pole ma tõesti ise seda klippi näinud. Telemehed ei kuulnud mu suust midagi mõistlikku, aga ju neil oli siis seda vesistamist vaja.

•• Veri ja pisarad müüvad – enne sinu avalikku vesistamist nägi Eesti spordipublik viimati odaviskaja Andrus Värniku pisaraid 2004. aasta Ateena olümpial.

Eks pisaraid ole rohkemgi, aga paljud suudavad end rohkem talitseda.

•• Kui palju neid pisaraid siis on?

Naiste võistlustel ikka kõvasti! Laskesuusatamises eriti tihti – kellelgi läheb ju ikka laskmine aia taha. Kui sa sõita ei jõua, siis on selge, et pole midagi halada. Nutma paneb enamasti ikka laskmine, tunduvalt harvem vilets sõiduvorm.

•• Kuidas on sama spordiala tegijaga pereelu elada – ega jutud vabal ajal liiga töiseks lähe?

Vahepeal ikka lähevad. Samas on hea, et saab asju arutada inimesega, kes ise asjast teab ja kõike sama läbi elab. Teine suur pluss on see, et ei pea kuude kaupa üks ühes ja teine teises maailma otsas viibima, nagu meil muidu on. Eestis viibisin viimati jaanuari alguses, pärast seda olen päris pikalt kodust eemal olnud.

•• Kristina Šmigun-Vähi ja veel mitmete naissportlaste näited kinnitavad, et mõningane eemal-olek tippspordist võib mõjuda hästi. Kas olete Priiduga pere juurdekasvu peale mõelnud?

(Mõtleb.) Seni mitte eriti…

•• Kui palju Priidu potentsiaalist laskesuusatajana veel kasutama on?

Päris palju. Üks asi on laskmine. See kõlab natukene naljakalt, aga tegelikult on ta hea laskja, kes lihtsalt ei suuda võistlustel pihta lasta. Ta on selline sportlane, kes vajab emotsiooni ja võistleb emotsiooni pealt. Kui Priit saab hooga kohapealt minema, siis läheb tal tõenäoliselt hästi. Füüsiline vorm pole tal praegu just kõige parem, kuna ta oli just jaanuaris haige, aga tema potentsiaal on oluliselt suurem, kui ta seni saavutanud on.

•• Aga sinu enda potentsiaal?

Ma pole Magdalena Neuner, kes järjepanu MK-etappe võita suudaks, aga potentsiaal on pisut suurem kui MK-etappidel saavutatud viies, kuues, kaheksas ja üheksas koht. Arvan, et stabiilselt kahekümne parema sekka jõudmine ei tohiks mulle probleem olla. Sealt ettepoole jõudmine on juba kinni hetkevormis ja laskekindluses.

Eveli Saue

Laskesuusataja

Sündinud  13. veebruaril 1984

Elukaaslane: laskesuusataja Priit Viks

Treener-mentor: Tõnu Pääsuke

Enne laskesuusatamisele pühendumist oli edukas orienteeruja.

Saavutused laskesuusatamises: MM-idel parim tulemus 2007. aastal Anterselvas 7,5 km sprindis saavutatud 15. koht, olümpiatel parim saavutus Vancouveri mängude 15 km distantsi 42. koht, MK-sarja etappidel jõudnud neli korda esikümnesse ja 33 korda 30 parema sekka, juunioride MM-i pronks teatesõidus 2005.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare