Olen kuulnud legendaarseid lugusid nn kaljukommidest, mis Kalju Suurel alati kenade naiste jaoks varuks. Kas kommidest algavadki kontaktid?

Olen kommionu küll, aga lastele kommi ei anna. Annan hoopis emale ja see on kahekordne kink. Ema annab ju lapsele edasi. Kuigi ega kommijagamist nüüd nii palju ka ole. Lihtsalt räägitakse palju, see ju tänapäeval haruldane: tuleb keegi, annab heast tahtest kommi. Tegelikult pole komm oluline. Koos kommi ja sõnadega kingid ju hea tuju. Kui palju on tänaval morne inimesi, kui morn rahvas! Sellised lõuapoolikuid kui mina võiks rohkem olla, üksi ju vankrit vedada ei jõua.

Teid teatakse ka kui igavest džentelmeni, käesuudlejat, head villase viskajat. Kas nii otsite naistega paremat kontakti?

Kindlasti. Oma lastekodu viimastel aastatel piilusin juba tüdrukuid, teine poiss aga ei saanud tüdrukutega kuidagi hakkama, tuli minu käest nõu küsima, kuidas suhelda. Ütlesin, et räägi tüdrukutega. “Aga kuidas?” küsis tema. Soovitasin öelda tüdrukule: sul on imelised silmad! Ära ütle ilusad, see on liiga tavaline.

##Ja ta ütles?

Paar nädalat hiljem tuli poiss, rääkis: “Ütlesin, et imelised silmad. Ja tüdruk kukkus mulle kaela!” Teatasin, et nüüd teed sa teise vea. Kui sul on kontakt kaunima soo esindajaga, ära seda ometigi paljunda. Naine ei räägi sulle kui mikrofoni sisse, et kogu maailm peab seda teada saama.

Mulle ka ei meeldi rääkida daamidega, kellel on mikrofoni omadus, kes kuulutavad kõik edasi, mis oli. Tõe-

näoliselt olen ma ju kõige rohkem korve saanud Eesti Vabariigi kodanik. Kui pildistad akte, on see loomulik. Aga seda ei pea teistele kuulutama.

Olete kirja pannud fotograafi ideaalnaise kuju: silmad kui röövlilaternad, musi peaaegu kõrvuni ja pärleid täis, kael kui luigel, tissid kui ladvaõunad, talje kui lillevars, pepu kui maasikas. Kas seda loetelu saab täiendada?

Pigem lisagem miniatuursus. Väike naine on kui filigraanehe. Aga ilu võib alati kahtpidi võtta, üks on ühele põlvele, teist aga süli täis. Ja mõlemad on kenad, midagi pole teha. Aga kuna liha fotol paljuneb, siis pean eelistama õblukesi, kui mõelda ainult pildistamisele. Kuigi nüüd ma pigem lihtsalt naudin silmadega naiste ilu .

Olete öelnud, et alustate naise vaatamist silmadest. Ses mõttes erinete enamikust meestest, kes lasevad alustuseks pilgul puhata oma lemmikkehaosal – säärtel või rindadel.

Üks kirjanikuhärra ütles mulle, et olen seelikukütt. Vastasin, et olen küll, aga hakkan alati valest otsast peale. Silmad, suu, nägu ja kuni pilk jõuab rindadeni, on temakene juba läinud.

Aga mis peab silmades olema, ligi tõmbama?

Silmade suurus, värv, sära. Inimese näoplaan üldse. Edasi käed, žestid, loomulik intellekt. Seepärast peabki sõnadega suhtlema, et aru saada, kas naine on intelligentne või mitte.

Fotograafina jäädvustate ikkagi inimese välist olemust. Miks on intellekt pildistamisel üldse oluline? Fotol ajusagarate rohkus ju ei paista.

Siin ongi minu areng. Kui varem pildistasin lihtsalt ilu pärast, siis nüüd pildistan eelkõige intelligentsi pärast. Peamiselt kultuuri loojaid.

Kõnnite mööda tänavat. Mööda läheb sada inimest, ühtlaselt mornid ja hallid, suunurgad allapoole. Kuidas leida üles ikkagi see üks, kellele hästi öelda?

Loomulik valik. Tuleb näha isikut, kes kuidagi meeldib. On kas või veidi naeruse näoga, siis ütled mõne ilusa sõna. Nüüd loon ma sel kombel kontakte, et oma raamatuid müüa. Mul on hunnik võlgu kirjastustele kaelas, peab suhtlema. Ja pildistan praegu eelkõige kultuuriinimesi, mitte lihtsalt naisi. Aktide juurde minek oli aga minu protest nõukogude töösangarite vastu.

Loote kontakti, naine särab. Kuidas ikkagi teete talle selgeks, et tahate teda pildistada just aktina?

Põhiliselt ütlen seda siis, kui on võimalik pildistada. Oleme looduses, ranna ääres või üksikus ruumis, nagu näiteks oli poliitharidusmaja keldris, kus mu labor asus. Seal pildistasin muide ka Liivakella, kõige ilusamat naist, keda ma kunagi näinud olen. Aga kui ma talle seda ütlesin, siis me koostöö lõppes, võib-olla solvasin teda, ei tea.

Üleval majas tehti kommunistlikku propagandat ja keldris pildistati akte?

Õõnestasin põranda all nõukogude moraali. Aga kõige tähtsam: ma ei solvu kunagi, kui keegi ära ütleb. Inimene peab ise ka tahtma katmata olla.

Nii et oluline pole küsimise julgus, vaid julgus korve, “ei” sõnu vastu võtta?

Tuleb rahulikult võtta. Kui ei, siis ei. Tegin paar portreefotot, jõime koos kohvi.

Mitu kümnest võimalikus modellist ikkagi “ei” ütlevad?

Sellist statistikat ei saa pidada. Mõnikord teen lihtsalt vihje, et tahaksin pildistada ja kaugemale ei lähe. Aga mõni on hiljem ise öelnud: kahju küll, et sa mind ei pildistanud. Üks naine tuli kunagi koos pildiga, mis oli tehtud aastate eest hoopis teisest modellist. Ütles, et see siin olen mina ja palus autogrammi. Mis mul vastu vaielda, andsin autogrammi. Kõige tähtsamad on ikkagi inimlikud kontaktid.

Olete kirjutanud: maailm oleks pööraselt igav, kui kõik naised oleksid ilusad.

Tegelikult olen öelnud, et kui kõik naised oleksid ühtmoodi ilusad. Erinevust on vaja.

Erinevuse piir jookseb teil sealt, et naised on ilusad või häbematult ilusad. Nii nimetasite ka oma fotoraamatu “Häbematult ilusad naised”.

Mõtlen häbematu ilu all, et naised on katmata, lahti riietunud. Iga naine riietab end lahti: vanni minekuks, päevitamiseks, poseerimiseks.

Kas teile ei tundu, et paljud meie naised häbenevad oma keha? Käivad õlad longus, pead all.

Jah, tihti pole nad rahul sellega, mis neil on. Aga isegi kui leian neis midagi ebatäiuslikku, saab seda fotol nii asendi kui ka valgusega korrigeerida, näidata isiku paremaid jooni. Ent olen tõesti tähele pannud: paljud naised häbenevad oma pikkust. Puudub nii keha- kui kõnnakukool.

Kui tihti tajusite akte pildistades, et naine loodab teilt kui mehelt midagi veel enamat? Kas või põlve silitamist?

Paaril korral on nii tõesti olnud. Näiteks oli hästi tugeva büstiga naisterahvas. Seletasin talle pikalt, et teen kunstilisi fotosid. Kui lõpetasin pildistamise, istus ta ikka, ootas midagi. Ütlesin, et võib riidesse panna. Tuleb siis riietes tagasi ja küsib: “Öelge asualt, mis te nende pornograafiliste fotodega teete?” Selle peale tegin aparaadi lahti tõmbasin filmi välja, valgustasin ära. Sain aru, et tal oli mu toimetamistest ikka väga ühepoolne arvamus.

Seega on vale jutt, et kunstnik enesele muidu modelli ei saa, kui peab temaga magama?

Seda pole tarvis. Minu põhimõte on meest ja fotograafi eneses lahus hoida. Ega ma pole Rodin, kes ühe käega mudis modelli ja teisega savi. Nii fotot teha ei saa, et silitad naist strateegilistest kohtadest ja loodad samas, et teine on fotol rahulik.

Teie piltidel on kõik naised eranditult ilusad. Kui vaatan neid, keda missideks, iluideaaliks valitakse, siis ma paljudes kohtades ikkagi ilu ei näe. Ja teie pole ka misse pildistanud.

Mulle lihtsalt meeldib, et naine on minust lühem. Ma ei taha, et ta vaatab mulle ülevalt alla. Tihti on missidel ka rinnapartii niisugune väiksekene. Ja tihti on neil liiga tugevad abaluud. Aga ka naise selg peab ilus olema. Ja veel üks huvitav asi: kui naise põskedes on naerulohud, siis on tal lohukesed ka seal, kus selg ja istmik nime kaotavad ja liituvad. Ilus, kui naisel oleks seal just selline lohk, nagu laps oleks oma sõrmekese taignasse vajutanud.

Nii et teie ja missivõistluste korraldajate iluideaalid on erinevad?

Minu arvates pole jala pikkus sugugi määrav. Palju tähtsam on sääremarja kuju. Säär ei pea tugev olema, vaid vormi on vaja. Aga kui naise säär on kumeruseta, säärejooks nagu soorebasel ...

Millest tuleb, et mees naudib silmadega naiste ilu, aga naised niivõrd meeste ilu ei naudi?

Kui naine valib partnerit, soovib ta, et mees oleks tugev, mehine. Aga meie mehed söövad end liiga ruttu ümaraks. Kui oled jõukal otsal ja positsioonil, siis püüa teha sporti, mitte ära kasvata kõhtu.

Ja kuna üldjuhul kipub Eesti mees vormist välja minema, keda siis muud vaadatagi kui rohkem vormis olevat naist.

Pealgi on mehe figuuri pildistada väga raske. Erki Noole suguseid on vähe. Need, kes kulturismi harrastavad, on juba ebaloomulikud, ülepakutud. Kui nad seisaks veel rahulikult, aga nad hakkavad ju oma lihaseid pingutama.

Räägime aina naise kehast, mitte hingest. Kardan, et feministid tulevad meile kallale.

Võib-olla. Aga keha juurde jõudmiseks ongi mul vaja naisega vestelda, just vestlus ja hing on mulle näidanud, kas tasub pildistada.

Olete naisi pildistanud üle neljakümne aasta. Kas selle ajaga on meie naised läinud ilusamaks või koledamaks?

Ilusamaks. Kui meesterahvas vananeb, näeb ta äkki, et kõik naised on ilusad. Ja pakendid on palju ilusamad.

Pakkematerjali on praegu rohkem saada.

Milleks naine end pakendab? Et sõbrannad kadestaksid ja et vastassool tekiks kirglik igatsus teda lahti pakkida.

Aga kas lahtipakitud naist nähes on teid teinekord tabanud ehmatus: sellise keha peale ei raatsi kaadritki kulutada.

Näen läbi riiete ja tean, kelle valin. Pealegi annab kõike korrigeerida. Siruta ennast, tuleb puus ja talje esile, tõsta käed ja talje on veel peenem. Tuleb gümnastikaga ja plastikaga tegeleda.

Kust te kõike seda olete õppinud?

Elu on õpetanud.

Pornopilt seinal

Esimene alasti naine, keda oma ema järel nägin, oli Kalju Suure fotol Liivakell. Isa tõi sügaval stagnaajal Suurelt pildi, raamis ära, pani seinale. Aktifoto koduseinal oli tollal suur haruldus.

Ühel päeval saabus me koju tige pedagoog, sest Rein oli koolis pahanduse teinud. Hakkas mu isaga pragama, istudes otse Liivakella all. Pragas, kuni tõstis silmad ja järgnes paus, mille ajal tige pedagoog värvus kolm korda kõigisse vikerkaarevärvidesse.

“Kui selles peres juba selline pornograafia seinal on, pole siin kasvatusest mõtet sõnagi rääkida,” röögatas daam ja läinud ta oligi. Liivakell aga ripub juba mitmekümnendat aasta jätkuvalt omal kohal.