Sportlased on tänu kogemustele enamasti vägagi edukad stressiga toimetulejad. Siiski võib kõikidel, ka tipptegijatel, ette tulla olukordi, mil sooritus psüühilise pinge tõttu kannatab. Sageli ei ole sportlasel lihtsalt ressurssi survega toimetulekuks. Ja seda isegi juhul, kui ta suudab juhtida kõiki maksimaalseks soorituseks vajalikke füsioloogilisi ja tehnilisi elemente. Spordipsühholoogid saavad seega aidata sportlastel paremini stressi ja sooritustegevust juhtida.

•• Mis on peamised probleemid, millega sportlased kimpus on? Kas mõni spordiala kaldub ses mõttes ka kriitilisem olema?

Jällegi, sportlase sooritust häirivad kõige enam kõrge pingetase ja ärevus. Mõnel juhul võivad emotsioonid sassi lüüa ka sügavalt juurdunud oskused – sellised, mis pingevabas olukorras ei tekita vähimatki probleemi, sest neid on pikalt praktiseeritud. Tuleb ka ette, et sportlastel on raskusi tähelepanu hoidmise ja keskendumisega, mille tagajärjeks on oma­korda kehvemad sooritused.

Iga spordiala puhul võime rääkida ka selle psühholoogilisest küljest, eriti siis, kui mängu tuleb võitluslik element. Kuid enam on probleeme aladel, kus tegemist kas väga täpsete liigutuste või siis komplekssete oskustega, nagu näiteks iluuisutamine või golf.

•• Tihtilugu kannatavad professionaalsed sportlased tugeva sotsiaalse surve all, tunnetades kõrgeid ootusi või saades ar­mutut kriitikat näiteks ajakirjanikelt ning veebiuudiste kom­mentaatoritelt. Kuidas see mõju­tab sportlase motivatsiooni ja käitumist?

Jah, eliitsportlased tunnevad tõesti tugevat survet ja selle juhtimine on omaette väljakutse. Meil Inglismaal peavad nii individuaalsportlased kui ka meeskonnad sageli nõu spordipsühholoogiga, kes abistab võistlustel ja ettevalmistustel. Teiste ja ka enda kõrgetest ootustest tingitud stress ja ärevus võivad viia kehvema keskendumiseni ning mõnel juhul tipneda hoopis loiuma pingutusega. Kui see juhtub, kogevad isegi parimad sportlased katastroofilist kukkumisetunnet. Ehk siis võistlussooritus jääb kaugelt maha treeningul näidatust. Nimetame seda lämbumise sündroomiks.

•• Mil määral saab üldse rääkida psüühika mõjust sportlase soo­ritusele? Võib-olla on peas ja hinges toimuv lihtsalt vabanduseks, kui kehv füüsiline vorm alt veab?

Uuringute põhjal võib öelda, et stressisituatsioonis ärevus ja pinge tõusevad, keskendumisvõime kannatab ning soorituse tase võib olla oluliselt madalam võrreldes sportlase objektiivse võimekusega. Kui sportlane on kõrgelt motiveeritud ja pingutab kõvasti, ent samas selgub, et ta ei ole suutnud võimetekohast maksimumi välja panna, on see tema jaoks emotsionaalselt väga raske. Loomulikult võib olla sportlaste seas ka neid, kes toovad stressi ettekäändeks, kompenseerimaks oma puudusi tehnilistes oskustes. Kuid võin kinnitada, et enamik proffidest on siiski ülimalt motiveeritud andma endast parimat, teadlikud oma võimetest, kuid pingeline võistlussituatsioon võib ka  nende sooritusele negatiivselt mõjuda.

•• Lisaks professionaalsete atleetide ja treenerite nõustamisele tegelevad spordipsühholoogid ka tavainimeste tervisega seotud teemadega?

Jah, päris sageli on spordipsühholoog ühtlasi ka tervisepsühholoog. Meie südameasi on tegeleda ka tervisliku eluviisi edendamisega: jagame soovitusi, töötame välja sekkumisprogramme ja kampaaniaid. Euroopa elustiil on üha enam automatiseeritud, istumist on palju, liikumist vähe. Kui sinna juurde arvestada kõrge energiasisaldusega ja küllastunud rasvhapete rikas menüü, pole ime, et ülekaalulisus on kujunenud lääne ühiskonnas teravaks probleemiks. Spordi- ja tervisepsühholoogid saavad aidata tõsta inimeste motivatsiooni oma liikumis- ja toitumisharjumuste muutmisel, ühtlasi teadvustades, et me mängime oma tervisega.

•• Eelnevast võiks siis järeldada, et Suurbritannias on ülekaalulisus suureks probleemiks ja psühholoogid tegelevad süstemaatiliselt tervislike elustiilide propageerimsega?

Tüsedus on Suurbritannias tõesti tõsine probleem, ligi 25% brittidest on ülekaalulised. Arvud näitavad, et teised Euroopa rahvad, sealhulgas eestlased, on samuti kasvava probleemiga vastamisi. Suurbritannia pressis nimetatakse seda „tüseduse kellapommiks”, viidates südame-veresoonkonna haiguste, diabeedi jt tervisehädade plahvatuslikule levikule, mis ülekaaluga ajapikku kaasnevad. Tervisepsühholoogid on aktiivselt haaratud strateegiate väljatöötamisse ideega suunata inimesi oma käitumist muutma. See on rahva tervis, valitsuse selgeid prioriteete. Positiivne on ka see, et terviseedenduses lähtutakse teaduslikust psühholoogiast ja rakendatakse sekkumisprog­ram­me, mille on välja töötanud psühholoogid.

•• Teaduspsühholoogina olete kindlasti olnud seotud mitmete põnevate projektidega. Kas teil on ka praegu mõni uuring käsil?

Töötame hetkel terve rea projektidega. Näiteks testime mitmes riigis, sealhulgas Eestis, üht sekkumisprogrammi, mille eesmärgiks on vähendada ohtrat alkoholitarbimist noorte täiskasvanute seas. Joomine on ülekaalulisuse kõrval teine süvenev probleem, mis lisaks kõrgetele terviseriskidele on seotud ka psühholoogiliste ja sotsiaalsete kahjudega nagu eneseteostusraskused, suh­te­probleemid, vandalism.

Meie programmis antakse inimestele näpunäiteid ja õpetatakse tehnikaid n-ö mõistlikuks alkoholitarbimiseks ning alternatiivide leidmiseks situatsioonides, kus kiputakse joomisega üle piiri minema. Meil on koostöös eesti psühholoogide ja terviseteadlastega käsil ka teine projekt, milles keskendume ene­sekontrolli ja tervisekäitumise seostele. Nimelt otsime viise, kui­das rakendada inimeste loomu­likku enesekontrollivõimet nõnda, et see aitaks targalt toituda, füüsiliselt aktiivne olla ja alkoholiga mõistlikult ümber käia.

•• Viite sel nädalal Tallinna ülikoolis läbi seminari sportlaste motiveerimise ja ärevuse juhtimise teemal. Mis sõnumi osalejad teie kursuselt kaasa saavad?

Sportlase jaoks on oluline õppida analüüsima oma mõtteid, tundeid ja käitumist nõnda, et see aitaks tal oma potentsiaali parimal moel rakendada. Treeneritel ja nõustajatel on toetajate ja mentoritena seejuures tähtis osa. Olen kindel, et sooritusedukuse võti seisneb suuresti oskuses oma tegevust nutikalt analüüsida ja muuta.