„Hamleti” lavastamine Toompea tsirkuses

Kui kaks klouni tões ja vaimus Shakespeare’i tragöödiat lavastama hakkavad, on tulemuseks absurd.

Klouni tegevus laval on tunduvalt tinglikum ja komplitseeritum kui draamanäitleja oma, publiku eelarvamused hoopis suuremad. „Hamlet” mõjub selles kontekstis eriti kirkalt.

„Piip ja Tuut. Hamlet” on „Hamleti” Eesti tõlgenduste seas epohhi loov. Kui varasemates lavastustes jäeti vähem või rohkem küsitavaks, kas peategelane üldse on hull, siis Trossi-Männamäe Hamlet on kahtlemata süüdimatu psühhopaat. Fraas „jutt tundus isemoodi küll, kuid mitte hull” on tema kohta õel pilge. Küllap pole meil varem nähtud ka nii jubedat Hamleti isa vaimu, rääkimata animaalset õudust sisendavast Yoricku pealuust. Lavastus veenab vaatajat selles, et tappa on tegelikult tore. Lühidalt ja selgelt avaldub see Hamleti jonnimises „Ei tapnud! Ei tapnud” ja lohutuses „Küll sa pärast tapad”.

Näidendi sisuks pole „Hamleti” sisu edasiandmine ega ka parodeerimine, vaid lavastusprotsess ise – näitlejad ühtaegu lavastavad ja mängivad. Originaalitruuduse taotlused vahelduvad järsult omaloominguga, näiteks Hamletile pandud hüüdnimi – Omlet.

Leidlik minimalism

Nii Männamäe kui ka Trossi individuaalne panus on suurepärane, kokkumäng samuti. Pisikeses saalipugerikus, kus lava kaugemgi sopp jääb esireast umbes nelja meetri kaugusele, võimaldab see vahetut kaasaelamist. Tükk on rikas irooniast: „Hamlet on ju nii aktiivne kuju” või kommentaar Claudiuse tapmisele „See jorss läheb otse põrgusse!”. Lavastuse leidlikku minimalismi serveeritakse hoogsalt ja pilkupüüdvalt. Juba see, milliseid trikke tehakse nii tavapärase lavaelemendiga nagu eesriie, mõjub vaimustavalt. Tualettpaber saab armastuskirjaks, mõõdulint pildiraamiks, kohvitopsid Ophelia rinnahoidjaks, labidas lipuks, noodipult tiivikuks jne. Kuid kogu see tsirkuslikult utreeritud tulevärk ei alanda originaali põrmugi.

Ülesehitusmehhanismilt sarnaneb „Hamlet” samal ajal lavale jõudnud NO-teatri „Pööriöö unega”. Mõlemad on lühidalt kokku võttes „pea peale pööratud Shakespeare”. Mõlemas on otsustav osa teatrivälisel komponendil: ühel tsirkus, teisel videokunst.

„Piip ja Tuut. Hamlet” on vaimukas kollaaž tragöödiast ja tsirkusest – täpselt nagu EKRE.

„Hamletis” on tsirkus pigem atmosfääri loomise vahend kui mängu osa (nagu ka video „Pööriöö unes”). Klounitempe tehakse vähe, suured punased ninad on markeering. Küll tuletatakse publikule pidevalt meelde, et laval pole Shakespeare’i tegelased, vaid Piip ja Tuut – see on sisuliselt lihtne võõritusefekt, ainult et eriti naeruväärses vormis. Tõsi, kui lavastusele üldse midagi ette heita, siis just selle võttega ülepingutamist.

Kokkuvõttes: „Piip ja Tuut. Hamlet” on vaimukas kollaaž tragöödiast ja tsirkusest – täpselt nagu EKRE. Aga muidugi ohutum.

„Piip ja Tuut. Hamlet”

Lavastaja ja dramaturg: Lauris Gundars

Osades: Toomas Tross, Haide Männamäe ja Siim Aimla

Esietendus Piip ja

Tuut Mängumajas

(Toom-Kooli 13) 22. mail