HANNES RUMM: Kiri kõrvalt
Esimene ja viimane mees, kes suutis olümpial korraga võita kulla nii klassikalises kui ka vabamaadluses.
Kurb, kuid enne Kivise nii sisult kui ka väljanägemiselt suurepärast raamatut olid Palusalu medalid ja mees ise lubamatult kauaks unustatud. Hoopis tundmatu on ta kardetavasti paljudele noortele, kes teavad peast kogu Meistrite liiga viimase viie aasta statistikat, kuid mitte midagi sellest, mis toimus Eesti spordis enne interneti leiutamist.
Millal te käisite viimati mõne Vabadussõja mälestusmärgi juures? Filmi “Nimed marmortahvlil” käis kinos vaatamas 136 000 inimest ning vähemalt sama palju inimesi vaatas seda filmi telerist. Nii on see film
tänapäeval suurem mälestusmärk Vabadussõjale kui mis tahes pronksist monument.
Just filmil on võimu muuta rahva ühise mälu jaoks elavaks möödaniku suurkujusid. Nii juhtub tänu varsti valmivale mängufilmile Georg Otsaga, kes nooruses oli mitmekordne Eesti meister ujumises. Pärast Paavo Kivise raamatut väärib ka Kristjan Palusalu oma filmi, mis elavdab ta noorte jaoks ning aitaks tema lool jõuda üle riigipiiride.
Raamatu “Kristjan Palusalu. Mälestusi, müüte, materjale” abil on lihtne valmis kirjutada sünopsis, millele minna Eesti Filmi Sihtasutusest ja kultuurkapitalist arendustoetust küsima. Kas te sellist filmi vaataksite?
1936, Berliini olümpiamängud. Deutschlandhalle mitmekümnetuhandeline publik. Auloožis kogu maailma hirm Adolf Hitler, kes on tulnud nautima tõelise aarialase Kurt Hornfischeri triumfi. 20-minutise matši lõpus teeb aga võiduka heite hoopis noor Palusalu ning füürer lahkub pettunult.
1946, Pagari tänav. Ülekuulaja: olles ümbritsetud Soome väeosa poolt, kas te avaldasite ka mingit vastupanu?
Kristjan Palusalu: Kui kõik padrunid olid lõppenud, alles siis andsime alla. Hiljem viidi mind hospidali, kuna olin kaelast haavatud.
1930, külapidu Suurupis. Korda peab hiiglasekasvu madrus. Tüli käigus virutab üks külajoodik talle kirka kaela pihta, õnneks nüri otsaga. Madrus muljub pätti karistuseks kõvasti.
1941, Kotlase töölaagrist põgeneb 60 eestlast, et marssida mööda metsi 1000 kilomeetrit Soome. Palusalu mõnemeheline rühm küsib paar päeva hiljem külast süüa. Mehed antakse üles, tribunal mõistab nad surma. Mahalaskmise asemel saadetakse nad äkki sinnasamasse Soome rindele trahvipataljoni!
Vaikne rindelõik. Kolm punaarmee vormis meest roomavad Soome kaevikute suunas, õnneks ei lase tunnimees eesti keelt kuuldes neid maha.
Soome ohvitseride telk. “Tere!” hõikab ülejäänud soomlaste üllatuseks silmapaistvalt rühikas arst kõige pikemale sõjavangile. Teretaja on legendaarne võimleja Heikki Savolainen, kes tutvus Palusaluga Berliinis.
Eesti rahva lugu.1946, Pagari tänav. Ülekuulaja asetab lauale ajalehe Eesti Sõna aastast 1942, mille esiküljel kirjeldab Palusalu oma deserteerimist punaarmeest.
Palusalu pole kärbes ega poliitik, ajalehega ta ennast ära tappa ei lase ning intervjuud omaks ei tunnista.
1948, Londoni OM. 41-aastane Savolainen võidab võimlemises kaks kuldmedalit. Kristjan Palusalu niidab samal ajal Võrumaal Johannes Kotkase nimelises kolhoosis heina. Õhtul teeb ta koos Kotkasega murule pandud maadlusmatil demonstratsioonesinemise. Kuigi Kotkas võitis oma esimese EM-tiitli iseseisvale Eestile, on rahvas Palusalu poolel. “Keera see kommunist kummuli!” nõuab publik.
Kui mõnele produtsendile selline lugu meeldis, siis palun, võtke see töösse. See lugu räägib suurest sportlasest ajal, mil maadluse populaarsust võis võrrelda jalgpalli omaga. See lugu räägib Palusalu kaudu eesti rahvast, see lugu toetab meie rahvuslikku identiteeti ning sel lool on väge, et ületada riigipiire.
