Humoorikas hukkumine ehk Iseseisvuspäev 2
Aga... Sellega on niimoodi, et kui juba vaadata, siis kohe praegu ja kinos. Sest ma arvan, et hiljem telerist vaadates kaotab film suure osa oma võlust, kuna kõige suurem trump selle linaloo puhul on eriefektid.
Siis veel seda, et... Ma tean küll, et osadele see film üldse ei meeldi, nad on kas juba ette negatiivselt häälestatud ja pole filmi näinudki või siis on käinud vaatamas ja on pettunud, sest olid ootused kõrgemale kruvinud. Ikkagi Roland Emmerichi film ja puha.
Aga.. Ega see Emmerich ei ole ju sugugi kogu aeg teinud mingeid väga sügavasisulisi ja ülikvaliteetseid märuleid. Praegune Iseseisvuspäev 2 on mu meelest kindlasti parem kui näiteks Emmerichi varasemad filmid 2012 või White House Down (2013). Ja pealegi polnud ju eelminegi Iseseisvuspäev teab mis diip ja mitmekihiline pikemalt mõtlemapanev kinotaies, pigem ikka korralik andmine, adrenaliinipumpamine ja küte. Sellest uues Iseseisvuspäevas puudu ei tule.
Plussina, lisaks eriefektidele, ma leian, et polnud ka filmi stsenaariumil häda midagi. See oli päris humoorikas ja kui filmi minnagi vaatama selle teadmisega, et ees ootab komöödia, siis ma arvan, et pettuma ei pea. Näiteks oli sümpaatselt naljakas kahe vanamehe omavahelise armusuhte kujutamine, jagus ka selliseid koomilisi kohti, mis ilmselt olid tahtmatult sisse tulnud, näiteks mõjus veidra naljana koht, kus tegelased järjest oma ema või isa taga õhkavad, kuid igal juhul olid ka poeg David Levinsoni (Jeff Goldblum) ja isa Julius Levinsoni (Judd Hirsch) omavahelised suhted söbralikult tögavaks aetud. Niisuguseid koomikatorkeid seal ikka jagus ja kui sellesse suhtuda mõistliku eelhäälestusega siis mulle need mõjusid küll pigem loomulikuna, mitte ponnistatud killurebimisena. Stsenaarium kulges enamvähem ladusalt, mingeid hulle konarusi ja üle kivide-kändude komberdamist seal ei olnud.
Muidugi ei tasu niisugust filmi vaatama minnes püüda seda näha mingi loogika mätta otsast. Unustage mõistus! Unustage oma ettekujutus gravitatsioonist ja mingist hiigelaugu puurimisest ja ärge mõelge sellele, miks tulnukate eelmine kosmoselaev ikka Maal vedeleb, aga uus miskipärast...
Lühidalt: kui võtate filmi nagu retke lõbustusparki, kus saab natukene karussellisõitu ja natukene õuduste tuba, pisut suhkruvatti ja kõverpeegleid, siis meelelahutust pakub film küll kogu raha eest. Niisugust lihtsamat mõnu, lülitage aju välja, nautige vaatemängu. Midagi karjuvalt õudset, halba näitlemist või käkerdatud kaameratööd seal ei ole, muusika on okei, pilt on kohati ülilahe... Minu hinnanguskaalal on põhjust pigem rahuloluks kui kirumiseks. Igaühele soovitada ei julgeks, aga pigem ütleksin, et vaadake ära. Kindlasti ei ole see kõige parem film, mida hetkel kinodes vaadata, aga pole ka niisugune, millele ei tasuks üldse aega raisata. Kõva keskmine, või veidi üle selle. Täiesti normaalne märulikomöödia, taga nutta pole siin midagi.
