Idarindel muutusteta
Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt väljaantav “XX sajandi kroonika” seda sündmust ei kajasta, küll aga leidis tollases ajakirjanduses see suursündmus põhjalikku käsitlust.
Mitte midagi ei ole siin maamunal muutunud, ka 83 aastat tagasi toimunud maavõistlus oli poliitilise (ala)tooniga. “Külalised võeti teisipäeva 18. sept. vara hommiku kell 7 sadamas vastu. Kiire kokkuleppe järele võistluste kohta tõmmati kesknädalal väljakule üles punane lipp, mängiti internatsionaali ja võistlus algas. Osa pealtvaatajatest tahtis jalgpallimängu juures lahendada ka poliitilisi küsimusi,” kirjutas Eesti Spordileht.
Enne matši meie amatööridega oli Venemaa profid pidanud Rootsis, Norras ja Saksamaal 16 kohtumist ning bilanss oli muljetavaldav: + 15, = 1, - 0. “Venelaste tagajärjerikast esinemist väljamaal arvesse võttes, on nende võitu oodata,” hoiatas Waba Maa.
Arvukas publik. Kahjuks pole enam palju neid, kes seda mängu oma silmaga nägid (pealtvaatajaid oli 4000). Kas keegi üldse uskus, et Eesti suudaks Venemaa proffe võita? Enamik tollasest ajakirjandusest mõistis, et tegu on Taaveti ja Koljati võitlusega, avaldades isegi eestlastele tunnustust.
Välja arvatud Rahwaleht: “Nõrk oli kõigepealt parem poolkaitsja, kes mängib nii, kui oleks tal vastaseks mõni provintsi B meeskond, vist põhimõttega: “Aega läheb, asja saab.” Sarnased ehk Eesti mõtlemisviisiga mehed ei kõlba jalgpallimängijateks.”
Euroopas “müra teinud” Venemaa jalgpallikoondis tekitas siinsetes jalgpallihuvilistes suurt uudishimu, ehk hämmingutki. Waba Maa kirjutas pärast 2:4 kaotust: “Venelased (olid) klass meie omast kõrgemal. Nende mäng: kiire, kombinatsioonirikas, kuid toores.” Lisades samas: “13 minutil jääb Kanunnikov maha meie karistusliini ette. Kukkudes on ta käe õlast ära väänanud. Maas aga sikutab jalgadega edasi, et meie kaitset takistada palli mängimise juures. Mõni minut läheb aega hädasaaja äratoimetamisega, kellel kliinikus käsi paigale pannakse.”
Esimene vahelepõige: olen veendunud, et meie tohtrid panid Kanunnikovi käe kenasti paika ja loodetavasti käis ta käsi edaspidises elus hästi. Mitte nagu Mihhail Bulgakovil “Meistri ja Margarita päevikus”
(2. septembril 1923): “Olen võlgades nagu vares pigis. Raha on vähe, tulevik on tume.” Kui järgmisel aastal külastas Bulgakovit Moskvas Ilja Ilf, oli tal teatada veel masendavam uudis:” Samaaras on kaks trammi. Ühel on silt “Revolutsiooni väljak–Vangla,” teisel “Nõukogude väljak–Vangla.” Ühesõnaga, kõik teed viivad Rooma.
Punane sport. Pärast ajaloolist mängu toimus bankett Nõukogude Vene saatkonnas, kus kuuldi “Euroopa võitmisest” venelaste poolt ja ülistust punase spordi punastele jalgpallimeestele.
“Nähti meilt peenrahana saadud võistluse brutosissetuleku 50-mend protsenti Vene mängijate poolt laialt ostude tegemiseks tarvitatavat,“ tuvastas Eesti Spordileht. Täpsema ülevaate annab Eesti Päewaleht: “Nõukogude Vene saadik Stark, kes oli dekoreeritud Vene kõrgema “Punase Lipu” ordomärgiga, avaldas oma kõnes rõõmu koos näha meie vabariigi sportlasi ja punase spordi esitajaid. Vene sportlaste lahingud (selle juures tähendas saadik, et spordikeele mittetundmisel tarvitab ta sõjaväelist keelt) on kõik lõppenud võiduga, nii et loota võida, et nad järgmise reisiga võidavad terve Euroopa.”
Kuidas kirjeldaks ülehomset näitemängu Peterburis Petropavlovski staadionil Bulgakov? Kolm Hollandi kohtunikku, kaks hollandlasest peatreenerit. Valdavalt slaavikeelne publik ja flaamikeelsed eriarvamused...
Vene klassikut tuleb lüüa meie oma klassikuga. Kui Venemaa vutikoondis 2002. aastal esimest korda pärast sõda siin käis, lehvis nende fännisektoris loosung: “Peremehed saabusid!” Meenub Eduard Vilde ja tema “Vigased pruudid”, kus kosilased Mulgimaalt olid lõpu eel sunnitud tõdema: “Sulasel on nuppu!”
See ei olnud Vilde parim näidend ja meie ei ole ka enam sulased. Muus osas tahaks ülehomme kuulata “kosilastelt” tunnustust.
