Ray, kuigi intervjuu ilmub alles päev pärast mängu, küsin ikkagi: millist mängu Eesti ja Iirimaa vahel ootate?
Kindlasti tuleb raske mäng. Mõlemad tahavad väga edasi pääseda, see teeb olukorra keeruliseks. Iirimaa on viimasest üheksast mängust ainult ühes lasknud endale värava lüüa – viimases kohtumises Armeeniaga. See näitab, kui kõva kaitsega meeskonnaga on tegu. Aga eks meil ole ka palju õnne olnud ja see õnn võib ühe mänguga otsa saada.
Te olete karjääri jooksul mänginud samasugustes tähtsates kohtumistes. Kas see on tõsi, mida osa pallureid ütleb, et nad ei ole enne matši närvis?
Enne mängu närvid välja ei löö. Pinge annab ennast tunda, kui mäng algab. Siis tead, et absoluutselt iga viga, mis sa teed, võimendub mitmekordselt. Ja siis sa hakkad mõtlema: mis saab, kui ma eksin ja sellest eksimusest tuleb värav? Olukorras, kus sa igal üheksal juhul kümnest kindlasti väravale peale lööksid, hakkad arutlema: kuhu ma nüüd löön, kas paremale või vasakule? Kaitsjatel vasardab pidevalt kuklas: ära eksi, ära tee viga – mis saab, kui ma saan kollase? Kui antakse penalti? See ei ole mängija jaoks tavaline olukord. Tead, mis on selle mänguga kaalul, ja mõtled sellele kogu aeg.
Kas see, et Eesti on autsaider, on meile eelis?
Ka autsaideril on omad pinged – esiteks kas või poolehoidjate ootused. Need on kindlasti suurenenud. Ja ka autsaiderid peavad mängus ju ikkagi hea esituse tegema, endasse uskuma ja tulemuse kätte võitlema. Tõsi, peamine võidukohustus lasub soosikul, aga kui nemad on oma soosikustaatuse kõrgusel, nad ka võidavad.
Te usute, et Iirimaa pääseb edasi?
Mina usun alati väga kindlalt, see on lihtsalt üks minu iseloomujoon. Aga jalgpall on kummaline mäng, siin ei ole kerge ennustusi teha. Meil on hea sats, õige suhtumine, pühendumus... aga mõnikord juhtub ikkagi, et lihtsalt ei suuda võita. Mäletan, 1995. aastal mängisime Liechtensteiniga 0 : 0 viiki. Tegime vastase väravale 43 pealelööki! Selliseid asju juhtub, see on jalgpall.
Kui valusad mälestused on iirlaste hinges tollest kaotusest Prantsusmaale kaks aastat tagasi MM-i play-off’is?
Tean omast käest, mis tähendab niimoodi kaotada. 1995. aastal kaotasime EM-i play-off’is Hollandile 0 : 2 ja 1997. aastal MM-i play-off’is kahe mängu kokkuvõttes Belgiale 2 : 3. Ma olen näinud pärast mängu riietusruumis pisaraid, meeleheidet... See on tohutu valus. Samamoodi oli ka kaks aastat tagasi Prantsusmaal. Ka suvel, kui finaalturniir pihta hakkab, tunned uuesti valu. Iga kord, kui näed mängimas seda meeskonda, kes sind välja lülitas, mõtled, et see oleks võinud olla meie koondis.
Iirimaa on traditsiooniline jalgpallimaa, seal elatakse oma koondisele kindlasti kõvasti kaasa?
Tegelikult ei ole see alati nii olnud. Jalgpall ei ole Iirimaal kõige populaarsem spordiala, see on hoopis Gaeli jalgpall. Paljud vanemad eelistavad hoida traditsioonidest kinni ja panevad lapsed Gaeli jalgpalli trennidesse. Suure muutuse tõi suhtumisse 1988. aasta, kui Iirimaa jõudis esimest korda suurturniiri, EM-i finaalturniirile. See andis jalgpallile suurt hoogu juurde, ühendas rahvast.
Nii et ka Eestis võiks olla sama efekt, kui me nüüd finaalturniirile jõuaksime?
Absoluutselt! Olen selles täiesti kindel. Paljud praegused Iiri mängijad olid 1988. aasta EM-i ajal lapsed ja see ajendas neid vutitrenni minema. Eestlaste jaoks oleks sellel imeline mõju.
1988. aasta turniirist on pärit ka üks Iiri jalgpalliajaloo uhkemaid tulemusi – 1 : 0 võit Inglismaa üle, kus võiduvärava lõite teie!
Ma polnud just kuulus väravalööja, aga kuidagi on juhtunud nii, et kaks Iirimaa kõige meeldejäävamat väravat on minu löödud. Üks on see värav ja teine 1994. aasta MM-il itaallastele löödud tabamus, mis samuti tõi meile 1 : 0 võidu. Minu käest küsitakse tihti, kumba väravat ma rohkem hindan. Eks ikka seda inglastele löödud väravat... See oli mu esimene värav koondises! See oli täiesti imeline! Isegi nüüd veel tulevad iirlased minu juurde ja tahavad sellest väravast rääkida.
Mida tunneb jalgpallur, kes on finaalturniirile jõudnud? On see eufooria, ülevoolav rõõm või hoopis ärevus?
Ei, täielik eufooria! Kogu töö, mida oled teinud, on äkitselt vilja kandnud. Kui me 1988. aastal EM-ile jõudsime, oli see olukord meie jaoks täiesti uus. Korraga ei teadnud me, mida teha või kuidas olla. Olgu, läheme turniirile, aga mis edasi saab? (Naerab.) See oli täielik sõit Ameerika mägedel. Fantastiline, uudne, meeliülendav.
Eestis räägitakse palju Joel Lindperest, kes on valinud klubi esindamise koondise asemel. Ka iirlastel on selline näide, kus pallur ei taha koondisse tulla – Stephen Ireland, kes küll teistsugustel põhjustel kõrvale jääb. Mis teie sellest arvate?
Teate, mul on sellest väga raske aru saada. Mõistan seda vaid siis, kui sa tunned, et sul ei ole midagi koondisele anda, kui istud ainult varupingil. Siis loobud oma elust, annad käest võimaluse veeta aega pere ja lastega, istud päevade kaupa meeskonnaga hotellides, lihtsalt selleks, et pinki soojendada. See on mõistetav, et sa siis valid oma perekonna. Aga seda ka ainult siis, kui sa oled juba vanem mängija ja tead, et sinu aeg on läbi. Aga muidu ei suuda seda mõista, et keegi vabatahtlikult loobub oma karjääri parimatest hetkedest!
Te ise olete sündinud Šotimaal. Kuidas see juhtus, et hakkasite hoopis Iiri koondist esindama?
Mu isa oli iirlane, sündinud Donegalis. Kui ma olin 24-aastane, kutsus toonane Iiri peatreener Jack Charlton mind Iirimaa koondisesse. Šoti koondis ei tahtnud mind, nad vist ei pidanud mind piisavalt heaks. See oli minu jaoks suur otsus, aga tagantjärele minu elu parim otsus. Need üksteist aastat Iiri koondises olid fantastilised.
Kumb te oma südames olite? Iirlane või šotlane?
Olin alati šotlane. Kui üles kasvasin, unistasin just Šotimaa koondise esindamisest. Olen üks neist mängijatest, kes annab endast alati sada protsenti – ükskõik, kelle eest ma mängisin. Nii oli see klubides, kus olin, samamoodi ka Iirimaa eest.
Nüüd töötate televisiooni ja raadio jalgpallikommentaatorina. Miks te ei tahtnud treeneriks hakata?
Huvitav küsimus. Minu käest pole seda varem küsitudki. Usun, et minust oleks tegelikult võinud saada väga hea treener, aga mul oli selle töö suhtes mitu küsimust. Kas ma oleks valmis selleks, et mind tagasi lükataks? Kas ma tahaks olla neljanda liiga klubi peatreener? Ilmselt mitte. Treeneritel on ju ainult teatud hulk klubisid, mida on prestiižne treenida. See on raske ja stressirikas töö. Kui vaadata enamikku Inglismaa kõrgliigaklubide treenereid, siis on neil kõigil mingi tervisehäda. Aga võib-olla ei ole veel liiga hilja, sest kuskil sees elab mul see soov edasi.
Kommentaatoritöö on lihtne?
Oi, väga lihtne! (Naerab.) Pole mingeid pingeid. Ainus asi on, et pead enda vastu ausaks jääma ja rääkima, mida sa tegelikult mõtled. Sul on oma arvamus, sellele pead kindlaks jääma. Vahel on see keeruline, sest sa võid ju solvata mängijaid, keda sa hästi tunned, treenereid... Aga nii see juba kord on. Oma sõnale pead kindlaks jääma.

Ray Houghton
Endine Iiri jalgpallur,
poolkaitsja
Sündinud: 9. jaanuaril 1962
Glasgow’s Šotimaal
Klubikarjäär: 1979–82 West Ham United (1 mäng/0 väravat), 1982–85 Fulham (129/16), 1985–87 Oxford United (83/10), 1987–92 Liverpool (153/28), 1992–95 Aston Villa (95/6), 1995–97 Crystal Palace (73/7), 1997–99 Reading (43/1), 1999–2000 Stevenage Borough (3/0).
Kahekordne Inglismaa meister (1988, 1990 Liverpooliga), kahekordne FA karika võitja (1989, 1992 Liverpooliga), kahekordne liigakarika võitja (1986 Oxford Unitediga, 1994 Aston Villaga).
Oli Liverpooli-aastatel üks fännide armastatumaid mängijaid, kes valiti 2006. aastal ka klubi parima saja mängija hulka.
Koondisekarjäär:
1986–97 Iirimaa koondises 73 mängu, 6 väravat.