Imre Erik laseb sõimu kõrvust mööda

20aastane käsipallur Imre Erik on Eesti koondisse murdnud, ta mahub hooaja tähtsaimateski mängudes põhikoosseisu. Tihti näib, et Erik tunneb end koondises kindlamalt kui koduses Tallinna Oskaris.

Oskarit juhendav Enno Karrisoo kannab au ja õigusega Eesti käsipalli nestori tiitlit, tema käe alt on võrsunud enamik meie tippudest. Kuid Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel pole selgelt kõige süsteemsema ettevalmistusega Oskar, keda Karrisoo on viimastel aastatel juhtinud kõrvuti Mati Piilpärkiga, tiitlini jõudnud.

Hiljuti saadi teine järjestikune kaotus veteranidest koosnevalt Viimsilt. Selgelt torkas silma Oskari mängijate ebakindlus, eneseusu puudumine. Vaatajad nägid taas, kuidas mõni pallur viimse kui ebaõnnestumise järel Karrisoolt - Piilpärk pühendus hiljuti noortekoondisele - sarjata sai.

Ehk siia usk kaobki?

Tahaks rohkem treenida

Imre Erik alustas käsipalluriteed 2. klassis, treeneriks kohe Enno Karrisoo. Pidevalt harjutades, oluliste arenguhüpete ja tagasilöökideta tipu poole rühkides väikest kasvu vasakäär koondisse jõudiski.

"Täna teadvustan endale, et võin käsipallis midagi korda saata," tunneb Erik koondisekoha üle uhkust. "Oskar treenib kolm-neli korda nädalas, lisaks teen metsajooksu ja sikutan kangi. Maailmaklassi rihtides tuleks muidugi rohkem harjutada, kuid kuni tööl peame käime, lihtsalt ei saa."

"Suve lõpul lubas Karrisoo õpilane, praegune Helsingi Dickeni mängiv treener Raivo Laast, et leiab Oskarile raha ja meie tegevus muutub professionaalsemaks. Uskusime teda, aga sinna see jäigi, nüüd pole Laastu juba kuude kaupa näha," ütleb Erik, kes müüb Pirita poes ehitusmaterjale. "Uuesti tulles peaks Raivo meie usku tegudega tõstma, jutust jääb nüüd väheks."

Karrisoo köidab poisid käsipalli külge

"Karrisoo on tugev noortetreener, kes oskab poisid käsipalli külge siduda," hindab Erik. "Temalt saadakse mänguarmastus ja põhitõed. Ta suhtleb isade-emadega, leiab oma ideedele koduste toetuse. Ta usub noortesse mängijatesse ja püüab neissegi usku sisendada."

Kuni Piilpärk Oskari juures oli, viis põhikoosseisu treeninguid läbi põhiliselt tema, Karrisoole jäi rohkem asjaajaja roll. Oskari mängijad usuvad, et Piilpärk on füüsiliste treeningute läbiviimisel väga võimekas. Taktikalist õpet aga jagavat Karrisoo taibukamalt.

"Piilpärk on Karrisoost lihtsakoelisem," seletab Erik. "Omal ajal tegutses ta platsil vasaksisemisena, tuli ja lajatas väravale. Nüüd nõudis meiegi viskajatelt: mis sa seal kombineerid, mine ja viska! Piilpärk näeb mängu hea viskaja tasemel, Karrisoo jälgib kogu platsi ja pooldab kombinatsioone."

Vanem kaaslane julgustab, treener hurjutab

Erik kinnitab, et Raivo Laastu, Riho-Bruno Bramanise, Ahmed Porkveli, Hendrik Karlsoni ja teiste kogenud mängijatega reisimine, treenimine ja võistlemine annab palju: "Nad võtavad käsipalli tõsiselt, kuid oskavad toimuvast ikkagi täit mõnu tunda. Noortesse suhtuvad nad hästi ja jagavad õpetusi vähimagi üleolekutundeta. Kui midagi nässu ajame, ei karga paremad mehed noortele kraesse, pigem julgustavad - proovi uuesti, küll tuleb."

Sama ei saa Erik ega ükski teine Oskarist koondisse jõudnu öelda Karrisoo ja Piilpärki kohta. Juhendajate selle hooaja "lemmik" on Erikust aasta noorem paremsisemine Roald Karotom. Juhtub Karotom kaks möödaviset tegema, kutsub treener ta pingile ja võtab põhjalikult läbi. Tegemist pole üksnes häälekate õpetussõnadega, vaid pahatihti lihtsa sõimuga.

"Karrisoo võib hurjutades leida midagi päris mänguvälist," noogutab Erik. "Selline suhtumine röövib paljudelt enesekindluse. Aga kui pärast kaht eksimust kolmandat lausa kartma hakkad, pole sa enam pallimängija."

Vanemad mängijad, Vahur Vetevool või Roman Glinkin, ei laskvat Eriku meelest end sõimust enam häirida. "Ega ma viimasel ajal isegi öeldut südamesse võta, lasen kurjad sõnad justkui kõrvust mööda ja analüüsin tehtud vigu ise. Aga nooremana olin tihti shoki äärel. Ootasin hirmuga, mida mängujärgne koosolek veel tuua võib," vangutab Erik pead. "Ma pole ise küll lemmiksõimatav olnud, saan Karrisooga tavaliselt pigem hästi läbi. Aga näen, kuidas praegu Karotomi vaimu laastatakse, pika perspektiivika mehe julgus kaob, süveneb ebastabiilsus."

Hindab parimaks treeneriks Jüri Lepa

"Olen käsipalluri kohta küllalt kiire, näen platsi korralikult ja suudan olukordi ette aimata, jõudu kasvatan," seab Erik plussid ritta. "Aga selgelt jääb vajaka nahaalsusest, nii minul kui teistel Oskari mängijatel. Me ei suuda endast igas olukorras maksimumi võtta. Nahaalsuse puudumine on see, mille pärast me treenerilt enim peapesu saame."

Erik usub, et just kindlusetus ei lase nahaalsusel kasvada. Ning siit võib selgelt järeldada, et nõudes sõimates nahaalsust ja kartmatust, röövib treener nende tekkeks vajaliku komponendi.

Imre Erik tunnistab, et tegelikult nõuavad treenerid õiget asja, aga arvab, et valede vahenditega. "Jah, võimalik, et mängin koondise eest paremini," usub Erik. Peatreener Jüri Lepp pole mängijaid iial sõimanud, ta on õpetussõnadega piirdunud. Ning nii tõstab Erik Lepa Eesti treenerite tänases reitingus Karrisoost ja Piilpärkist ette - nagu Laastugi.

ülestõusul pole juhti

"Tegelikult peaks juhtmängijad Oskari koosolekul püsti tõusma ja seisukohad selgelt välja ütlema," arvab Erik, keda ajakirjanik siin provotseerib. "Sellest võiks meeskonnale, nii mängijatele kui treenerile tulu tõusta. Ma ei taha mingil juhul Karrisood materdada - ta on suur treener -, aga vastastikuseid suhteid tuleb klaarida."

Eriku meelest pole Oskaris mängijat, kes võiks sõnaselgelt ultimaatumi lauda lüüa: "Vahel astume Karotomi eest välja, aga pigem podisedes, see on lagi. Oleme vist sõimuga ka liialt harjunud. Vaat kui Laast lõpuks Oskariga ühineks, võiks midagi muutuda, tema on Karrisoo silmiski autoriteet."

GUNNAR PRESS