Indrek Sei: rohkem ma alaliidu presidendi toolile ei istuks

Medalimees Sei on ujunud tubli pool maakera ümbermõõtu, kuid eelistab tänapäeval kuivemaid alasid, näiteks mängida tennist.

Ootasin naerupahvakut, kui pöördusin praeguse ärimehe Indrek Sei poole palvega sisustada oma isikuga lehe spordiajaloo rubriiki. „Eks ma vist olegi juba vana!” muigab Sei, kes hoolimata oma 36 eluaastast on jõudnud istuda ujumisliidu presidendi toolil. Pärast kolm aastat kestnud tegutsemist loovutas Sei äsja presidenditooli viisakalt oma kunagisele spordigümnaasiumi klassiõele Evelyn Sepale, kellel riigikogu liikmena ja poliitikuna ehk rohkem pealehakkamist. „Ja nooruslikku energiat,” lisab Sei mesisel keelel. Sest Eesti malli järgi oodatakse alaliidu juhilt mitte niipalju osavat organiseerimistööd ja õige kursi hoidmist tormisel merel, kui lihtlabast spordiala heaks raha kokkuajamist. Sepale ja tema kolleegidele teistel aladel pole see ülesanne majandussurutise keskkonnas sugugi „labane” kohustus.

Kas Sei on nüüd pettunud? „See pole õige sõna, kuigi alaliidu juhiks ma teist korda ikkagi ei hakkaks. Kuidas öeldagi: põlemist, energia liitumist, koosmeelt oli vähe. Seltskonnal ujumisliidu juhatuses kui täiskogus kippusid söed tuhmuma, ma olin vist kehvavõitu lõõts. Kuigi eraldi oli igaüks kena inimene,” iseloomustab Sei, kes tunnistab, et ta ambitsioonid olid suuremad kui tulem. „Organisatsiooniline töö loob väärtusi, alati pole vaja raha. Näiteks ujumissaadete seeriaks teles oli raha olemas, kuid keegi ei viitsinud seda lükata,” läheb Sei konkreetseks. Ühte fakti annab mitutpidi tõlgendada. Sei on viimane Eesti ujuja, kes rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt medaleid võitnud. Hoolimata eestlaste agarast osalemisest. Ja hoolimata sellest, et Sei ise üritas ujumist suunata. „Kui arvutiterminoloogiat kasutada, vajab Eesti ujumine restarti,” kõlab Sei soovitus. Küsimus, mida Seilt korduvalt küsitud: kas tippsportlase tee aitas kaasa äritegemisele? Näiteks Sportcat AS-ile või toormahlade (smuutid) tootmisele ja turustamisele või esimestele sammudele rahvuslikul ärialal, kinnisvaras. „Sidemete osas muidugi, väärtushinnanguid ku­jun­das ka,” kostab Sei. Kas Sei ruineerib töörahvast ja ajab taga ülikasumeid? „Ikka, ikka! Kui äris ainult kasumile mõelda, läheb käru kummuli. Mulle peab see tegevus meeldima. Sama kinnitab näiteks Allar Levandi, ka endine tippmees.“

„Ma ei taha tenniseväljakul ka mitte sugugi iga hinna eest võita. Ma naudin seda mängu, mille avastasin enda jaoks nelja aasta eest. Mul on algusest peale olnud treener Allar Hint, mu tehnika pole kindlasti kõige küürakam,” loetleb Sei. Mis on Sei põhitegevus? „Kui kõige umbmäärasemalt öelda, siis hoolitsemine oma ärihuvide eest,” formuleerib endine tippujuja, kes end maksimalistiks ei nimeta. Sei ujumiskool Keilas on hea tervise juures. „Loodud koos Leino Mägi ja Tõnu Meijeliga, kes on vaimne isa.” Kui hea on Eesti ujumine? Kui palju võiks selleks kaasa aidata andekate ujujate ülikooliõpingud USA-s. „Sydney olümpial oli kolm Eesti ujujat, Pekingis üheksa. Siiski pole ujumine kolm korda paremaks läinud, sest temas on vähem sära,” ületab Sei esimese takistuse. „USA-s on kindlasti paremad harjutamisolud, liiati kaasneb haridus. Aga samas on ujuja ülikooli ori, mingisugused EM-võistlused ei lähe ameeriklastele korda. Ise omal ajal USA-sse ei läinud, sest nägin oma tegevusvälja Eestis. Lisaks ühtviisi heale ujumisstiilide valdamisele on Sei ka verbaalselt osav.

Indrek Sei

Sündinud 26. juulil 1972 Kallimad medalid: EM-hõbe­ 1993 ja 2000, EM-pronks 1991 ja 1992, kõik 100 m kompleksis Õppinud: spordigümnaasiumis, tehnikaülikoolis Töö: osanik mitmes firmas Osalenud: kolmedel olümpiamängudel Parim: Eesti sportlane 1993 Hobid: Keila Swimclubi president, oma ujumiskooli asutaja, sportlaste ühenduse asutajaid, kandideerinud korra riigikokku ja teise Keila volikogusse, tennis.