Väikesele Türi linna tüdrukule Inna Rosele meeldis väga tantsida. Rahvatantsutrennis ta käis, aga südames ihkas saada baleriiniks. „See oli mu eluunistus,” meenutab Rose nüüd. „Ema püüdis mind veenda, et ma ei sobi baleriiniks, aga ma ei saanud aru, miks. No ei olnud selliseid kehalisi eeldusi,” naerab kolmekordne maailmameister laskespordis.

Tundub ehk veidi kummaline, et tantsu armastavast tüdrukust sai hoopis laskesportlane, kuid Rose jaoks pole siin midagi imelikku. „Ilmselt oli mul lihtsalt nii palju energiat, et jagus ka laskmistreeningutes käimiseks.”

Oma osa mängis Rose laskesporti sattumisel treener Rein Valdru, kelle tugev isiksus ja veenmisjõud mõjutasid noort naist selles suunas, et kord valitud spordiala enam soiku ei jäänud. „Millega ta mind veenis? Eks ikka tulevikuperspektiiviga. Olin laskmises hea, juba noorena teistest natukene parem. Lisaks andis võistlemine võimaluse eakaaslastega suhelda, võistlustel käia, reisida – palju siis väikelinna tüdruk reisida sai?” Rosel on siiani meeles treeneri külgkorviga mootorratas, millega too teda vahel võistlustelegi sõidutas.

1974. aastal tuli 16-aastane Rose Moskvas Nõukogude Liidu meistriks. Treener Valdru on varasemates intervjuudes öelnud, et nii noore inimese puhul on säherdune saavutus väga kõva sõna.

„Eks ta üllatus oli,” mõtiskleb Rose. „Kui lähed suurde linna, mõtled, kes ma üldse olen – sõna otseses mõttes tütarlaps maalt ja hobusega. Ma ei osanud karta, küllap mu enesehinnang ei olnud nii kõrge, et midagi karta. Tegin oma tööd, mida olin õppinud ja harjutanud.”

Igavene teine


Päris kuldajad jõudsid Rosele laskespordis kätte 80-ndate alguses, kui õnnestus võita ridamisi kõlavaid tiitleid nii MM-idelt kui ka Euroopa esivõistlustelt. Ükski neist pole Rosele endale eriti meelde jäänud.

„Tagantjärele mõeldes on sellest mõneti kahju, aga tollal ma ei olnud nii motiveeritud, et oleksin mõelnud vaid esikohast, kasvõi veri ninast väljas! Ränk töö, et üldse liidu koondises püsida, võttis kogu jõu. Mul oli juba pere ja laps ning kõik need treeninglaagrid kurnasid. Lasin oma talendi ja vana rasva pealt. Sedasi püsisin seal kümme aastat ja võitsin tiitlid, kuid ennast ma eriti ei kulutanud, samuti andsin kiiresti alla.”

Just nende allaandmiste pärast nimetab Rose ennast „igaveseks teiseks”, kuigi tema medalite seas on ka kuldseid.

„1982. aastal Caracases kaotasin individuaalse kulla ümberlaskmisel. Tollal polnud finaale – kui esimene ja teine koht olid võrdsed, tehti ümberlaskmine. Seal ma tavaliselt kaotasin. Ei tea, mis viga see oli – iseloom, kasvatus või laiskus, aga andsin miskipärast kergemalt alla,” meenutab ta aastaid hiljem.

Ka närvid vedasid vahel alt. „Laskmises võidab see, kelle närvisüsteem peab paremini vastu. Kui kõvaketas kinni kiilub ja meelekramp tekib, ei ole midagi teha. Märkleht võib laskurite nägemuses olla suur ja lai nagu lehm, kuid selles olukorras oled ikka suuteline mööda laskma ja kõik imestavad, kuidas see võimalik on.”

Barcelona olümpiamängude ajaks oli Eesti vaba ning võimalus oma lipu all võistelda veetles kõvasti. Samas ei osatud ette näha üleminekuajaga kaasnevaid raskusi.

„Loobumisotsus oli valmis juba olümpia ajal,” kinnitab Rose, kes oma elu esimesel ja viimasel olümpial 21. kohast kõrgemale ei tõusnudki. „Olin sellest rabelemisest ja rängast tööst nii väsinud, samas oli tunne, et tegelikult pole seda kellelgi vaja. Olin endas ja kõiges nii pettunud. Nii ma lõpetasingi spordiga,” meenutab Rose.

Süda valutab lemmikala tuleviku pärast

Pärast tippspordiga lõpparve tegemist võistles Rose armeesportlaste ridades sõjaväelaste MM-idel ning saavutas sealgi hinnalisi medalikohti, kuid tollest ajast ta suures vaimustuses ei ole. „Astusin nende ridadesse, sest mõtlesin, et saan noori aidata. Selle asemel pidin hoopis kord aastas võistlustel käima. See on nii arulage, et ma ei taha sellest isegi rääkida!”

Nüüdseks on ka armeespordiga lõpparve tehtud. Tegus daam peab vanalinnas naisterõivaste poodi ning on valikuga rahul. Süda valutab vaid laskespordi tuleviku pärast. „Laskmine on militaarne ala. Ma ei saa aru, miks kaitsejõud, kaitseliit, aga ka politsei ja piirivalve ei võiks laskurliiduga koostööd teha, et nende tiirudes saaksid ka sportlased harjutamas käia? Mõtlesin, et võtan ühe tüdrukute grupi treenida, aga tuleb välja, et Tallinnas polegi kuskil harjutada,” imestab Rose.