INTERVJUU: Irina Embrich: Pekingi mängude lähenedes kaotusehirm aina kasvas


Mitme tiitlivõistluse medalinaine Irina Embrich on kosumas elu suu­rimast pettumusest, väljajäämisest Pekingi olümpiaturniirilt. Ta jätkab sihiga jõuda Londoni OM-ile.

 •• Irina, kas sinus jätkub sportlikku viha ja raevukust rünnata pärast ränka pettumust uusi sihte?

Olen selle üle pikalt mõelnud. Kui Pekingi lootused luhtusid, oli tõesti vilets enesetunne. Veel viletsam oli olümpiaturniiri ajal, kui teised ilma minuta medaleid jagasid. Nüüdseks olen jõudnud veendumusele, et minus on tahtmist minna uuele ringile. Sportlik viha ongi see märksõna, mis asja otsustab. Ilma selleta pole mõtet tippspordis vegeteerida.

•• Oled juba väga kogenud vehkleja. Oled ema. Tead, et uus olümpiatsükkel eeldab neli aastat kannatusi?

Jah, muidugi. Jätkamise otsus pole tehtud ülepeakaela. Mõtlesin pikalt, kuidas talitada. Tean, et pean töötama veel pingelisemalt kui enne Pekingit. Aga usun, et suudan pingele vastu panna. Teine võimalus olnuks harjutada ainult paar-kolm korda nädalas, hakata taas amatöörvehklejaks. Kolmas – hoopis kõrvale astuda. Viimased variandid mind ei rahulda, jätkan tippspordis.

•• Sinu konkurent koondises Maarika Võsu jättis tippspordi, märkides, et see elunähtus on väga stressirohke. Oled sa temaga päri?

Olen. Olen isegi päris palju kogenud. Maarika karjäär oli väga pikaajaline, kus stressigi vastavalt rohkem. Aga me mõlemad teame, et tippsport pakub ka rõõmu ja rahuldust.

•• Kas oled oma painaja, mulluse põrumise Pekingi pääsme taotlemisel unustanud? Mida analüüs ütleb, miks sa õigupoolest alt läksid?

Unustanud pole, kuid magada juba laseb. Mõelnud olen läbikukkumisele palju ja usun, et tean peamist põhjust. Mida lähemale Pekingi mängud jõudsid, seda enam hakkasin kaotust kartma. Aasta alguses seisin valikureitingus väga hästi, seejärel hakkas positsioon murenema. Kaotusehirm kasvas seda enam, et teadsin: enam ei tohi kaotada. Seega: läbikukkumise põhjus oli ikkagi psüühikas. Ma ei suutnud end kokku võtta, keegi lähedastest ei suutnud mind positiivselt mõjutada. Karm kogemus, millest võib tulevikus kasugi olla.

•• Kes on su igapäevased sparringupartnerid?

Treener Nikolai Novosjolov. Teised Eesti paremad Marno Allika ja Sven Järve. Mõned poisid. Naiste ja tüdrukutega vehklen varva, peamiselt võistlustel.

•• Mõni meesvehkleja on umbes 190-sentimeetrine, sina ise nääp­suke naine. Vabandan võ­hiklikkust, mis on niisugusest treeningust kasu?

Mida mitmekesisemad on sparringupartnerid, seda enam kasu. Peab olema mehi ja naisi, kogenuid ja noori, erineva taktika ja maneeriga igat sorti vehklejaid.

•• Kas tulevik võib meile anda treeneri Irina Embrichi?

Võib. Olen selle peale mõelnud, et võiksin juba enne Londoni olümpiat võtta endale grupi kaheksa-üheksa-aastaseid noori. Olen mõelnud sellele, et võib-olla olen treeneriks iseloomult liiga peh­me. Kipun tegema kompromisse seal, kus oleks vaja olla jäigem.

•• Kes on sinu treenerite treener?

Mu esimene treener Samuil Ka­minski. Ilma temata poleks ma vehklemisse jäänud, kindel see. Ta töötab Norras, näeme harva.

•• Kaminski pole ainus välismaal töötav Eesti vehklemistreener...

Mina pole hinnangu andja. Muidugi oleks Eesti vehklemisele kasu, kui nad töötaksid kodus. Ent see on kindlasti igaühe otsustada, näpuga näidata siin ei saa.

•• Lähimad võistlused?

Sel nädalavahetusel Eestis. Järgmisel Budapesti MK-etapp, kus toimub nii individuaalne kui ka naiskondlik turniir.

Kus on uued Embrichid ja Võsud?

•• Eesti naiste vehklemise tagala pole tühi. Juunioride maailma edetabeli 15 parema seas on Erika Kirpu, Julia Zuikova ja Julia Beljajeva. Kellest neist kolmest saab suur vehkleja? Kas üldse saab?

•• „Ühte nime ei riski ma nimetada. Kindlasti on kõik võimekad tüdrukud, ent asja otsustavad tavaliselt nüansid. Minu meelest esmajoones võistlejahing, karakteri varjatud omadused. Pealegi ei tunne ma kõiki noori hästi, Kirpu ja Beljajeva on Tartu tüdrukud, Nelli Paju Haapsalust,“ vastab Embrich.

•• Aga tema praegu kolme aasta ja viie kuune tütar Maria. Tuleb temast vehkleja? „Kes teab? Vägisi ma temast vehklejat ei tee. Ent ka käib trennis kaasas, tunneb varustust ja võib-olla tõmbab selle mõne aasta pärast ka selga,“ kostab Embrich.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare