Jaak Salumets: ma ei pea olema esimene ega karda olla viimane

 (1)

30. jaanuaril 60-aastaseks saanud Jaak Salumets treeneriametisse ei naase. Ent ta peab üheks oma südameasjaks aidata treeneritööd rohkem väärtustada.

Hoolimata tehispuusast ja pikka aega vaevanud põlvevalust astub Salumets Toompea järskudel treppidel mõõduka nobedusega. Ta ütleb, et saab riigikogulase ülesandeid täites päeva jooksul päris palju üles ja alla liikuda ning korvpalliväljakul kõvasti vatti saanud luud, liigesed ja kõõlused tunda ei anna.

„Üks ravitseja, kellelt ma nõu küsin, ütles, et mul on 37-aastase inimese siseorganid,” lausub Salumets. „Kas oled 60 või 30, vahet pole. Kui oled terve ja motiveeritud, siis on kerge töötada. Paljud meie hädad algavad valest mõtlemisest. Ma ei pea olema esimene ega karda olla ka viimane. See on mu elukreedo.”

Soojenduseks räägib Reformierakonda kuuluv Salumets, et liberaalses turumajanduses tuleb üha enam lahendada sotsiaalseid probleeme. Elanikkonna kihistumine kasvab, ratsa-rikkaks-põhimõte ei vea ühiskonda edasi. Raskel ajal oleks vaja üksteist rohkem hoolida ja lugu pidada.

„Inimene mõtleb liiga palju kategooriates, mis ei too õnne maailma,” mõtiskleb Salumets. „Vead tulevad varem või hiljem välja ja neid ainult mõistuse abil ei paranda. Inimene ei oska ümbritsevat tunnetada, tahab ainult analüüsida, mis on aga elutu mäng arvude ja sõnadega. Tippjuhid teevad otsuseid intuitsiooni järgi, analüüsi kasutavad kontrollimiseks. Rahvalikus kõnepruugis – kuulavad kõhutunnet.”

Stopp! Vaist, enda sisse vaatamine ja kaaslasesse süüvimine. See on Salumetsa aastaid paelunud, ja ta otsib oma tähtsatele küsimustele vastuseid idamaade filosoofiast ja ellusuhtumisest. „Mõistus, mõtlemine pole veel tarkus,” ütleb ta.

Kui palju see arusaam on Salumetsa ennast valulistel, kaotusehirmust kantud valikuhetkedel aidanud ja võiks teisi aidata?

••Kuidas ametisse palgatud treener võib aimata, mis teda tegelikult ees ootab? Kas Salumets ise võis 1997. aastal Nybitit juhendama hakates alateadlikult karta, et meeskonna omanikud otsustavad temast juba kevadel, pärast Eesti karika võitmist, aga meistrivõistlustel viiendaks jäämist vabaneda? Mis pidanuks Üllar Kerdele märku andma, et hoolimata edukast esimesest hooajast Tartu Üli­kool/Roc­kis kulgeb teine hooaeg üle kivide ja kändude ning lõpeb peagi kurvalt – ametist taandamisega?

Enne Rockiga tööle asumist küsis Kerde ka minu arvamust. Ütlesin: „Ära mine!” Minu jutul olid tartlased käinud kaks korda. Oli ammu selge, et nende ees­mär­gid polnud kõrged. Nad olid rahul, kui meeskond tuli Eesti meistriks. Kerde tahtis hakata professionaalselt tööle, et Balti liigas ja eurosarjas hästi esineda, aga mängijad olid mugandunud. Osal mees­tel polnudki piisavalt motivatsiooni kõrgemale pürgida. Sellele aitas kaasa vähene konkurents, ja neid, kes ei taht­nud maksimaalselt pingutada, polnud võimalik asendada. Nii läks treeneril enese maksmapanek raskeks.

Üks möödalask oli mullu FIBA karikavõistluste finaalturniiril, kui oli vaja tipptulemust näidata. Ma ei tea, missugune oli Rocki ettevalmistus, aga eksimused võisid tulla ka seepärast, et üldvastupidavus oli puudulik. Peatreenergi muutus närviliseks.

•• Paljud Rocki pallurid polnud eurosarjataset varem kogenud. Üsna tõenäoline, et nad polnud arenguhüppeks valmis. Miks?

Miks tartlased said nii palju traumasid? Sa ei saa hüpata järgmisele astmele, kui oled eelneva vahele jätnud. Rockis on üksjagu andekad mängijad, aga kui sa olid pida­nud kogu aeg ületama latti kõrgusel 1.70 ja enamat ei nõutud, jäi areng toppama. Kui korraga pandi latt kahele meetrile, tekkis suuri raskusi. Välismaal mänginud Janar Talts ja Gert Kullamäe olid selleks valmis, aga enamiku meeskonnast moo­dustas Tartu vana punt. Mullu tõi Üllar Sten-Timmu Soku ja Timo Eichfussi juurde.

••Ent Rockis on ka välismaalased, missugune on nende roll?

Nemad pole üldpilti mõjutanud. Ka ei jaga ma seisukohta, et nüüd saab Rock arendada noort treenerit Indrek Visnapuud, andes talle suure väljakutse. Noor treener peab järk-järgult kasvama, suurteks mängudeks valmistuma. Oli hea, kui abitreener andis peatreenerile nõu ja analüüsis vastaste taktikat, kuid Visnapuul pole pagasit peatreeneri vastutuse kandmiseks. Sa pead teadma, missugune on iga mängija valulävi, mida ta mõtleb, mis talle meeldib ja mis mitte. Seda on vaja tundma õppida, et õigeid ja valesid valikuid teha.

Loe veel

•• Tagantjärele targana võib tõdeda, et taktikaline ettevalmistus eurosarja kodumängus Samaraga Rocki ei aidanud. Kuigi nad võitsid Venemaal, kaotasid nad Tartus suurelt. Kuidas seda seletaksid?

Milleks on üldse vaja vastase taktikat nii üksikasjaliselt analüüsida? Sa teed oma mänguplaani ja siis vaatad, kuidas vastane suudab sellele reageerida. On vaja otsida mõjutajaid, mis ärataksid mängijad üles! Treener peab tegema kõik, et hoolealused oleksid maksimaalselt keskendunud. Meeskond on nii tugev, kui tugev on kõige nõrgem lüli. Treeneril pole vaja tunda läbi ja lõhki vastase taktikat, tuleb tundma õppida oma mängijaid – nende vaimseid, tehnilisi ja taktikalisi võimeid ja oskusi. Vastavalt sellele saab üles ehitada oma taktika, millega vastast alistada. Mängida tuleb nende kaartidega, mis treeneril käes on. Kasutada saab inimest, mitte tema oskusi.

•• Kuidas sa hindasid nii mängijate moraalseid võimeid kui ka kehalist valmisolekut?

Nägin juba mängueelse õhtu treeningul, mis seisundis keegi on. Kui korvpallur hakkas äkki oma nõrku külgi arendama, võis temas ebakindlust aimata. Sportlase valmisolek maksimaalseks soorituseks sõltub nii kehalisest, tehnilisest kui ka taktikalisest ettevalmistusest. Kõige tähtsamaks pean aga vaimset valmisolekut.

•• Kuigi ka maailma kõige tugevamas korvpalliliigas NBA saab kaotajate peatreener sageli vallandamisteate, usaldatakse Ameerikas paljukogenud mehi. Larry Brown läheneb 70. eluaastale, Jerry Sloan ja Phil Jackson on üle 60. Serblased kutsusid 65-aastase Dušan Ivkovici oma rahvuskoondist päästma. Sa istud Toompeal ja koostad seadusi. Miks?

Siin ongi sulle vastus! Lõpetasin treeneritöö 49-aastaselt. Tekkis moment, kui mind oli vaja eemaldada. Mitmed treenerid tahtsid saada võimalust end näi­data. Nad on ka oma šanssi kasutanud. Kui nad oleksid tahtnud kõrget korvpalli mängida, oleks tulemused olnud teistsugused. Aga ma ei soovi kritiseerida treenereid, kes tahavad oma tööd pühendunult teha. Näiteks Nenad Vucinici püüdlused Kalev/Cramos meeldivad mulle. Ometi näitab fakt, et kümne aasta jooksul on Eesti korvpallist läbi käinud nii palju treenereid, mida on tehtud.

•• Meie korvpallis puuduvad tähed, suurepäraste tehniliste oskustega mängijad. Vähene konkurents ei innusta individuaalselt harjutama. Heino Enden räägib teleülekannete ajal väsimatult, mis on mängijate puudused. Eesti koondise peatreenerina leidis ta, et korvpallur peab ise oma nõrku külgi järele aitama. Mida teener saaks siiski teha?

Kui mees ei ilmuta soovi oma vigu parandada, võetakse leping ja tehakse talle selgeks, mis on tema kohustused. Korv­pallurile luuakse võimalused treenida ja siis tuleb temalt seda ka nõuda. Nõuda saab treener. Teist võimalust polegi – sa kas paned mehed tööle või lahkud. And­res Sõbra käe all oli ju Kalevis „plejaad noori andekaid mängijaid, kes kohe-kohe lähevad NBA-sse. Mäletan suurte täh­te­dega pealkirju, ka sina kirjutasid selliseid! Aga kui palju need noored individuaalselt harjutasid? Jorr ainult män­gitas neid. Käisid ise jooks­mas? Tühjagi! Pole neil kiiruslikku teh­nikat, millega läbi lüüa.

Minu kreedo on, et mängija tuleb viia heasse kehalisse vormi. Kiiruslik tehnika, individuaalsed taktikalised oskused nii kaitses kui ka rünnakul, mängu lugemine, harjumus raskes olukorras maksimaalselt pingutada ja õigeid otsuseid vastu võtta. Selleks on vaja jaksu ja vastupidavust.

•• Üks meie väheseid pikki korvpallureid, Joosep Toome istus mitu aastat Kalev/Cramo pingil. Osalt põhjendati seda noormehe vigastusega. Ent sel hooajal on Toome TTÜ meeskonnas end käima saanud. Miks?

Mulle meeldib, kuidas Kuusmaa töötab. Tema treeningul saavad poisid naha märjaks ja Aivari silmad põlevad. Tehke tööd! Looge mängijale motivatsioon! Klubi ahelas on veel teisigi lülisid – mänedžment, juhatus. Ka neil on veel kõvasti areneda. Soonikuni on veel pikk maa minna.

•• Koos Riho Soonikuga arendasite te esindus-Kalevi nii heaks, et 1990. aastate alguses oma lae saavutanud korvpallurid vedasid Eesti koondist ja Kalevit veel kümme aastat. Kullamäe, kes sinu käe all oli verisulis nooruk, mängib siiani!

Kahjuks kooriti neljateistkümnelt-viieteistkümnelt mehelt sada nahka! Kale­v­laste kõrval ei arendatud teisi mängijaid, Salumets ei pidanud sellega tegelema! 1994. aastal, kui Leedust tagasi tulin, püüdsime veel kord tugevat meeskonda ehitada, aga välismaalt tagasi tulnud korvpallurite motivatsioon hakkas juba vähenema. See oli minu vale valik. Mõni ei tahtnud enam kõvasti töötada, mõni polnud selleks veel suuteline, puudus ühendav eesmärk. Siis otsustasid Priit Vilba (korvpalliliidu president – toim) ja Soonik mängijad klubidesse laiali jao­tada, eurosarjas osalenud klubide koondises polnud võimalik üksmeelset rusikat luua. Jäin kaotajaks. Lätis tehti teisiti – klubides tehti kõvasti tööd ja nad läksid meist pikkade sammudega ette.

•• Kas sul ei tärganud mõtet minna uuele ringile – koguda 18- kuni 22-aastased noored mehed ja innustada neid sihipäraselt tööle?

Ausalt öeldes olin sellest tasemest välja kasvanud. Kui pidanuks veel treenerina jätkama, siis kõrgemal tasemel, näiteks Venemaal. Siin töötamine ei pakkunud enam emotsionaalset pinget. Tahaksin õiendada ühe eksiarvamuse. Ikka kuul­dub, et meie edu oli juhus. Et 1993. aastal, kui saime EM-il kuuenda koha, puudusid leedulased, kes olid aasta varem Bar­ce­lona olümpial võitnud pronksmedali. Leedul puudus EM-i valikturniiril Wroc­lawis Sabonis, meil puudus Sokk. Kas meie saavutus oli juhus? Ei olnud, see näitas meie võistkonna taset. Leedu kaotas Poolale, keda meie võitsime kindlalt, ega saanud finaalturniirile. Pehka avanes ja sai välisklubiga lepingu. Kullamäe kutsuti Kaunase Žalgirisse. Kõik täitsid oma osa. Meil polnud staare. Kogu võistkond oli tugev, mis ei tulnud ainult kolmenädalase treeningulaagri pealt.

•• Kas oled mõelnud, et treeneritöö jäi pooleli?

Läks nagu läks, juhuslikke asju pole. Kui läinuksin Venemaale suurt raha teenima, oleks kodu kannatanud. Raha ei asenda inimest. Minu õpingutes tuli uus, loomulik jätk. Ainult liiga kaua jäin treeneriametist lahkumise järel möödunu üle valulema.

•• Tõsi, sinult oli mitu aastat raske midagi korvpalli kohta küsida. Süs­teem, mida sa lõid koos mõttekaaslastega, jäi edasi arendamata. Kas sa ei tundnud vajadust jätkata?

Ma pole kunagi hinnanud oma elu nii, et midagi jäi tegemata. Tegin, mida oskasin ja suutsin, see oli niisuguses olukorras kõik. Kui midagi ette võtsin, siis tegutsesin jäägitult kõige kõrgema eesmärgi nimel ja nõudsin seda ka teistelt. See kehtib ka mängijakarjääri kohta. Mul oli õnn mängida kuldaja-Kalevis koos Priit Tomsoni, Aleksei Tammiste, Tõnnu Lep­met­sa, Jaak Lipso ja Anatoli Krikuniga, kes suhtusid sporti professionaalselt ja pü­hendunult. Ilmar Kullami käe all teisiti ei saanudki.

•• Mida saaksid riigikogus spordi heaks teha?

Ma pole endale veel väga sügavalt lahti mõtestanud treenerite ühenduse juhi tööd. See on mulle südamelähedane, tahaks midagi muuta, et treeneri leib ei tuleks nii raskelt. Olen ka kultuurkapitali nõukogus, Tallinna linnas ja korvpalliliidus hingega spordi juures. Ütlen, mida mõtlen, seda küll iga kord ei sallita. Ma ei tea, mis saab kahe aasta pärast, aga prae­gu kasutage mind selles ametis ära!

Arvamused

Anatoli Krikun

meeskonnakaaslane

Salumets tekitas põnevust oma suure auto ZIM-iga. Sinna mah­tus terve meeskond! Meil oli kom­beks sõita Püha­järvele õlut rüüpama, mis pol­nud mõistagi peatreener Ilmar Kulla­mile meeltmööda. Üks sõit ZIM-iga lõppes Jaagule õnnetult – ta põrkas Tallinnas sõjaväeautoga kokku ja sai tugeva löögi vastu põlve.

Riho Soonik

abitreener Kalevis

Salumetsa tugevaimaks küljeks võib pidada ühe eesmärgi ni­mel töötava tiimi loomist. Ka inime­si valis nii, et nad käiksid ühte jalga. Kui hakkasime võitma, tekkis ka mängijatel usk. Esimese N Liidu meeskonnana käisime USA turneel, osalesime välisturniiridel. See oli korvpalluritele tugev motivatsioon.

Aadu Kana

korvpalliliidu juht 1986–1990

Jõud + tahtejõud + enese piitsutamine. See oli maksimaalseks pingutamiseks keskendunud Salu­metsa edu valem korvpallurina. Kui ta vigastas paremat kätt, õppis vasa­ku käega viskama poolhaaki ja see sai üheks trumbiks. Salumets oli võib-olla üldse üks esimesi treenereid, kes lõi oma taustajõudude tiimi. Teda aitasid lisaks Soonikule ka Rein Jalak, Pranas Mickevicius, Heiki Krimm. Kui pallurid harjutasid suure koormusega, oli vaja hoolitseda nii kehalise kui ka vaimse taastumise eest.

Margus Metstak

hoolealune Kalevis

Korvpalliklubi Kalev tegutses aktiivselt 365 päeva aastas. Tä­nu mäned­žeri kohuseid täitnud Soo­nikule olid meeskonna tegevused mitmeks kuuks ette üleplaneeritud, Salumetsal tuli vaid sobivaimad  valikud teha, mida ta tegi endale omase põhjalikkusega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare