Jaanson tuleb Sydneys olümpiavõitjaks



Atlanta olümpiamängud kurnasid Eesti sportlase vaimu. Kõrge koht, olgu viies või seitsmes, ei pakkunud rahuldust sponsorile, saati kullalootustega tegijale. Jüri Jaanson, eksmaailmameister, mullune maailma karika võitja, Atlanta-peo aegne rahvuslipu kandja ja olümpialahingu suursoosik, põles läbi. Täielikult.

"Ju saan medali Sydneyst," vaatab Jüri Jaanson (peaaegu 31) korraga nii möödanikku ja kaugesse tulevikku. Ega ta nõnda sõnasta, aga tema olemus sõnastab.

Kõige huvitavam, et Jaanson ise sellesse usubki.

Olümpiaraamat annab teada, et Sind aidati 1995. aastal - nagu mitu korda varemgi - tippu, kuid ei aidatud tipust alla. Kes pidanuks aitama? Kuidas pidanuks aitama? Kes oli rängas ebaedus süüdi?

Keegi polnud süüdi, kui, siis mina. Nii tugev tohiks ma pärast kõiki neid aastaid küll olla, et jaksata kaotuste eest ise vastutada. Põlve otsas nokitseme niikuinii, strateegilistest tarkustest pole täna suurt mõtet rääkida.

Pärast väga rasket perioodi vajan tipust tulekul abi, see on nii. Eelmise hooaja lõpus ma ei saanud seda abi. Ma ei süüdista mitte kedagi, aga püüan juba järgmisel aastal asju kuidagi teistmoodi korraldada. Nõustun end laibaks töötama, aga tahan, et laipa pärast vedelema ei jäetaks.

Meie sõudmisel pole pikka ja kogemusterikast ajalugu, millesse süüvides olümpiasportlasega tegelevad inimesed täpselt teaks, mida teha kevade kuuendal nädalal või homme hommikul kell 8.24. Ju me need asjad kunagi järele uurime, aga Atlanta eel olime rohelised. Kaotasime. Lihtsalt kaotasime, ja ma ei usu, et keegi süüdi oleks.

Pealegi - täna ei tea ma ju öelda, et nii raskest olukorrast üldse saaks välja tulla. Võib-olla pole keegi taolises seisus olnudki. Võib-olla saavad inimestest, kes mind kunagi hooajalõppudel aidata suudavad, mõne aasta pärast maailma kõige paremini makstud spetsialistid.

Igal juhul oleme treener Mihkel Klementsoviga otsustanud, et tahame koostööd jätkata. Võimalikuks saab see siis, kui Mihkli panust piisavalt väärtustatakse, kui ta pere end kindlustana tunneb.

Aga süüdi ollakse tegemata töös, laiskuses. Meie töötasime pigem üle. See pole õigustus. Kogu mu meeskond on piisavalt tugev, et ma võiks komplekse tundmata ka järgmised küsimused ära kuulata.

Kas täna saaks arukalt otsustada, mis tagaks Sydney olümpia eel parima valmistumisviisi? Sa näid ju teadvat, et pole suuteline kaht järjestikust hooaega maailma parim olema.

Kas sponsorid usuvad Su saavutusvõimesse ka siis, kui sa hooaja vältel üldse ei võistle või võistled allpool oma taset?

Jumala eest - ma ei tea. Tõesti ei tea. Ma arvan, et nad ei usu.

Vaata, kui sa hakkad autoga Eesti Päevalehe toimetuse poole poole sõitma, ei saa sa kindel olla, et keegi autot ei rammi. Või et sa liikluses viga ei tee. Või et kumm katki ei lähe.

Tundes seitsmenda meelega ohusignaali, ma ei sõida. Tahangi teada, milline on sportlase riskimäär. Sa pole kõrgkooli lõpetanud ega mingil muul moel raudkindlat tulevikugarantiid hankinud, aga Jaansoni nimi peaks ju vähemalt reklaamiturul eeliseid andma. Kas sul on mõtet veel neli aastat rabelda, teadmata, mis edasi saab? Need aastad võivad otsustada, mis su elust saab.

Intervjueeri mind siis, kui ma edukas olen. Siis vastan nii nagu lugejale meeldib.

Praegu võin enamikule su küsimustest vastata ainult üht moodi: ma ei tea. Saad aru, ma ei tea!

Mul pole praegu eneseusku, lihtsalt ei ole ja kõik! Tipus olles klopin rinnale, mu jutus domineerib sõna mina. Aga täna ma enesesse ei usu.

Eelmisel aastal andsid Tampere MMil Eesti Päevalehele intervjuu, milles sa iseendast ühtegi sõna ei rääkinud. Tutvustasid meie lugejale oma finaalivastaseid, kasutades väga aupaklikku tooni.

Võidumees võib igasuguseid asju rääkida. Kaotaja - olgu ta seesama inimene - räägib muust.

Võitja kiidab teisi.

Kaotaja urgitseb eneses.

Kui olen laineharjal, ei vaja ma nõu ega abi. Vajan turvalisust, seda küll.

Tähendab, MMi kuldmedali vastuvõtmisega tuled kelleltki abi küsimata toime?

Kui kõik on korras, siis segab mind igasugune vahelttorkimine. Olen üksikala tegija, mitte pallimängija.

Kaotajana oled sa huvitavam kui võitja. Sõudes olümpiamängudel kaks kilomeetrit ajaga, mis muidu Piret Jamnese päralt on... Ei, ma parem ei küsi...

Küsi ikka! Ja seesuguse ajaga sõudes andsin endast parima, mitte ei teinud nalja. Anna andeks, aga näita mulle kedagi, kes läheb olümpiale nalja tegema! Vabandust, suusahüppaja Edwards läks.

Iztok Cop võitis eelmisel aastal MM-kulla. Miks tema, noor ja arenev mees, olümpiavõitjaks ei tulnud?

Ei tea. Jälle - ei tea. Tahaks oma probleemidega toime tulla, vahest suudaksin siis teiste omi uurima hakata.

Ehk saaks psühholoogideltki abi, aga olen vist nii enesekeskne, et ei suuda kõrvalseisjate tarkusi omaks tunnistada. Võimalik, et psühholoogid polegi tasemel - haakub ju eelmise lausega, eks?

Sa annad endale nii või teisiti aru, et kui nelja järgmise aasta sporditegemisest suuremat välja ei tule, peab elus muu lahenduse leidma. Millise?

Ma valmistun Sydney olümpiamängudeks. Ma ei oska peale sõudmise mitte midagi, igal aastal ei oska isegi sõuda. Ainus, mida ma pakkuda suudan, on võime õppida ja kannatada. Just - kannatada.

Miks ma siis aru ei saa, et sellist olukorda võib rahvakeeli jamaks kutsuda! Saan küll aru. Aga ma tean, et mõtlen vajalikul hetkel midagi välja. Heidikuks ma ei jää.

Kas sa ise oled nõus lahinguväljalt ära tulema, kui üks kuul on kõhus ja teine kopsus? Ei ole, eks? Siis pole ju enam mõtet põõsasse ronida?

Nii et stressi tulevikule mõtlemine ei tekita?

Mind huvitab, kas olümpiakomitee näeb minus Sydney-sportlast. Kui miski mind rohkem huvitaks, poleks ma Sydney-sportlane. Kindlasti ei oleks.

Kui mind olümpiavõimekaks ei peeta, siis hakkan... ikkagi olümpiaks valmistuma.

Tõsta käed ja anda alla? Leppida musta stsenaariumiga? Ei iial!

Esialgu sõuan. Kuni Pärnu jões vett on. Kui enam ei ole, siis sõuan kusagil mujal. Kui kusagil vett ei ole, siis lähen metsatööle. Nii palju on mul pärast sõudmist, hirmus töömahukat ala, võhma küll, et ma metsatööl hätta ei jää. Kraavihalliks ma kõlban, ja kraavihalli vajatakse ka tänases Eestis."

Kas treeneriamet Sind ei paelu?

Täna pole mul sellele mõtlemisekski aega. Vaat kui kunagi tuleb üks sportlane ja ütleb, et teda lahutab tipust väike kriim - äkki sina, Jüri, oskad aidata... Vaat siis ma proovin. Palka ma proovimise eest ei küsi.

GUNNAR PRESS

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare