Jaapani väravavaht tutvus Eestis siili ja oravaga

 (1)

Käsipall
Kohei Yoshida ei mõista, kuidas saavad mõlema soo esindajad ühes ruumis riideid vahetada.

“Tere!” tervitab Eesti parima käsipallimeeskonna Chocolate Boysi jaapanlasest väravavaht Kohei Yoshida püüdlikult, ise samal ajal naeratuse saatel kätt pihku pistes ja kodumaa kombe kohaselt kummardades.

“Sa hilinesid,” noomib tõlgi rollis olev Yoshida meeskonnakaaslane Riho-Bruno Bramanis ajakirjanikku, hoolimata sellest, et kell näitab täpselt kokkulepitud aega. “Jaapani kombe kohaselt peab kohal olema veerand tundi varem.”

Eesti parimas Jaapani toitu pakkuvas restoranis Ami-Jas on Yoshida ja Bramanis varem einestanud ning tunnevad end seetõttu koduselt. Otsustame süüa Jaapani stiilis ruumis ja kuna sinna pole kombeks jalavarjudega siseneda, tuleb need jätta lükandukse kõrval asuvasse kappi.

Kaunis ettekandja toob külalistele maja kulul mustades kausikestes miso pulbrit, rohelist sibulat ja mererohtu sisaldava traditsioonilise supi. Varsti tuleb ka roheline tee.

Yoshida ja kaheksa aastat Jaapani liigas profileiba teeninud Bramanis haaravad menüü ja vuristavad võõrapäraseid toidunimesid. Mehed teavad, mida tellida, ja seega ei võta valimine kaua aega. Õige pea on road laual. “Hea maitse!” kiidab lihatüki suhu pistnud Yoshida pöialt üles tõstes.

Eestlased venelastest ja prantslastest avatumad

Esimese jaapanlasena Eesti pallimänguliigas osaleva Yoshida eesti keel piirdub peamiselt viisakusväljenditega. Palju parem pole ka inglise keel. 27-aastane Yoshida käis paar korda Tallinna ülikoolis eesti keele kursustel, kuid see osutus liiga raskeks ja nüüd õpib ta Bramanise abikaasa Kertu antud õpikute abil iseseisvalt.

“Kolka (Chocolate Boysi väravavaht Mikola Naum – toim) õpetab talle ka vene keelt. Devotška, voda ja veel mõned sõnad on tal juba selged,” muheleb Bramanis. “Püüan Koheiga võimalikult palju koos olla ja teda kohanemisel aidata. Jaapanisse minnes olen kõik selle läbi elanud ja ma ei taha korrata vigu, mis tehti minuga.”

Hätta pole Yoshida keelebarjääri tõttu jäänud. “Eestlased on väga avatud ja heasüdamlikud ning püüavad alati lahenduse leida. Näiteks venelased ja prantslased püüavad sellises olukorras suhtlemist vältida,” teab Yoshida.

Eesti elu pakub eksootilise sportlase jaoks üllatusi, mille peale tavakodanik heal juhul vaid kulmu kergitaks.

Näiteks nägi Yoshida perekond Bramanisega seenel käies esmakordselt oravat ja siili. Viimast kohtab Jaapanis vaid loomaaias.

Keila ujulas läksid konservatiivsest ühiskonnast pärit Yoshida jalad nõrgaks, kui ta nägi, et mehed ja naised vahetavad ühes riietusruumis riideid.

Eksootilise riigi sportlane kiidab aga Eesti naiste ilu ja siinset toitu, mille Jaapanis elanud Bramanis “väga ebatervislikuks” ristib. “Küll Kohei sellest õige pea ise aru saab,” pistab Bramanis vahele.

Üks asi Yoshidat Eestis aga häirib. Külm ilm nimelt. Ta võttis juba septembris sõrmikud kapist välja. “Talvesaapaid ostma minnes tahtis Yoshida teada, milleks neid vaja läheb,” meenutab Bramanis.

Töötas Honda tsiklitehases

Kobes sündinud Yoshida tegi spordiga esmatutvust kaheksa-aastaselt vutitrennis. Viis aastat hiljem kolisid tema vanemad aga Osakasse ning kuna seal koolis polnud võimalik jalgpalli mängida, langes liisk käsipalli kasuks.

“Kui jalgpallitreener küsis, kes tahab väravasse minna, tõstsin kohe käe. Käsipallis tundus väravavahi amet loogilise jätkuna. Kui jalgpallis kasutatakse tõrjumiseks peamiselt käsi, siis käsipallis läheb rohkem jalgade tööd vaja,” kõrvutab Yoshida kahe ala sama ametit.

Seni Jaapani koondise teise väravavahi rolli täitnud Yoshida teenis viimastel aastatel leiba sealse liiga keskmike sekka kuuluvas Kumamoto Hondas. Täisvereline profisportlane sai temast alles Eestisse tulles. Kodumaal töötas ta päeval Honda tsikleid valmistavas tehases, tegutsedes liini peal või pakkimisosakonnas.

Loe veel

“Saavutasin Jaapanis maksimumi. Töö oli raske ja käsipallialased sidemed muu maailmaga puudusid. Seetõttu vastasin Chocolate Boysi pakkumisele kiiresti jaatavalt. Tahan siin ennast tõestada, õppida tundma Euroopa kultuuri ja pääseda ükskord Hispaania või Saksamaa kõrgliiga klubisse,” räägib Yoshida.

Enne Chocolate Boysi suvist Jaapani-turneed sahistati tõusva päikese maa käsipalliringkondades, et külla tuleb tugev meeskond. Suur oli aga kohalike pettumus, kui sŠokolaadipoisid olid lihast ja luust inimesed, kes väljakul imesid korda ei saatnud. Jaapanlased aga ei teadnud, et samal ajal kui nende klubid olid hüvas vormis, alustasid Eesti meistrid alles ettevalmistust.

“Meeskonna praegune tase erineb suvisest kui öö päevast. Jaapani liigas mängiksime medalite eest,” pakub Yoshida.

Kas suurte eesmärkidega sportlast ei häiri, et peab mänguaega jagama Eesti koondise puuriluku Naumiga? “Ei. Kolka on väga hea väravavaht ja konkurents sunnib meid mõlemat pingutama,” vastab Yoshida.

“Meie poisid võiksid Koheilt õppida suhtumist – ta võtab iga treeningut väga tõsiselt. Ka nõrgemate vastastega kohtudes annab ta endast kõik, nagu mängiks maailmameistritega,” lisab Bramanis.

Avatud Armastus tuleb aprillis

•• Yoshida elab Eestis esialgu üksinda. Pooleteise miljoni elanikuga Lõuna-Jaapani linna Kumamoto koolis kuulmishäiretega lastele jaapani keelt õpetav abikaasa Ai ja 1,6-aastane poeg Kai tulevad Eestisse aprillis. Ai tähendab eesti keeles armastust ja Kai avatust.

•• Ninaesise tegemisega Yoshidal raskusi pole. Osaka ülikoolis kehalise kasvatuse õpetaja haridust omandades teenis ta elamisraha liharestoranis kokana töötades.

•• Nii kaua sisustab kesklinna ühetoalises korteris elav Yoshida vaba aega Tallinna vanalinnas jalutades. Chocolate Boysi peatreeneri Tarmo Voldi sõnul võib hoolealune vajadusel ekskursioonegi läbi viia. Jaapanlased lihtsalt on sellised kiiksuga rahvas, et kui neid mingi asi huvitab, tahavad nad selle põhjalikult selgeks teha.

Austria tippklubi kutsub Bramanist

•• Mõne aja eest tegi Meistrite liigas osalev Austria tippklubi Bregenz Bramanisele pakkumise Euroopa tugevaimas sarjas kätt proovida. Nimelt läheb kahel viimasel aastal riigi meistriks tulnud Bregenzi paremsisemisel kohal mänginud pallur operatsioonile ja Eesti koondise värske peatreeneri teeneid vajaks klubi alates jaanuari lõpust, kui EM-valikmängud läbi.

Bramanist soovitas meeskonna islandlasest mängujuht Dagur Sigurdsson, kellega mängiti koos Jaapanis Hiroshima Wakunagas. “Ilmselt vastan eitavalt. Olen end liiga palju Eesti käsipalliga sidunud,” ütleb Chocolate Boysi esindusmeeskonna liider ja duubli peatreener.

Eelmisel nädalal Balti liigas Meistrite liigas osaleva Kaunase Granitase vastu 15 väravat visanud Bramanis lükkab ümber väite, nagu loobunuks vanameister liiga vara koondises mängimisest.

“Nelja turniiril peetud kohtumise peale viskas Kehras samal positsioonil mänginud Kristo Järve minust rohkem väravaid. Ja Taanist on meil võtta heas hoos Kaupo Palmar,” põhjendab Bramanis.

Eesti meistril on järgmisel hooajal hea võimalus esmakordselt osaleda Meistrite liiga eelringis, usub Bramanis. Riigi reitingu põhjal pääseb valikvõistlusele 14 meeskonda, paaride võitjad pääsevad alagrupiturniirile.

Sel hooajal pääses viimase klubina kvalifikatsiooni Luksemburgi meeskond HC Berchem, kes edestas napilt Chocolate Boysi. Valikturniirilt alustas ka H-grupi peksupoiss Granitas.