JALGPALL: Udusest pildist ja mäluaukudest
Aga tegelikult olen alles poisike. See selgus siis, kui tulime selle aasta jaanuaris kahe seltsivennaga EÜS-i vilistlase Feliks Lille matustelt. Olgu öeldud, et need seltsivennad olid Enn Sarv ja Ants Kargaja, mõlemad 85-aastased härrasmehed. Nad meenutasid 1934. aasta koolinoorte ujumisvõistlusi. Võistlus toimus Kloogarannas ja distantsiks 25 meetrit “vabatehnikas”. See võistlus oli eriti meeles Enn Sarvel, kuna ta tavaliselt Kargajale kaotas, aga sedakorda edestas ja napsas sõbra eest teise koha. Oleks te kuulnud, kuidas nad 72 aastat hiljem tollast võistlust üksipulgi lahkasid! Läbi huumoriprisma, muidugi.
Öörahu. Ja nüüd keksin mina siin oma 35-aasta taguste mälestustega, mis on sedavõrd kesised ja udused, et peale valgete laikude õigupoolest suurt rohkem polegi!
1974. aasta MM-i ajal pidasin küll tabelit, kuid mängu ilust ei taibanud mõhkugi. 1978. aasta tiitlivõistlust vaatasin salaja, kuna Kurgjärve spordilaagris oli juba öörahu, kui Mario Kempes ja Argentina maailmameistriks tulid. See vaatamine oli eriti problemaatiline: treenerite ruumi aken oli küll lahti, aga teler kaugel. Televiisori pilt oli küll teravam, aga mina põdesin kanapimedust, kuid prille edeva noorukina ei täinud kanda. Lõpuks jäime veel vahele ka ja treener Tarmo Velleste käratas: ”Kas saate magama, kuradid!”
1982. aasta maailmameistrivõistlused keeranuks äärepealt minu ülikooli sisseastumiseksamid tuksi. Plaanisin astuda ajakirjandusosakonda, kuhu ma ka läbi häda sisse sain ning valu ja vaevadega isegi lõpetasin, kuid eelkatsete kirjaliku töö kirjutasin teemast totaalselt mööda. Valisin teemaks “Tavaline tööpäev” ja kirjutasin Brasiilia-Itaalia vahegrupimängust, mille hilisem maailmameister teadupoolest sensatsiooniliselt võitis. Mälu on mul alati hea olnud, puistasin fakte nagu oavarrest, kuni selleni välja, mitmendal minutil keegi vahetusest sisse tuli. Hinne: kolm kahe miinusega. Marju Lauristin vaatas mulle vestluse ajal pika pilguga otsa, millest võis välja lugeda, et tulevikus tasuks mul spordiajakirjandus unustada. Mida ma ju ka olen üritanud teha.
1986. aastast on meeles Rudolf Pälsoni tänava 14 ühikas, veerandfinaal Inglismaa-Argentina vahel ja Maradona “jumala käsi”. Vaatasime seda koos Indrek Kannikuga ja te võite üksnes ette kujutada, millised tunded valitsesid sõbra ja jalgpalli sünnimaa jäägitu poolehoidja noores keres. Muidugi võiks kogu süü selle “pärdiku” ja “valemängija” kaela veeretada, sest meie edasine õpitegevus Arnold Koobi juhitavas Tartu riiklikus ülikoolis sai olema konarlik. Aga mis see enam aitab.
Sõbrad. Edasisest on möödas vähem kui inimpõlv, mis siin ikka mäletada! Hoopis toredam on meenutada esimesi välisreise Eesti jalgpallikoondisega. Neid ei ole küll olnud ülemäära palju, kuid need on alati olnud hoolimata tulemusest meeleolukad. Mõnikord isegi liiga meeleolukad.
Mina mäletan küll kõiki mänge, mida välismaal on nähtud, kuid näiteks üks tuntud spordiajakirjanik ei mäletanud järgmisel hommikul, kuidas lõppes Austria-Eesti noortemäng Amstettenis. Arusaadav, sest väravaid löödi palju ja mõlemalt poolt (Eesti U-21 koondis kaotas mängu 1:7 – toim). Nii et teinekord ei sega jalgpalli vaatamist mitte üksnes udune pilt, vaid ka lühike mälu.
Muidugi on olnud mänge, mida ei tahagi mäletada. Näiteks mälestusväärne sõpruskohtumine meie põhjanaabritega 26. oktoobril 1994, mis on küll eredalt meeles, kuid mida siinkohal siiski ei meenutaks.
Aga hea sõnaga tahaks meenutada kõiki neid, kellega maha sõidetud kümneid tuhandeid kilomeetreid Austriasse, Hollandisse ja “vennalikku Valgevene vabariiki”. Jalgpall juba on kord selline kummaline nähtus, mis liidab ja lahutab.
Tänu jalgpallile olen saanud endale nii mõnegi toreda sõbra. Tõsi, paraku ka kaotanud.
Aga jalgpallist ei jaga ma endiselt mitte tuhkagi.
“Elus juhtub nii mõndagi,” ütles minu ülikooliaegne õppejõud ja kursuse juhendaja Sulev Uus. Alles aastakümneid hiljem mõistan ma selle tarkusetera tõelist tähendust.
