Jälgin MM-i nii palju kui praeguse elutegevuse juures võimalik. Meelsamini jälgiksin rohkem. Abikaasa juhendamisel kasvavad ka kodus väikesed jalgpallihuvilised.
Olen europotsentrist, vanade Euroopa riikide meeskondade poolehoidja, ja kui nad kohtuvad Ladina-Ameerika meeskondadega, olen kindlasti nende poolt. Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, ka Hispaania. Holland on kindlasti üks mu lemmikuid. Minu jalgpallihuvi sai suure tõuke 1974. aasta MM-il, kui Hollandi imemeeskonnas mängisid Gruijff, Neeskens.
Viimasel kümnel aastal olen olnud ka Itaalia poolt, kuigi sel korral nad ilmselt ei kuulu soosikute hulka. Loodan, et finaalis mängivad kaks Euroopa meeskonda.
Jalgpallihullus, mis maailma haarab, on lahe! Tahtmata midagi öelda olümpiaideaalide kohta, tuleb siiski tunnistada, et suveolümpia paljude eri aladega vajub hajali, ei teki tervikülevaadet. Jalgpalli MM-ist on lihtsam ühiselt vaimustuda.
SUVEL TEPPART:
Olen näinud nooremana – kui veel ise mängisin – unenägusid, mis on viinud mind MM-võistluste mängudele. Argielus pole see paraku teoks saanud. Suuri palliareene olen näinud ja mõnel, Kesk-Aasias näiteks, isegi mänginud.
Jalgpalli MM-võistluste tähendus on tänapäeva maailmas saavutanud vist ülima kõrguse, mida meedia ägedalt võimendab. Enam laieneda see hullus ei saakski. Vastasseisud MM-il on saanud lahingu, mõnikord koguni sõja mõõtmed. Aga need suhteliselt veretud lahingud on kindlasti parem ja meeldivam alternatiiv päris sõjale.
Hindan vaba ja improvisatsioonilist mängu, andes endale samas aru, et ilu ei sünni tehnikata. Sellest arvamusest olenevalt teen ka oma valiku teleülekannete vaatamisel.
Fännan kindlasti eriti vana armastuse Brasiilia mänge. Olemuslikult on lähedane ka Euroopa jalgpall. Ootan Inglismaa edu, mis küll harva tegelikkuseks saab. Aga loodan ikka.
EDUARD KOROTIN:
Tipptasemel jalgpall on nagu kaunis etendus, eriti siis, kui osavad ründajad löövad pärast virtuooslikku triblingut värava. Jalgpalluri keha plastika, jalgade mõtestatud liikumine, improvisatsioon – selles võib tõesti näha sarnasust tantsuga. Ja värava löömise järel vallandub sageli rõõmutants, parimad esitajad on aafriklased ja lõunaameeriklased.
Ise mängisin lapsepõlves samuti innustunult jalgpalli. Muidugi tahtsin olla ründaja, mul oli ka värava löömise vaistu. Nüüd mängime treeningulaagrites lastega samuti vahelduseks vutti. Et väravat lüüa, vajan samamoodi nagu tantsus head partnerit, kes annaks söödu.
RAUL OLLE:
MM-võistluste finaalturniir on minu jaoks olnud alati olulisel kohal. Katsun oma elurütmi TV-ülekannetega vastavusse viia. Tänavu eriti. Kui teised suusakoondislased puhkavad, rabame meie Jaak Maega Otepääl treenida. Läheme Jaaguga nimelt ise Saksamaale kolme mängu vaatama. Meil on võimalik näha Brasiilia–Austraalia, Inglismaa – Rootsi ja Itaalia–Tehhimaa mängu. Ootused on kõrged: seda enam, et paaris Inglismaa–Rootsi saan näha kahte oma lemmikmeeskonda.
Lemmikmeeskondi on ka Holland, aga kardan, et soosikuid pean otsima mujalt. Sisetunne ütleb, et võidab kas Brasiilia või Argentina. Saksamaasse sel korral eriti ei usu.
JANE SALUMÄE:
Meie pere elab siin Hispaanias juba mitu nädalat jalgpalli tähe all! Abikaasa Raul, kes töötab rahvuskoondises füsioterapeudina, sai nädalavahetusel korra kodus ööbida, aga esmaspäeva hommikul sõitis meeskonnaga viimasele kontrollmängule ja neljapäeval läheb Saksamaale.
Tundub, et Hispaania koondises on parem õhkkond kui neli aastat tagasi. Tookord hakkasid Meistrite liiga võitnud Madridi Reali mängijad staaritsema ja lõhkusid ühise vaimu. Mina olen suur Barcelona meeskonna poolehoidja, praegu avaldavad Barcelona mängijad ka koondises suurt mõju. Tunnen hästi Barcelona kaptenit Carles Puyoli, kes on Rauli hea sõber.
JÜRI TAMM:
MM-võistlused on kindlasti kogu maailma ühendav kultuurisündmus, mille tähendus on ammu väljunud spordi kitsastest raamidest. Ise hindan küll eriti sportlikku aspekti. Ei huvita, kes palluritest on kasvatanud endale kõige pikema patsi või kes kellel mängus püksid maha tõmbab. Ihkan näha ilusaid väravaid.
Pean pöialt meeskondadele, kes pärit riikidest, mida ma paremini tunnen. Ukraina on iseseisva riigina esmakordselt finaalturniiril. Tunnen inimesi meeskonna treeneripingilt eesotsas Oleg Blohhiniga. Olen kokku puutunud Ukraina suurima staari Andrei Ševtšenkoga. Lisaks tean, mida tähendab jalgpallurite käekäik Ukraina fännidele – see on kogu nende elu.
Samad tunded, aga veelgi drastilisemal kujul, valdavad hispaanlasi. Sealsetelt fännidelt võib jalgpall võtta mõistuse, olen seda ise korduvalt tähele pannud. Hispaania pole MM-il kunagi saavutanud ülimat edu, mida ta väärt oleks. Äkki õnnestub sel korral? Hindan improvisatsioonilist jalgpalli, mis tuleb Ladina-Ameerikast.
ERICH KRIEGER:
Sport on minu elus kindlalt a ja o, alles siis tulevad muusika ning muud asjad. Jalgpalli MM-turniire jälgin 1970. aastast, olin siis kohe-kohe saamas kaheksa-aastaseks ja hoidsin kõvasti pöialt Saksamaa koondisele eesotsas toonase imemehe Gerd Mülleriga.
Olen oma vere pärast kogu aeg olnud läbi ja lõhki Saksa meeskonna fänn – mu isa on poolasakslane, kes küüditati 1946. aastal Siberisse. 1970. aastal, kui Mehhikos käis MM, korraldasime kodukandi poistega Tallinna veeres Järve külas oma “maailmameistrivõistlused”. Osalesid seitse-kaheksa poissi, meisterdasime ise väravad, igaüks valis välja ühe koondise. Minul kui Saksamaa esindajal õnnestus üks-ühe vastu mängides kõiki võita, paraku jäin ametlikult “tiitlist” ilma, sest päris-MM-il tuli võitjaks Brasiilia.
Reedel Saksamaal algavat MM-i püüan jälgida nii palju kui võimalik. Ostsin endale äsja miniteleri, mida saab autosse kaasa võtta. Kui mööda Eestit kontserdilt kontserdile sõidan, pean auto vahepeal kinni ning vaatan vutimatše.
